Elu metsikus läänes 2
“Ma tean Eestit küll! Teil on ju see hea näitleja – Lembit Ulfsak. Otshen talantlivõi!”, keerab laia naeratusega armeenia taksojuht end minu poole kui kuuleb, kust pärit olen. Ja nii ongi. Enamus LA taksojuhtidest on armeenlased ja teavad Eestit. Kes mäletab hea sõnaga Nooruse koori ja blondiine, kes kiidab Viru varieteed. On ka nooremaid – ühel pagasnik enda joonistatud maale täis, teisel ema küpsetatud dolmad kaasas. Aga taksosõit on siin kallis: kõrval-linnaossa ja kaugemale kulub juba 500 ja rohkem krooni. Lisaks valusale väljaminekule, tuleb taluda ka taksojuhtide heietusi teemal kui halb on Ameerikas ja kui tore oli Armeenias. Jõukam turist võib seda vältida ja soovi korral limusiiniga ringi sõita. Neid on igat masti perversse erekollase stretch-Hummerini välja.
Nagu eelmises loos rääkisin, on müüt “LA-s ei saa ilma autota liigelda”, aegunud. Bussid on täpsed ja puhtad. Esimesed pingid on reserveeritud ratastoolidele ja vanuritele ja seda mitte ainult sildi järgi. Koha pakkumine “seenioridele” on LA bussides elementaarne ja kohustuslik, sest siin sõidab bussiga palju sellist rahvast, kelle kultuurid suhtuvad vanuritesse aupaklikult - mehhiklased ja aasialased näiteks.
Sõitjate sotsiaalne taust vaheldub sõltuvalt linnaosast. Keskusest 50-ne kilomeetri raadiuses on bussid täidetud tudengite, tööliste ja pensionäridega, 100 kilomeetri raadiuses viib aga tee mõneti tsivilisatsioonist välja ning seltskond võib bussis väga kirevaks muutuda. Räägingi siia ühe bussiloo, millele võib liialdamata nimeks anda bad trip. Tee viis LA keskusest välja, Orange County’sse, kus valitseb juba tõeline amerikaana. Olin end bussi keskpaigas kenasti sisse seadnud kui sisenes kõige mustemate silmaalustega mees, keda eales näinud olen. Üleni tätoveeritud, käed ametis mingi imeasja punumisega, silmad paranoiliselt kaasreisijatel ja mitte näputööl. Esimesele istmereale oli ühtäkki aga tekkinud terve rida vaimupuudega inimesi. Nende hoidja oli ilmselgelt hädas, sest tema hoolealused tõusid igas peatuses püsti kui üks mees ja üritasid väljapääsu poole pressida. Sedasorti jahmerdamine pani kolm getomeest – ketid, rätid ja muud gängit unnused kenasti küljes – end ärevalt tundma. Hakkasin just mõtlema, et tea kas läheb seisuks, kui seljataga keegi kraaksatas: “Kust sa selle mütsi said!!! Väga lahe müts!!!” Veendunud, et jutt käib minu ruudulisest kaabust, ütlesin, et ostsin poest. “Ahah! Palju maksis?? Väga lahe müts!!!”. Ja nii see vanamees sinna karjuma jäi. Vahetasin istekohta. Bussi etteossa oli end vahepeal parkinud kodutu sõjaveteran ratastoolis. Kogu ta vara rippus tooli küljes kilekottides. Ei istunud temagi niisama, vaid võttis taskust pastaka ja hakkas sellega oma juukseid kammima. Heitis mulle pilgu ja tegi komplimendi “Kena müts teil”. “Tänan”. Sellega meie vestlus ka piirdus. Peatusest tuli taas uut rahvast peale. Suured valged naised, Bart Simpsoni soengud peas. Tulid vist piknikult, jäägid suure läbipaistva prügikotiga kaasas, poolikuid hot doge ja hamburgere pilgeni täis. Jälle peatus, bussi sisenes noor tütarlaps, nabapluus ja rõngad igal pool. Muidu nagu teismeline ikka, aga mäe suurune. Ja siis läks hirmsaks kisaks. Nägin vihast sitket bussijuhti kodutu ratastooliga jändamas, ise sajatamas: “Mida sa sõidad bussiga! Rullides jõuaksid varem kohale!” Selgus, et tüüp sõidab iga päev paari peatusevahet bussiga ja bussijuht peab teda pidevalt kettide, lukkude ja nahkrihmadega selleks ettenähtud kohta kinnitama ja sealt ka jälle lahti võtma. Ning on seetõttu päevast päeva oma graafikust maas.
Mõlemast hakkas millegipärast kahju ja vaatasin mujale. Ootepaviljoni pinkidel võis näha suuri reklaame. Ilusad plakatid tagaotsitavate piltidega ning sheriffi lubatav preemia leidjale - $70 000. Pilk bussi tagasi ja näen ridade vahel liikumas malbet mehhiko memme reisijaile pisikesi buklette jagamas - “The Way to God”. Selles bussis oli küll tunne kui Johnny Deppi tegelasel Jim Jarmuschi westernis “Dead Man” teab kuhu teel olles. Ja seda tuleb tunnistada, et ükskõik kui sügavale Eesti südamesse tee ka bussiga ei viiks - nii palju hüljatud hingi kui siin, kõigi võimaluste maal, Eestis pole.
