Moldova pealinn Chișinău. Mai keskpaik.

Päike lõõmab, õhus levib paksu bensiinitossu.

Kohtumaja linna keskel, seest näeb välja nagu nõukaaegne poli­kliinik.

Algab istung.

„Teil peab vormiriietus seljas olema!“ pahandab kohtunik ­Eleonora Badan-Melnic prokuröriga. „Sellised on reeglid!“

Prokurör ei vasta, vahib märkmikku, teda üldse ei huvita. Moldovas peavad prokurörid kandma sõjaväevormi meenutavat ürpi, aga prokuröril on viigipükstega sinine ülikond.

„Aga kus on advokaat?“ jätkab kohtunik.

„Helistasin talle pool tundi tagasi,“ vastab süüdistatav Stefan Nita, endine kohtunik, keda süüdistatakse rahapesuga seoses ja keda advokaat sel istungil peaks esindama.

„Ta on teisel istungil. Ütlesin talle, et ta pärast siia tuleks.“

Keegi ei väljenda imestust. Tavaline asi Moldova esimese astme kohtumajas, pidevalt satub mitu istungit samale ajale.

Nii algab istung ühes maailma suurimas rahapesuskandaalis – see käib kohtuniku üle, kes aitas pesta üüratut kogust Venemaa „musta“ raha aastatel 2011–2014.

See rahapesuskandaal raputas Euroopat.