Elu rusude vahel
Kui bussifirma Caribe Tours kontor kell seitse hommikul Santo Domingos avatakse, jagatakse järjekorranumbrid piletite ostmiseks välja mõne minuti jooksul. Üheksatunnine üle mägede viiv teekond Port au Prince’i pole kerge ja kindlasti pole see odav – edasi-tagasi reis maksab 101 dollarit –, kuid Dominikaani Vabariigist Haitile viiv buss on maavärina järel ainsaks toimivaks ühistranspordivahendiks.
Kasvavas kuumuses, keset bussijaama tolmust platsi, ootavad inimesed oma kompsude kõrval kannatlikult – 29aastane Billy, kes töötab Royal Caribbean Cruise Line’is ning suundub otsima oma perekonnaliikmeid, kuigi laevafirma “ei tahtnud, et ma lähen”. Kolm noorukit Saksamaalt, kes lendasid Punta Canasse päev varem omal kulul ning plaanivad Haitil pakkuda välja oma töökäsi. 46aastane Barbadosel raadiojaama pidav haitilane Jean Simon, kes sõidab koju – nõbu, kelle ta katastroofis kaotas, on juba maetud, kuid nüüd tahab ta näha ellujäänud sugulasi ja uurida, mil moel oleks tal võimalik neile abiks olla. Ei, ta ei karda minna, kuid otsib samas välja retsepti ja näitab: arst kirjutas talle Haitile mineku tarvis välja ravimi. Mees pole isegi kindel, kas tegu on malaariavastase preparaadi või antibiootikumiga -- suures ähmis jäid tabletid välja ostmata.
Piiripunkt. Haiti viisa maksab 10 dollarit, kähedahäälsed suurte mustunud rahapakkidega valuutavahetajad müütavad piiripunkti ees kohalikku vääringut, gourde. Kuuma tundub olevat rohkem kui 30 kraadi. Mööda vilksab mootorratas, mille seljas neli last – neist eelviimane kannab peas erepunast päkapikumütsi. Niipea kui reisijad uuesti bussis, jaotab reisisaatja välja näomaskid. Need on rohelisest marlist ning tõenäoliselt ei pea nad kinni ühtegi bakterit või viirust, mis väiksem liivaterast, kuid umbes veerand bussisviibijaist eelistab kaitsevahendid siiski viivitamatult ette siduda. “Port au Prince’is on halb õhk,” põhjendab mu kõrval istuv Billy. Veidi eemal laulab vanem neegrinaine vaikselt, silmad kinni.
Veel kümmekond kilomeetrit Port au Prince’i kesklinnast eemal on elu näiliselt normaalne. Lompides on näha alasti suplejaid; kaupmehed kükitavad õhtupäikses majade ääres, müütades banaane, okrat, grillitud kanu; naivistlikud ja värviküllased reklaamid müüridel kutsuvad tarbima kindla mobiilioperaatori või lasteaia teenuseid. Siis hakkavad needsamad müürid varisema – kiviaiad on esimesed, mis maavärinas kokku on kukkunud. Tulevad kirjad: “We need food, we need water, we need money.” Pärani silmad, mis mööduvat bussi ainiti saadavad.
Bussijaam on okastraadist ümbritsetud tilluke hoov, kuhu sõiduk vaevaliselt sisse tagurdab. Nii nagu vast kõikjal 30. laiuskraadist allpool, ümbritsevad saabuva sõiduki kohemaid kerjused ja taksoteenust pakkuvad mehed, kuid Port au Prince’is ei kehti hetkel ükski mõistlikuks peetav hind. “170 USA dollarit*”, teatab üks meestest enesekindlalt, kui pärin, kui palju maksab sõit viis-kuus kilomeetrit eemal asuvasse Champ de Mars’i, kus peaks paiknema mu hotell.
Häda on selles, et ma ei tea, kas paikneb. “La Plaza on kokku kukkunud,” väidab üks mööduja. Kõnedele pole keegi vastanud – kuigi vahel harva õnnestub helistada ka mobiilidele, olid läinud nädala lõpus Port au Prince’is enam-vähem kindlalt toimivaks sidevahendiks vaid satelliittelefonid.
Ka saksa noorukid tunduvad olevat kimbatuses. Hea plaan teha midagi, mis seotud logistikaga – jaotada abivajajaile toitu, ravimeid ja vett –, on ohus, sest taksohindadest jahmunult ei suuda nad kuidagi sõita lennujaama; paika, mille lähedal on laager nende katusorganisatsioonil Caritas. Lepime kokku jagada taksot, kuid satume lõpuks Saksa saatkonda. See on tüüakas, hoolega ehitatud hoone, mil pole ainsatki pragu.
Magan öö ühes võlvialuses, moskiitovõrgu alla sätitud välivoodis. Puu all telkides majutuvad suuremate telekanalite esindajad, ühe kangi all norskab kõrvulukustavalt Spiegeli ajakirjanik. Oma kuulikindlatest autodest ja turvameestega varustatult on Saksa meedia käinud vaatamas Port au Prince’i enamkahjustatud linnajagusid; neid, kus siiamaani öösiti lõõmavad lõkked ja kust haiglad pimeduse tulles siiamaani laipu tänavatelt ära korjavad (ühishaudadesse matmise ja suures stressis lähedaste tõttu eelistataks seda mitte teha päeval). Üks hallipäine naine teatab, et veel mõne ööpäeva eest oli pimeduse tulles alati kuulda tulistamist.
Koidik saabub äkki. Teispool okastraadiga kaetud müüri marsib mööda tänavat seltskond kompse pea peal kandvaid naisi, kohe nende järel jõupaberisse pakitud matšeetet viibutav mees. Palkan kilomeeter maad 30 dollari eest mootorratturi. Ta ei räägi sõnagi inglise keelt, kuid kuidagiviisi, märkmikku kirjutatud linnaosanimede abil, saame üksteisest siiski aru.
Mõnda linnaosa on maavärin peaaegu täielikult säästnud. Suurte lillade ja kollaste õitega põõsad loovad petliku ettekujutuse troopilisest idüllist, kohe mõned sõiduminutid eemal on pisut ebastabiilsem pinnasekiht endalt raputanud aga igaühe, kes tema peale elama olid otsustanud jääda. Purustatud majad, mille lõhkirebitud sisemustest on tänavale kukkunud kõik, millega seal elanud inimesed oma elupäevi mugavamaks muuta püüdsid, laiakslitsutud autod, kokkuvarisenud maailmad. Ja siin-seal – kummaline lääge lehk, mis meenutab veidi liiga kauaks vaasi jäänud lõikelillede lõhna. Olukorras, kus kokkuvarisenud hooneid, milleni pole jõudnud veel ühtki buldooserit või päästemasinat, on sadu, kui mitte tuhandeid, on see paratamatus. Surnukehade puudumisel maetakse kadunukeste fotosid. Ja kui peaks tulema vihmahood, järgnevad epideemiad.
Ühel hetkel märkan, et olen hakanud rääkima, sellest endale ise aru andmata. “Oh my God,” ütlen ma aeg-ajalt enda ette. Ja siis uuesti: “Oh my God.”
Tänavanurgal on rusud – mälestus suurest, kunagi rõõmsalt roosaks värvitud hoonest, mille hiiglaslikud betoonplaadid on kukkunud üksteise peale umbes 30kraadise nurga all. Maapinnast vaid meeter kõrgemal paistab paneelide vahelt kellegi käsi – tumepruun, kohati juba lilla. Siin, elava liiklusega tänavast vaid mõned meetrid eemal on see nii olnud juba kümmekond päeva ja keegi pole teinud midagi, pole saanudki teha. Sörkides jookseb kohale valge, kõhn ja pulstunud koer ning näib nuhutavat rusude vahelt väljapaistvat kätt; inimesed kogunevad aeglaselt, jäävad otsekui letargiliselt toimuvat vaatama. Koer vehib nõutult sabaga, nuhib laipa lähemalt. Nüüd nõksatab üks meestest ettepoole, hüüdes midagi kähedat ning loom hakkab liikuma, läheb taas oma teed.
Teispool orgu laiuva slummi keskel näib olevat plahvatanud pomm – poolesaja meetri raadiusega piirkonnas on kokku varisenud kõik sinna rajatud majad. Betooni, kivide ja mördi nõrkus paistab ühtäkki ilmselge – kivimajad on rusudeks, kuid värvikad vanad puithooned on pääsenud tühiste kahjustustega ning kõige paremini on läinud puudel – maavärin pole neist ainsatki välja juurinud. Ka luksushotelli Montana aias on väiksed basseinid veel täidetud helesinise veega, sellal kui villadest sealsamas kõrval pole alles muud kui rusuhunnikud.
Veel 25. jaanuaril korjasid tolles hotellis oma lähedased kaotanud inimesed meeleheitlikult allkirju petitsioonile, millega püüti saavutada päästetööde jätkumist seniks, kuni kõik kadunud on leitud, kuid juba 22. jaanuaril valitses hotelli aias vaikus.
See ongi kõige traagilisem – mõte inimestest, kes mingi ime läbi võivad olla rusude all veel elus, veel lootmas, veel ootamas.
Siis presidendipalee, Haiti uhkuse allikas, troopiline versioon Washingtoni Valgest Majast. Hiidaias seisnev väärikas kivihoone on vajunud mitmeks tükiks, otsekui oleks teda tabanud hiiglase jalg. Aia ees valvavad kümned ÜRO sinikiivrid. Keegi teatab, et palee lastakse täna õhku; keegi teab rääkida, et ameeriklased taastavad ta just sellisena, nagu ta oli. Delmasi linnajaost tõuseb taevasse paks suitsupilv.
Satun rääkima ühe 30ndates eluaastates haitilasega, kes töötab tõlgina Brasiilia saatkonna heaks (Brasiilia saatkond sai tõsiselt kannatada, täielikult varisesid kokku Taiwani ja ÜRO esindused). Oma kodumajja tekkinud pragude tõttu pole mees sinna siiamaani naasta julgenud ning magab juba teist nädalat õues, oma autos, maja ees. Mis saab edasi, ei oska ta öelda. Siin-seal tuhnivad sead rämpsuhunnikutes, siin-seal on räbu põlema pandud. Lillas kleidis naine kükitab kõnniteel, puhastades oma küünealuseid, kasutades selleks suurt nuga äärmise elegantsiga.
Port au Prince’i lennujaam asub keskusest vaid kümmekond kilomeetrit eemal. Öösel võtaks autoga sinna saamine aega mõned minutid, päeval võib teekond nõuda kuni kaks tundi. Tänavad on ummistunud tuhandetest väikestest värvikatest autodest, millele võõbatud tekstid kreooli ja prantsuse keeles jumalat kiidavad. “Donde Jesus” või “Dieu Tout Poissant” on enamlevinud hüüatused. Kuskil siin lennujaama lähistel asuvas aias pidavat praegu oma istungeid ministeeriumihoonete purunemise asjaoludel Haiti valitsus.
Lennuvälja piirava aia taga konutab kuumas päikses paarisajapealine inimmass – oodates kes-teab-mida, võib-olla imet. Autoga pääseb väravatest kergesti läbi, kuid hetkel vaid humanitaar- ja sõjaväelende vastuvõtva lennujaamahoone ees on uued tõkked koos USA merejalaväelastega. Lõpuks õnnestub saada sissepääs varisemisohtliku hoone sisemusse (praod on eeskätt nähtavad terminali teise korruse seintes), kus ühe eskalaatori all magab Eesti päästetöötaja Gert Teder. Sõjaväelennukite propellerid mürisevad, ilmselt hädaabi kohale toimetanud Finnairi MD-11 kaob taevasse, müra on kõrvulukustav. Teispool terminali ootavad riigist lahkujad kannatlikult päikselõõsas humanitaarlendudele pääsemist (Ekspressi trükkimineku ajaks ei võta Haiti ainus pika rajaga lennuväli ikka vastu ühtegi regulaarlendu).
Päästemeeskondade vastuvõtu keskuses töötav Teder kirjeldab, et elu on askeetlik – majututakse telkides, süüakse USA armee toidupakke. Päevad hakkavat pihta kell neli hommikul. Ekspressi ilmumise ajaks on ta Eestis tagasi, kuid neli Eesti päästetöötajat on edasi Haitil. “Enn Eberg, Avo Kiik ja Jaanus Saar ehitavad Port au Prince’is abitöötajate elamise laagrit, Indrek Juhanson on minu andmetel Leogane’is,” teab Teder öelda.
Kodutee algus. Santo Domingo poole suunduv Spiegeli korrespondent rõõmustab minemapääsemise üle nagu laps, autos mängib vali muusika, pagasiruumist leitud rummipudeli abil (kirjasaatjal on kaasas kümnete, kui mitte sadade kilode kaupa ellujäämistarvikuid küpsistest majapidamispaberini) segatakse kokku cuba libre’d. Siiski pole Port au Prince’ist minemapääsemine lihtne, sest sama plaan on ka tuhandetel teistel.
Ühel hetkel märkame tänava vasakpoolsel küljel tihedat rahvamassi ning nende keskel kõnniteel ebaloomulikus poosis üht mustanahalist nooremapoolset meest. Ta on surnud ja see tundub olevat juhtunud üsna hiljuti. “Rüüstaja,” arvab Speigeli ajakirjanik napilt, andes mõista, et juhtunud on see, mis Port au Prince’is neil päevil vahel juhtub – rusudest väärtesemeid otsinud lastakse maha ja jäetakse kõigile hoiatuseks tänavale. Piir selle vahel, mida võib võtta ja mida mitte, on imepeen ning katkendlik, nii nagu seda on ka meeleheitele viidud inimeste enesekontroll.
Kuivõrd sild on varisemisohu tõttu suletud, peavad linnast lahkuvad masinad logistama läbi madala jõe. Aeglaselt, väga aeglaselt kõigub autode ja busside lõputu karavan läbi turu, kus kaubeldakse kärbestest kubisevate tooreste kanatükkide, maniokkide, juba kergelt mädanevate papaiadega. Üks vanaldane ronkmust naine müütab palmi all riideesemeid, kükitades oma kauba kõrval, kuldselt sädelev kätekott põlvele rippuma seatud.
Piiripunkt Haiti ja Dominikaani Vabariigi vahel ei tööta – seal lihtsalt pole kedagi. Abistamaks põgenikke, laseb Dominikaani Vabariik kõigil soovijail viisata maale sõita (tõsi, pärast piiri peetakse meie auto kolmel-neljal korral kinni relvastatud politseipatrullide poolt, kes ilmselt valvel Port au Prince’is purunenud vanglast põgenenud kriminaalide kartuses). Tulijaid on nii palju, et autodest on tekkinud Haitit ja Dominikaani Vabariiki ühendavale maanteele tunnijagu vältav ummik. Paremat kätt jääb Laguna -- riimveeline järv, mis neelanud endasse ka mõningaid maju ja puid. Päikses lubivalgeks pleekinud surnud puud, paksult valget tolmu täis tee ja jäiselt terassinine veepind on kokku jube ja samas mõjuv vaatepilt.
Dominikaanid. Maastik muutub heleroheliseks (erinevalt Haitist ei ole siin metsi suhkrurooistanduste kasuks kunagi täies ulatuses maha langetatud); teeäärsetel plakatitel püüavad tüsedad poliitikud valijate südameid, ühes orus ajab üksteist taga tuhandeid valgeid liblikaid. Selles kõiges on midagi elustavat, normaalset. “Dominikaanid on Ladina-Ameerika, aga Haiti – Aafrika,” võtab asja kokku autojuht, kes mõistagi Dominikaani kodanik.
Mälestusi Port au Prince’is nähtud purustustest; sellest hävitatud, kuid siiski edasi elada tahtvast zombie-linnast, ei saa ilmselt kunagi peast. Sest mis võiks olla Eesti ekvivalent sellisele katastroofile – üksnes see, kui lisaks tuhandetele majadele variseks kokku ka Toompea, Kadrioru loss ja enamik vanalinna; asjad, annavad meile meie identiteedi. Telgid, söögid, ravimid, raha – kõik see aitab sellises olukorras veel halvemat edasi lükata vaid päeva kaupa, kuid alahinnata ei saa ka abistamisfakti enda tähtsust. Saksa saatkonna hoovis öö eest varju otsides tundsin, kuivõrd kergesti võime ühel hetkel sattuda sõltuma kellegi teise inimlikkusest, väiksest südameheadusest. Siin, selles ebakindlas maailmas, kus kunagi ei saa olla kindel, et homne päev ka tegelikult tuleb.
