Muidugi ei saa ennast hommikuse tõusmisega ära kurnata. Kui teed silmad lahti ja tunned, et ei taha, siis ei saa, midagi pole teha.

Üks mu deviise (mis tegelikult on antitees) kõlab, et ükskõik mida sa ette võtad,ükskõik kui suured ja säravad on su kavatsused, ühel toredal hetkel läheb see sul kõik ikka viisakalt väljendudes… sinnasamusesse.

Lähed tööle. Selgub, et oled eelmisel päeval arvuti renderdama jätnud ja see on kokku jooksnud. Hakkad süvenema – mina tahan süveneda! –, ja tuleb üks kõne ja teine ja seda on vaja teha ja teist ja…

Rein Kilk ütles kuskil kunagi, et pool päeva tegeled niikuinii kuse kurnamisega, asjaga, mis ei vii edasi. See frustreerib.

Muidugi tahaks ma ise luua oma rutiini, mille järgi elada. Nagu Ingmar Bergman või nagu Jaan Tätte. Elad oma saarel, lööd laptop’i lahti ja vaatad, kuidas raha pangaarvele pudeneb.

Aga ma tean, et see on privileeg ja see õnnestub harva. Sõidan Setumaale maamajja, aga probleemid jõuavad ka sinna järele. Mul võiks olla assistendid, et ma saaks plaksutada käsi nagu Mati Unt: “Tehtagu!” ja asjad toimivad.

Kunagi olin suur prantsuse näitleja Pierre Richard’i talendi austaja, ma ei tea, kas teda tänapäeval üldse keegi teab. Ta mängis filmis “Veab viltu”, kus naispeategelane, väga rikka mehe tütar, oli kaduma läinud. Sel naispeategelasel vedas alati viltu, ta jäi küll ellu, aga sai elult alatasa vopse. Tekkis hüpotees, et mingi metafüüsilise nõiduse abil võiks Pierre Richard’i kehastatud kangelane miljonäri kadunud tütre üles leida, sest ka temal kippusid asjad reeglina untsu minema. (Ja ma tundsin, et mul on temaga teatav hingesugulus.)

Kõik lõppes, nagu lõppema pidi. Lõpukaadris seisid nad kahekesi sillal, vaatasid, kuidas päike loojub, ja sild vajus raginal kokku.

See temaatika on determineerinud kogu mu viimase aja loomingut – kavatsused on head, aga elu tuleb vahele.

Õhtu võtab pereelu ja lastekasvatusteema. Mu kaheaastane tütar Miriam Mia domineerib mu üle täielikult. Ta on armas, nõudlik ja absoluutne nartsissist. Vastuvaidlemist ta ei kannata, laob oma loomad põrandale ritta, kamandab autoritaarselt “Istu!”, ja nõuab, et me nad koos nimepidi üles loeks. Üks kord, teine kord, kolmas kord… Pole lootustki, et ma kuidagi eemale saaksin nihverdada.

Mis puutub poeg Paul Hendrikusse, kes on neliteist, siis… nagu on kirjutanud kasvatuspsühholoog Jesper Juul (raamatu “Puberteet” autor): sel hetkel, kui laps siseneb puberteediikka, lõpeb lootus, et sa suudad teda kasvatada.

Mida me kasvatustööga saavutame? Üks asi on kujundada lapse isiksuslikku külge. Teine asi on kasvatada laps teesklejaks, et inimesed saaksid õhata: kui hästi kasvatatud laps!

Üldlevinud arvamus on ju selline, et kui sa lapsekasvatamisega hakkama ei saa, vaevalt sa siis üldse millegagi hakkama saad! (Kogemusi kasvatustöö vallas olen kasutanud uues seriaalis “Hakkab jälle pihta!”.)

Ma olen kompulsiivne sööja, aktiivse loomeprotsessi ajal peavad mul lõuad kogu aeg käima, sest söömine on hea stressimaandaja. Ja kui ma siis ükskord avastan, et veri mu soontes on täielikult transrasvadega asendunud, tõmban pidurit, jään dieedile, toitun kolm nädalat tervislikult, ja söön puuvilju.

Üks õhtu kuulasime naisega Shirley Basseyt, kuulsat diivat, kes on laulnud sisse pooled James Bondi laulud. Ja mõtlesime, mis oleks, kui kuulaks teda laivis. Võtsime piletid Hamburgi Shirley Bassey kontserdile. Järgmisel nädalal sõidame.

Ja siis tulebki magamise aeg. Magamine mulle meeldib.

Ma magaksin heameelega ka lõuna ajal pool tundi, aga paraku on meie ühiskond võtnud hoiaku, et magamine on midagi asotsiaalset. Sa võid teha kõrtsis mida tahes – klaase lõhkuda ja rumalasti rääkida – ja midagi ei juhtu. Aga kui magama jääd, visatakse sind krattipidi uksest välja.

Filme vaatan ma õhtul voodis, arvutist. Ja enne lõppu, vahel juba poole peal, avastan, et lasen juba ammu und.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.