“Ma ärkan kell kuus. Ärkaks varemgi, aga ei taha Natašat liiga vara üles ajada. Nataša on mu silmad ja mu käed.

Ta peseb mu puhtaks, paneb mu riidesse, tõstab kohvitassi mu suule, paneb lusikaga putru suhu. Olen küll ise proovinud, kuidagi küünarnukkide vahel tassi hoidnud, aga see läheb ümber, ei, sellest ei tule midagi!

Ma ei saa ise külmkapi ustki lahti.

Siis viime lapse lasteaeda. Me läheme koos. Ma olen kogu aeg kaasas, ükskõik kus me käime – ka siis, kui viime lapse trenni ja balletitundi ja eelkooli.

Elu on liikumine, kui seisma jääd, võivad asjad halvasti minna.

Me käime poes ja igal pool. No kõik poed mind ei huvita, näiteks kui Nataša läheb pesupoodi, jään ma autosse...

Varem käisime mitu korda kuus teatris ja kontserdil, aga nüüd, andke andeks, paneks see eelarvele põõna.

Varem oli mul autojuht, aga nüüd mitte – puudub võimalus maksta.

Iga liigutuse eest on vaja raha. Ka siis, kui tellin kellegi, et keerataks kruvi seina – selliste asjade eest vastutan majas mina –, on vaja maksta.

Mul ei ole silmi. Mul on silmade asemel implantaadid, mis käivad klõpsti oma kohale nagu külmkapimagnetid.

Ma ei tea, missugune on mu tütar. Aga ma kujutan ette. Ma räägin teiega, ja ma kujutan ka teid ette. Ei ole nii, et on üks suur tühi koht.

Ma näen!!! Ma kujutan seda maailma hästi ette.

Ma tean, et siin seinas on Sergei Minini tehtud maal, kus me oleme Natašaga 20 aastat tagasi – noored ja ilusad. Ja et siin on muusikakeskus, ja edasi on trenniasjad.

Jõulude ajal on meil diivan teise koha peal (sest diivani koha peal on kuusk) ja ükskord lõin ma varbaluu vastu diivanijalga katki. Aga see on tühiasi.

Üks saksa sõber kinkis vetsupoti, mis maksis – arvake ära, kui palju – 40 000 krooni!!! Ma ei häbene öelda – see peseb sul tagumiku ka sooja veega puhtaks.

See pott on juba 12 aastat vana ja ma ei tea, mis saab, kui ta ükskord üles ütleb. Seda raha pole kuskilt võtta.

Kui Eesti riigis niisuguse asja jaoks raha küsid, öeldakse sulle, et pane psühhiaatri juurde aeg kinni. Ma ei taha viriseda, aga sotsiaalhoolekanne on Eestis olematu. Amputeeritakse, saadetakse koju, amputeeritakse, jälle saadetakse koju... Taastusravi pole kellegi asi!

16 aastat olin pärast õnnetust ilma hammasteta. Pole ette nähtud, et toetada sellist asja! Kirjutasin presidendile, ja alles siis sain hambad suhu. See oli aasta tagasi!

Ma jäängi pimedaks, ma tean seda. Ja ma ei saa iial proteese, millel liiguksid sõrmed. Aga ei ole hullu – see kõik on köömes. Ümberringi on inimesi, kellel on käed otsas ja silmad peas, aga pole pooltki nii õnnelikud nagu mina.

Ma olen saanud anda elu oma tütrele, kes on terve ja näeb ja tahab arstiks saada, kui suureks kasvab. Ma tunnen, et olen vajalik oma perele – lapsele ja naisele. Ma ei tohi olla nõrk, ma ei tohi nutta! Ma vastutan nende eest. Mul on veel 15 aastat korteri eest maksta ja auto eest maksta.

Nataša ei saa tööl käia, 24 tundi ööpäevas tegeleb ta minuga. Ta saab selle eest tühised kopikad. Ma ise saan rohkem – üle keskmise palga – ja patt oleks kurta.

Tavaliselt sööme lõuna ajal kodus. Supid ja kõik, mis Nataša teeb, kukuvad tal suurepärased välja. Viimasel ajal on ta hakanud tegema õunakooki, mis mulle eriti meeldib.

Vahel – seda juhtub harva – tulevad sõbrad külla ja siis võtame viskit. Võtame ikka nii, et on võetud, ja pärast on kolm päeva pea haige. Aga Nataša ei pahanda ja naabrid kannatavad ka ära, sest seda juhtub harva, võib-olla neli korda aastas.

Ja mis eriti tähtis – vahel astub läbi mu endine ülemus, päästeameti peadirektor Kalev Timberg. Joome teed, ajame niisama juttu. Vaat sellised hetked annavad jõudu, ja sa tunned, et oled ikka veel meeles! Aitäh, sulle, Kalev, et sa leiad selle aja. Suur aitäh!

Õhtul, kui Marii vaatab multikaid ja Nataša teeb süüa, mõtlen mina, kuidas panna paika uus päev. Kui Natašal on silmad ja käed, siis minul on pea. Ma olen tugev, mina juhin, ja Nataša aitab mind.

Õhtul kell 11 oleme voodis.

Nüüd saan ma juba ka magada. Mõni aasta tagasi ei saanud ma üldse magada. Nägin unes plahvatusi ja sellist jama. Nüüd näen ka, aga hoopis vähem.Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.