ELU ÜHES PÄEVAS: Einar Laigna
"Ma tõusen tavaliselt kolmveerand kuus, kui kass mind vurrudega kõditab – ma pean ta õue laskma.
Kõigepealt teen ennast korda. Siis vajan ma tund aega rahulikuks mõtiskluseks. Võtan mingi teoreetiline probleemi – filosoofilise formuleeringu või kontseptsiooni – ja panen selle enesele pähe. Aju tuleb nii rakendada, et ta ise töö ära teeb. Ja kui ta probleemiga valmis saab, prindib ta selle teadvusesse nagu arvuti.
Oma päeva planeerin ma nii, et kõigepealt asjad, mis vajavad hommikust värskust. Suhtlemise jätan ma päeva lõpupoole. Ebameeldivad asjad tuleb ära teha kiiresti ja kohe.
Tööle hakkan sõitma varakult, ma ei taha kiirustada. Kuulan autoraadiost klassikalist muusikat. Vahemikus gregoriusest barokini. Harmoonilisel muusikal on inimesele mõju. Inimene koosneb ju enamasti veest ja on kindlaks tehtud, et kui vesi jäätub harmoonilise muusika saatel, moodustuvad ilusad kristallid. Kui vesi jäätub kaasaegse tümpsu saatel, on kristallide joonis teine.
Jõuan tööle ja lahti läheb jõuline tegevus. Määrav on töö tulemuslikkus. Ütlen Ants Laaneotsa sõnadega: "Mind ei huvita, kus, millal ja kuidas te oma tööd teete. Mind huvitab, et see oleks tehtud."
Kui mul inimlikud asjad üle pea kasvavad, lähen ma oma mõtetes kosmosesse. Panen kabineti ukse kinni, tõstan jalad tooli peale ja lõdvestun, lähen mõtetes läbi universumi lõpmatusse, kus on igavik. Vaatan asju rahulikult ja distantsilt. Lendan üle Tallinna linna, tulen tagasi ja lahendan ülesande vaevata – kiiresti, lühidalt ja selgelt.
Meditatsiooni puudumine moodsas tsivilisatsioonis on kõikide tänapäeva hädade alus.
Lõunaks söön ma tavaliselt suppi. Paastuajal on mul töö juures kapsas ja ma söön värsket kapsast ja musta leiba ja joon peale vett. Kapsas puhastab.
Üldiselt mulle meeldib söögitegemine. See on tõeliselt mehelik amet. Mulle meeldib süüa teha ja lauda katta. Mulle meeldib toitu lauale kanda. Mulle meeldib teenida inimest. See on nii ilus!
Üks kord nädalas mulle meeldib katta lauda ka siis, kui ma olen üksi kodus.
Ka iseendale võib korraldada pidu! Küünlalühtrid põlevad, võibolla on seljas mingi ajalooline kostüüm. Stiili peab olema! Esteetika, esteetika, veelkord esteetika!
Õhtuti, eriti nädalavahetusel, laupäeval – värinaga ootan seda päeva – lähen ma oma sepikotta. Ma olen poisikeselikult õnnelik, kui ma seal möllan.
Ma olen ennast mõõkade tegemisega kurssi viinud, mul on käsil raamatu käsikiri mõõgast. Endale kainelt aru andes ma ennast teab mis imetegijaks ei pea, aga midagi ma oskan.
Mõõga tegemine on aidanud mul iseendas luua eetilisi kvaliteete. See on olnud kasvatuslik, distsiplineeriv, ettevaatlikuks tegev. Kui sa mõõga valmis saad, siis sa pole enam see, kes sa seda tööd alustades olid.
Et mõõga tegemine ette võtta, selleks peab olema sisemine vajadus. Peab olema tunda, kuidas mehe kätt raud oma poole tõmbab, nagu ütleb Homeros. See tahtmine koguneb, koguneb, koguneb. Mõnikord aastaid. Ja siis plahvatab tohutu energia – see on võimas tunne – ja sa hakkad peale ja naudid, kuidas materjal sinu tahtele allub, sa annad mateeriale vormi. See on ülimalt mehelik tunne.
Mulle meeldib Leonardo da Vinci meetod. Ta maalis mõnda pilti kümme aastat. Käis, vaatas, mõtles ja läks minema. Selliselt jättis ta oma maalidesse isiksuse ja energia, mis mõjub maagiliselt. Ka mina käin töökojas lugemas, mõtisklemas, küpsemas.
Kannatlikkus on mul meeletu. Ma tean, et aastas on 365 päeva. Kui ma iga päev natuke teen, kas või kümme minutit, on ta kunagi olemas. See kehtib elus iga asja kohta. Kui iga päev õppida selgeks viis sõna, siis kuu aja pärast on sul selged 150 sõna. Kahe kuu pärast 300 ja palun, sellega võid pika jutu maha rääkida!
Relvaga kooselu on nagu elava olendiga. Relva vastu peab olema respekt – nii relva kui eseme kui ka temas peituva sõnumi suhtes.
Kui ma tulen kabinetti, kus on mul mõõk seina peal, ma tervitan teda, annan sõjaväelaslikult au. Kui ma sisenen oma sepikotta, siis annan samamoodi au. Igal hommikul enne tööle tulekut ja õhtul töölt tulles astun sealt läbi.
Inimesete, sõpradega suhtlemine on eriline väärtus, aga minu jaoks kannavad endas hinge ka asjad. Mitte ainult inimestel ja loomadel, vaid ka asjadel on hing. Mul on raske aru saada inimestest, kellel on juba kaheksas auto. Ma olen tegelnud ratsutamisega – ja nagu sadulast tulles tänatakse hobust kaelale patsutades, nii tänan ma koju jõudes autot, kapotile patsutades. Eranditult, iga kord, alati.
Ma näen kogu maailma enda ümber elavana. Mida võib veel toredamat ette kujutada kui et mul seisab õhtul ees kohtumine Aristotelese, Aquino Thomase ja Augustinusega. Milline seltskond! Millised mehed! Mida sa oskad veel tahta! Suhtlemine raamatuga on sama nagu suhtlemine inimese endaga.
Oi. Elu on rikas, elu on ilus! Ilu on ümberringi nii palju, et see kukub sulle pähe! Ilu sinu ümber, esteetika sinu ümber!
Mul on kunstiraamat laua peal avatud. Lähen mööda ja vaatan pilti. Vaatan suurendusklaasiga, uurin viimseni iga üksikut detaili. Nädala pärast keeran uue lehekülje.
Kui ma oleksin praeguse elukogemuse juures noor mees, tahaksin ma olla talupidaja. Mul oleks raamatukogu, puutöökoda, sepikoda.
Jalutad hommikul rukkipõldude vahel…
Tahaksin olla talupoeg, peremees, isand! Mitte üle loodusest, vaid osa sellest, vastutav selle eest. Aga Pääskülas pole ka viga.
Lähen õhtul välja, võtan pikksilma, vahin tähti, planeete, Veenus seal, Mars on seal, Kuu. Ma olen nii rikas! Maailm on rikkust täis! See on kõik minu oma! Ma olen õnnelik inimene!
Magama lähen ma kümne ja kaheteistkümne vahel.
Kuna mul on une kvaliteet väga kõrge, puhkan ma välja ka ääretult lühikeste tundidega. Hea une tagab:
a) võime anda endale käske;
b) oskus välja lülitada ebameeldivatest mõtetest, öeldes, et sellega tegeleme homme alates üheksast;
c) külm tuba, värske õhk ja pea põhja poole.
Ja muidugi mõista on enne uinumist sama asi mis hommikul – annan ajule ülesande kätte, mingit looderdamist siin ei ole!"
