No ma veel vaatan, kas ma viitsin tõusta. Ega mind keegi ei sunni ka, kui aus olla. Piima ma praegu ei anna. Jaanuarikuus, kui mul jälle vasikas sünnib, siis hakkan piima andma. Praegu on minu asi süüa ja puhata ja fotograafidele head nägu teha.

Lehemehi käib siin ju alailma. Seda Järva Teataja meest tunnen ma juba nägupidi. Alati platsis, kui mul on sünnipäev või kui vasikas ilmale tuleb. No eks nad peavad millestki kirjutama, igaühel oma töö.

Aga jah. Inimesed vahivad mind, silmad suured nagu oleks ma mingi imik või Vabadussõja veteran, kellele tuleb pluti-pluti teha: “Küll meie Emi on tore, küll meie Emi on tubli!” Vahel tuuakse välismaalasi siia visiidile. Need võtavad sõime ette ritta nagu pääsukesed ja löövad sädistades käsi kokku: “Old lady! Old lady!”

Ma kuulan nende imestamist ja mõtlen: mida sa tühja patrad, kallis inimene! Võta parem õppust ja tee järele! Mõõdukus ja kasinus on see, mis on pika vormisoleku vundament. Mõni on noorest peast kole torm – rebestab üle kümne tonni piima aastas. Siis on ükspäev vanadus käes, vaatad, mis ta elu jooksul tehtud sai – mitte midagi! Kolm-neli aastat rügas, silme ees must, ja kööga! Udar läbi, jalad läbi! Tõusis nagu kõrgushüppaja korraks lati kohale ja varsti oli plaraki selili maas. Lihakombinaati ja kotletiks!

Tänu taevale on minul tervisega kõik ornungis – ptüi, ptüi, ptüi – patt oleks kurta. Kolm asja: jalad, udar ja tiinestumine, nagu nad ütlevad, kolm kõige tähtsamat asja, on mul korras nagu noorel lehmal. 1998 oli mul äge udarapõletik, ega mul meedia ees saladusi ei ole. Sestsaadik töötab mul ainult kolm nisa. No aga rohkem pole 19 aasta jooksul tohtri abi vaja läinud kah.

Nii. Laudatäis saab kahe ja poole tunniga lüpstud. Kella seitsmeks hommikul on jälle vaikus majas.

Suvel on teistmoodi. Siis käime karjamaal (üsna siinsamas) ja siis läheme kell seitse välja. Ma sätin ennast viimaste minejate hulka, mina seal teistega võidu trügima ei hakka. Aga mõni on selline, et lihtsalt peab olema esimene! Nagu haigus kohe! Õnneks lasevad sellised ennast ruttu juhiks valida ja mängivad siis karja eesotsas suurt mustakirjut ema. Andku aga minna, jumala eest, juhtigu terviseks!

Mõnikord olen vaadanud, kui ilm on vilets, et keeran ukse pealt tagasi, aga siis hakkavad karjanaised utsitama, et mine aga mine! No ma võin minna küll, ega mul midagi häda ei ole. Ja eks ta õige ole, väljas tuleb käia. Ei saa koju nelja seina vahele istuma jääda. Siis on läbi!

Ükskord murdsin karjamaal sarve ära. Palav ilm oli, veepaagi juures läks rüsinaks. Väänasin ühele nolgile tohlaka ribide vahele (neid tuleb vahel koolitada!) ja sarv pooleks plõksti.

Üheksa-kümne ajal tuleb karjak, töristab siin oma traktoriga ja annab silo ette. Karjamalt tulles oli sageli nii, et õlleraba (meski kurnamisest tekkiv väärt kraam) on ette toodud. Ma läksin siis kõigepealt naabersõime juurde ja sõin selle tühjaks ja siis läksin oma noosi kallale. Sellised väikesed kavalused.

Nüüd räägivad, et ma olla liiga paks. Harri (peazootehnik) ütles viimane kord Ilmarile (see on vetarst) et ma nägevat välja nagu hüljes! Ma hindan Harri kujundlikku väljenduslaadi, aga olgem ausad, talle endale tuleks ka väike dieet kõigiti kasuks.

Ei. Me oleme Harriga suured sõbrad. Ta toob mulle vahel suhkrupeeti, kui läbi astub. Lõikab peedi noaga seibideks ja meelitab mind sellega. Ma siin mõtlen, vasakut kätt naaber on mul neli aastat vana Neeli. See ei tea üldse, misasi suhkrupeet või kartul on, naera puruks! Nuusutab ainult ja ei oska midagi arvata. Huumor, tõesõna!

Vanasti, siis kui kadund Heino Marrandi veel esimees oli, anti meile pidevalt kartulit ja suhkrupeeti. Tänapäeval ei pakuta sulle muud kui ainult silo. No jõusööta ja mineraale siiski ka.

Nii. Kell kolm hakkavad naised päevast lüpsi ette valmistama. Urve käib ringi, luud käes, kasib ja koristab. Ma vaatan, et ega tal kerge ei ole. Mõni, tead, situb oma küljealuse ladinal täis ja heidab ennast siis sinna otsa mäletsema. Piinlik vaadata. Ma astun pool sammu tagasi ja lasen otse renni.

Nii need päevad lähevad. Ikka surma poole, ikka surma poole.

See elu on karm asi. Vahel, kui uni ei tule, läheb mõte rändama. Kas sa tead, mul on olnud 15 vasikat (üks sündis surnult). Kõik võeti mul kohe nina alt ära, ime et üldse üle lubati lakkuda, ja rohkem ma neid näinud ei ole. Ei ole minul seda rõõmu, et lapsed tulevad tuisusel talveõhtul, astuvad läbi ja uurivad, kuidas sul, vanamutt, elu läheb ka… Ah, mis ma vesistan.

Lüps hakkab kolmest, poole neljast. Seitsmeks ollakse ühel pool ja öövalvur võtab vahetuse üle. Alati on keegi siin, kes vaatab ja hoolitseb. Omapead ma ei ole, nii et muretseda pole põhjust.

Tulete jaanuaris jälle plõksutama ja pilti tegema? Tulge ikka. Kui pisike vasikas majas, on laudas rõõmsat elevust. Mehed võtavad siis juba hommikul jutu üles, et nüüd tuleb pudel teha! Ja Harri ja Ilmar toovad laudanaistele kringli. Aga see, nagu öeldud, on alles tuleva aasta muusika. Seniks – elage hästi!” P>