Mulle meeldivad hommikused olukorrad, kui enam ei maga, aga ärkvel ka päris ei ole – siis tulevad toimivad ja lihtsad lahendused vahel iseenesest pähe.

Kui hommikul kell 11 tuleb olla Vane muises nõupidamislaua taga ja pean minema 7.48 väljuvale Tartu rongile, siis küll mingit magusat ärkamist ei ole. Sellepärast ootan ma väga neid ronge, mis tund aega kiiremini Tartusse sõidavad ja käivad seda vahet kaheksa korda päevas.

Ühesuguseid päevi pole olemas. Samuti ei ole tööpäevi ja vabu päevi. Kunstnik toimetab ju kogu aeg. Ma ei käi tööl, ma teen tööd.

On päevi, mida ma püüan metsikult organiseerida ja kohtuda ja nõu pidada. Ja on päevi, kui ma istun laua taha ja teen enda jaoks olulisi asju, need on päevad, mil ma ei lase ennast segada, kirju vaatan arvutist võib-olla ainult korra päevas.

Töölaud on mul küll kolm meetrit pikk ja meeter lai, tööde all lookas, ja tööpäevad lähevad pikaks, aga ma ei kurda. Nii põnevaid pakkumisi tehakse!

Tead. Mul on tunne, et on aeg tõsiselt reformida Eesti inimese päevakava.

Meil põhjamaal on nii, et varahommikul ärgatakse pimedas üles, juuakse kohvi ja minnakse tööle. Siis pigistatakse ennast tööd rabades tühjaks, viimane loovuseraas on varsti peast kadunud. Keerutatakse pausi pidamata tooli peal ja vingutakse, kui väga tahaks perega olla. Just selline kannatusterohke eluplaan.

Aga võiks olla nii, et ärkad, sööd hommikust, teed oma koduseid toimetusi. Siis lähed kontorisse, noh, nii üheksa-kümne ajal, töötad intensiivselt neli tundi. Ja kui ei ole ennast veel ribadeks tõmmanud, aga esimene töötuhin on juba möödas (umbes alates kahest), pead pikema mõnusa vaheaja.

Lähed perega lõunale või oled sõpradega lobisemas või tunned ennast lihtsalt hästi. Kõige nauditavam osa päevast, päevasüda, tuleb lähedastega veeta!

Viie-kuue ajal lähed tagasi tööle, töötad hoogsalt üheksani. Ja siis õue või koju või teatrisse, kinno, sööma – kes kuhu.

Ma saan aru, et raske on meil sellist lõunaeuroopalikku päevakava juurutada.

Kes päeva ajal pikutab, on ju päevavaras – ja see on halva maiguga sõna. Ja katsu sa pool viis tööle hakates ametnikku leida, keda parasjagu vaja on.

Kell üheksa õhtul, kui töö lõpetad, on elu Tallinnas lakanud. Juuksurid on lukus, hambaarstid magavad, söögikohtades saab heal juhul ainult surnuksvintsutatud kalmaarirõngaid. Kümne-üheteistkümne ajal õhtul hakkavad majaakendes tuled ükshaaval kustuma.

Mida inimesed teevad?! Lähevad magama, et hommikul vara rabama hakata? Eesti inimene naudib tulemust, mitte protsessi.

Töötan oma Kalamaja kodustuudios (kui ma parasjagu kuskil koosolekul ei ole) ja mulle siin meeldib. Üleval toas kuuleb praamivilet. Nagu Marseilles’s. Pika Hermanni tornist kostavad õhtul lipu langetamise helid. Kalamajas näeb aastaaegade vaheldumist – kevaded on siin sirelilillad ja sügised lõhnavad õunte järele. Vanalinnas seda ei näe.

Istutasime just oma linnaaeda kirsipuud Tondu ja Arturo ja noored viinapuud. Meil on ürdipeenar, kus on murulauk ja rabarber ja tüümian ja rosmariin ja salvei ja iisop. Ja õunapuud on varsti üleni roosasid õisi täis.

Nojah. Vahel käivad mõned plangu ääres pissil. Siis ma hüüan aknast: “Härra! Mida te teete!?” Keegi tavaliselt ei reageeri. Ja siis ma hüüan “Gospodin…!” Ja pissija hiilib kohmetult minema.

Üldiselt on pätid ja kalkarid Kalamajast kaduma hakanud nagu sügisesed lehed.

Õhtusöögi valmistamisega alustame hilja, kell üheksa, kui töö tehtud. Meile meeldib väga Vladiga köögis leiutada.

Ja et meil on kodukino, siis me korraldame vahel spontaanseid hilisõhtuseid Kalamaja filmiseansse. Naabruses elavad sõpradest kunstnikud on ööelukad nagu meiegi. Helistan kell kümme ja kinoõhtu võib alata pool üksteist.

Vaatame midagi, millele pole väärtkinos või Pöffil pihta saanud. Viimati oli kavas Haneke “The White Ribbon”.

Ja kella ühe-kahe ajal voodisse lugema. Ma tunnen ennast siin tõesti hästi. Tead. Ma olen oma Kalamaja-koju nii palju energiat sisse pannud, et kui ma väsinud olen ja pikali viskan, siis tunnen, kuidas see energia minusse mühinal tagasi tuleb.”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.