Elu ühes päevas: Korstnapühkija Juhan Räni
“Hommikul, kui 6. 45 üles ärkan, võtan oma kaks koera, mul on hunt ja kolli, ja viin nad jalutama. Siis pean hoolitsema, et lumi saaks maja ümbert lükatud. Ja olgem ausad, kohvi kallale saan alles kell kaheksa. Kui ma hommikul ei sööks, oleks ma lõunaks täitsa küpse.
Pool üheksa olen juba esimese kliendi juures.
Ma ei hakka praegu ropendama – ma olen seda täna päev otsa teinud –, aga sa sinine sitikas… ehitajad on vahel ikka nii… mört on kukkunud lõõri ja õhk ei käi läbi ja maja on läinud hallitama. Ja vahel – see kivi on nüüd mu enda kolleegide kapsaaeda – korstnajalad on nii ummistunud, et annab ikka raiuda, enne kui pigi kätte saab.
Inimesed on vahel ikka, olgem ausad… vahel toob klient redeli ja kiidab, et selle tegi juba tema vanaisa ja isa kasutas ja mees kasutas, et kõva, hea redel. Ma ütlen talle, et vabandage, aga see redel laguneb juba selle peale ära, kui ma teda vaatan! Okei. Ma saan selle redeliga katusele, aga siis on ta pooleks ja ma viskan tükid ülevalt alla.
Ta ütleb mulle, korstnapühkija peaks olema julge! Julge! Julge küll, aga ellu peaks ka jääma! Inimeste arusaam on vahel ikka… kuidas ma ütlen viisakalt…
Mõned küsivad, miks sa ennast köiega korstna külge ei seo. Aga vahel on korsten nii lagunenud, et ma ütlen neile, väga hea, kõigepealt kukun mina alla, ja siis tuleb kolinal hunnik kive tagantjärele, maha matta pole vajagi.
Korstnapühkijatel peab olema musta huumorit, muidu ei saaks selles ametis hakkama.
Päevas on mul keskmiselt viis-kuus klienti. 12 aastat olen seda tööd teinud ja püsikliente on umbes 1500. Nii kui tuppa astun, kus ma varem käinud olen, tuleb kõik täpselt meelde, lõõrid ja korstnad ja. . .
Ütlen ausalt, kõige suurem rosin selle töö juures on Tallinna vanalinn. Kui sa ikka oled Pikk tänav 40 katusel, näed katuseid, sadamat, sissetulevaid laevu ja väljaminevaid laevu. Inimesed lehvitavad alt tänavalt. Seda on võimatu kirjeldada! Või Suur-Kloostri tänaval, maja ees hõikavad mulle Peterburi turistid, lähevad kohvikusse, teevad nii kaua aega parajaks, kuni ma alla tulen. Kui ma vene turismigrupi piiramisrõngasse satun, on mul pool tundi kindlustatud ja pean järgmisele kliendile helistama, sest täpsus on väga oluline. Kella peab korstnapühkija tundma ja kliendil ei saa lasta enda järel oodata
Kui lõuna kätte jõuab… Ma ei tee saladust – on kenasid vanaprouasid, kes on võileibu teinud ja kohvi keetnud. Selles mõttes on inimesed ikka… Aga üldiselt on mul kindlad söögikohad, kus käin. (Igale poole mind ei lasta sissegi, no ma saan neist aru ka. ) Ja kui pole aega korralikult süüa, haaran Statoilist kaheraudse, ja marss edasi!
Juhindun põhimõttest – meeldiv on olla tähtis, kuid tähtsam on olla meeldiv! Ole ise inimlik, siis on ka teised sinuga inimlikud. Sest olgem ausad – algajate viga on see, et nad saavad kuldsed nööbid ette, lasevad endal tänaval nööpi keerata ja arvavad, et on maailma nabad. Ei ole!
Talvel jõuan koju viie-kuue ajal, suvel kell kaheksa. Ja kui ma nüüd ausalt ütlen, ega õhtul enam ei jõuagi midagi teha.
Vahel olen õhtuks nii tahmane, et ei lasta sauna ka. Neeger on mul kõrval nagu valge inimene. Ma ei liialda – märja musta asfaldi peal on mu tumemustad jäljed väga selgesti näha! Ja kui mu majanaabrid mind sellisena näevad, löövad nad kaht kätt kokku ja kiljuvad vaimustusest. Ja kui ma olen ennast puhtaks pesnud, küsivad, et mis see siis tähendab, sul ei olegi täna meiki peal!
Õhtul lehitsen ajalehti, kolmapäeviti vaatan “Top Geari”, vahel mõnda seriaali, arvuti jääb tihti üldse lahti tegemata.
Eesti korstnapühkija on ikka, ütleme otse välja, uimane. Kui sa talle ikka suure sepahaamriga vastu varbaid ei tambi, ega ta ei liiguta. Mind kutsuti Itaaliasse korstnapühkijate festivalile, tuhat korstnapühkijat sõidab ümber maakera kokku ja pidutseb neli päeva järjest. Kutsuti – tule! Ma ei viitsinud. Lõpuks naine ütles: kui sa ei lähe, saad tappa!
Käisin ära, ja nii vahva oli, et nüüd ajan ise teisi korstnapühkijaid Itaaliasse. Vaheldust peab olema!
Tallinna kõige kõrgem katlamajakorsten on 200 meetrit kõrge. Kui ma viiskümmend täis saan, sinna on veel mõni aasta aega, ronin lastešampusega sinna 200 meetri kõrgusele ja lasen šampusel korgi pealt õhku. Selle teen ma ära!
Kell üheksa õhtul viin koerad välja, jalutame mööda kultuurikilomeetrit, mis on siinsamas kodu juures, ja magama.
Naine vahel öösel kurdab, et ma haisen tahma järele. Ma ei tea… Aga unes näen ma tavaliselt igasugu keerulisi lõõrisüsteeme, mida mõistus päeval ei võtnud. Ärkan hommikul üles – ja plaksti, asi on täiesti klaar!”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
