Kodu jagan kassi, mehe ning aasta ja kaheksa kuuse lapsega, kes määrab paljuski mu päeva vormi – kui ta otsustab ärgata kell 7, ei jää mul ka paraku muud üle. Siis algab hommikune möll – iga pereliige nõuab oma – kes kohvi, kes putru, kes nurrub niisama jalus ja ootab kiisueinet.

Kella 10–11 ajal lähen tavaliselt ära oma ajutisse kodukontorisse – õnneks on mul ema, kes siis lapsehoidmise üle võtab. Seal on tunne, nagu jääks aeg seisma – hommikune intensiivsus on jäänud seljataha ja järsku on su ümber ainult rahu ja vaikus. Need on hetked, mida ma järjest paremini hinnata oskan.

Seal ma siis loen, vaatan filme, kuulan muusikat, mõtlen. Kui loen, siis enamasti mitut asja korraga, hetkel näiteks Georg Trakli luulet ja hollandi ajaloolase Johan Huizinga “Keskaja sügist”. Vahel tegelen tööga ka, kogu aeg ka ei ilule. Täna näiteks valmistasin uue filmi treilerit ette – kui kõik hästi läheb, saab see olema dokumentaal 2014. aasta Vahemere puhastuse aktsioonist, kus eestlaste “Teeme ära”-mudeli järgi tehakse mõne päevaga puhtaks terve Vahemeri.

Kümme aastat tagasi kuulsin Reet Ausi käest, et Ruhnus töötab Eesti vanim kirikuõpetaja Harry-Johannes Rein, kes peab jutlusi tühjale kirikule.

See kujund oli mul pidevalt meeles. Ei tea, kuidas mõtted selliselt aktiveeruvad, aga järsku ühel hetkel ma tundsin, et pean ta üles otsima ja sellest saab film. Helistasin, ja ta ütles ei. Ma tavaliselt nii ei tee, aga seekord oli tunne, et pean talle uuesti helistama ja paluma silmast silma kohtumist, et filmi ideed täpsemalt seletada. Telefoni teel suhtlemine on nii umbisikuline. Kui teineteist nägime, oli ta kohe nõus.

Tegime seda filmi aasta aega. Käisime kolm-neli korda pikemalt kohal. Ruhnu saar on täielik irdumine harjumuspärasest maailmast – seal on selline idülliline vaikelu, eriti talvel. Võid terve saare mitu korda läbi jalutada ja ühtegi inimest teel ei kohta.

Mul oli algusest peale väga selge kujutlus, milline see film peaks olema, aga ikka on vahel selline ebakindlus, et kas see kannab ikka välja. Kujutlus oli selline, et ta tuleb kirikusse, paneb küünlad põlema, peab jutluse ja lahkub.

Elu pakub vahel asju, mida stsenaariumi kirjutades ei oska ette kujutada ja mis paberil tunduks kunstiline liialdus. Aga kui see kaamera ees juhtub, tundub kõik nii õige.

Sattus olema fantastiline päev, sadas laia rahulikku lund, kõik oli natuke selline muinasjutuline. Ja kui operaator Mart Taniel võttis läbi vana vitraažakna, kuidas kirikuõpetaja koju läks, siis ta justkui sulas nagu vesivärv laia lumesattu.

Filme vaatan järjest vähem, teatriga sama lugu. Mitte sellepärast, et aega ei oleks, vaid sellepärast, et olen muutunud valivamaks. Kaalun enne minekut läbi, kas mul on nii palju aega, et vaadata kaks tundi asja, mis mind ei kõneta… Michael Haneke “Armastus” kõnetas küll ja lavastustest Rainer Sarneti “Lillede keel” Von Krahlis.

Pühapäeviti kell neli käin ma maleklubis, Katrin Kissa suutis lõpuks teoks teha mõtte, mida aastaid on sõpradega mõlgutatud – saame väikese seltskonnaga kokku kohvikus Kukeke ja mängime malet.

Isa Boris Kõrver õpetas mu malet mängima. Lapsepõlves olin ma vilets kaotaja, nutsin, kui pähe sain, ja viskasin nupud nurka. Aga see on nii vist ainult mängus. Elus ma ei pea oluliseks, et peab pidevalt võitma.

Lõuna paiku lähen kuskile sööma, kuhu juhtub. Eelistan talvekülmas vürtsikamaid aasia toite. See pole küll teab mis keskkonnasäästlik, aga vahel sõidan lihtsalt autoga teise linna otsa, et kuulata tee peal autos muusikat ja süüa üks supp.

Bohren und Der Club of Gore mängib mul auto CD-mängijas viimasel ajal. Või Klassikaraadio. Muusikata ma ei saa, aga niisama tapeediks taustal ma seda ei vaja. Hea muusika loob vaimse pinnase, soodustab keskendumist ja asjadele teise plaani loomist. Tihtipeale ongi alguses muusika, ja siia juurde lisandub sõna ja pilt.”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.