ELU ÜHES PÄEVAS: Mati-Erki Nyman
"Hommikul ärkan ma täpselt kell kuus. Väikesel buržuikal on öö läbi tuli all. Paar korda panen öö jooksul puid juurde – selliseid jämedamaid notte, mis hõõguvad ja väga ruttu ei põle. Väljas võib 20 kraadi külma olla, aga hommikul on toas ikka soe, 15 kraadi vähemalt.
Panen kohvivee keema (sellesama buržuika peal) ja teen midagi süüa. Mida täpsemalt, see oleneb tagavaradest ja sellest, millal ma viimati poes käisin. Sügisel arvasin, et võibolla ei saa talvel üldse poodi, ja ostsin kokku nelja kuu varu: konservid, makaronid, toiduõlid, margariinid. Aga meri on siiamaani lahti ja paar korda kuus käin ma paadiga Paldiskis. Sööma peab siin kindlasti sooja toitu ja kolm korda päevas, sest energiat võtab siinne elu kõvasti.
Et oma elamist laiendada, olen hulga haavapuid maha võtnud ja ehituseks palke varunud. Puid langetan ma käsisae ja kirvega. Mootorsaagi ma ei kasuta, juurikad ja kände on nii palju ümberringi ja kui juhtub, et käsi vääratab… Ma ei saa lubada, et mul siin mingi õnnetus juhtub.
Palgid lohistan metsast välja oma jõul. Selle töö peab külmade ilmadega ära tegema. Kui maa kevadel sulab, siis on kõik pehme ja vesine ja asi läheb keeruliseks. Probleem on selles, et mets on majast 300 meetrit eemal, toores palk on raske ja seda üksi vedada on päris ränk. Suvel oli mul keha palkide vedamisest üleni valu täis. Ainuke koht, mis haige ei olnud, oli vist tõesti vaid vasaku käe pöial.
Nädalapäeval pole minu jaoks vähimatki tähtsust. Töö käib kogu aeg, iga päev – kui ainult ilm lubab. Kui ilm on märg ja lõõtsub külm tuul, siis talvel palju väljas ei liigu. Siis tuleb istuda toas. Siis ma mõtlen, pean plaani, kuulan raadiot, käin internetis (mul on püsiühendus), vahin telekat ja loen.
Mul on siin päris palju raamatuid, enamasti vene ajast ja enamik vene keeles. Praegu on pooleli… ma vaatan… “Zimõ našei planetõ”,maailma jäätumise ajalugu. Juturaamatuid ma ei loe, “Tõde ja õigust” mul siin ei ole. Mul on rohkem… kas just populaarteaduslikud raamatud, aga sellised, millest praktilist abi võib saada. Samas – Gerald Durrelli vaimukad loodusraamatud on vist siiski rohkem ilukirjandus.
Lõunat söön ma umbes kell üks. Täna tegin purgisuppi – borš.
Keskpäevane aeg meeldib mulle kõige rohkem. Võibolla sellepärast, et televiisor ja arvuti töötavad mul päikeseenergia abil ja keskpäeval, kui väljas on valge, on kõige kindlam internetis käia. Oi, seal internetis on palju saasta! Seal on tõesti palju saasta! Aga tarku asju on seal muidugi ka palju ja suhtlemiseks kasutan ma internetti iga päev.
Raadio ja elektripirni jaoks annab voolu tuulegeneraator – katusel on mul väikesed tuulerattad. Ma olen eluaeg elektrik ja elektroonik olnud ja need elektriasjad on mul selged.
Jaanuaritormi elasin ma saarel ilusti üle. Alguses arvasin, et katus lendab pealt ära. Õnneks ei lennanud. Tahtsin vaatama minna, kuidas torm kallast lõhub, aga 400 meetrit jäi puudu, enam edasi ei saanud. Vihm peksis täiesti horisontaalselt ja nii kõvasti, et võimatu oli edasi liikuda. Muide. See tänav, kus ma varem Haapsalus elasin, Kaluri tänav, oli kõik vee all. Siin oli mul hoopis kindlam. Siin olen ma kaheksa meetrit merepinnast kõrgemal ja üleujutust karta ei ole.
Mõni küsib, miks ma elan üksinda saarel. Miks ma siin elan? Aga miks ka mitte! Siin on pensionäril lihtsam elada. Kõik on vabalt käes. Vesi ei maksa siin midagi, elekter ei maksa midagi, küte ei maksa midagi, maa on enda oma. Ainult et liigutada tuleb ennast.
Mis elu see mul Haapsalus olnud oleks? Igav pensionäri elu. Istu tugitoolis ja vahi aknast välja. Siin muudkui aga ehita, nii palju kui jõud peale hakkab. Töö ja töö kogu aeg.
Üksi olemisega olen ma harjunud. Päris tore – keegi ei kamanda, keegi ei õpeta. Ja tegelikult ma ju polegi üksi. Minuga elavad kõrvuti jänesed, rebased, põdrad, kitsed ja metssead. Minu arvates on siin ka hundijäljed. Või on see suur koer? Ilvest vist ei ole, aga mäkrasid on eriti palju. Ja üks nirk elas mul siin mõni aeg lausa toas. No vaevalt et ta minu pärast elas, eks ta hiirte pärast elas.
Ja vesirotte on palju. Kevadel panin 40 kilo kartuleid maha. Põllumaa on rammus – eks ta ole kuuskümmend aastat puhata saanud – ja jaanipäevaks olid kartulipealsed ilusad kõrged. Aga siis läksid varred järsku kollaseks, vesirott sõi kartulid alt ära. Peab mõtlema, mida siin maha panna. Vesirottidega on ilmselt mõttetu võielda. Tuleb kasvatada midagi, mida nemad ei söö.
Praegu läheb õhtul pimedaks kell kuus. Kuue või poole seitsme ajal tulen tuppa, keedan teed ja vaatan midagi süüa. Pesu ma talvel ei pese, ootan, millal kevadel soojad ilmad tulevad, siis pesen. Riidetagavarad on mul piisavad. Sauna teen endale siinsamas toas.
Õhtul vaatan telekast uudiseid, kindlasti ilmateadet, ja vahel midagi meeleolukat, “Pehmeid ja karvaseid” või mingit karmimat filmi. Ja siis, kella kümme ajal, vahel ka natuke varem, torkan jälle puud ahju hõõguma, viskan pikali ja magan nagu kott. Unega mul probleeme ei ole. Päeva jooksul väsitab ennast ikka nii palju ära.”
60 aastat hiljem
Mati-Erki Nyman elas oma elu esimesed kolm aastat Pakri saarel.
14. augustil 1944 läks kogu Pakri rahvas laevaga Rootsi. Mati-Erki sattus Saksamaale ja 1945 tuli Eestisse tagasi.
2004. aasta kevadel asus uuesti elama vanemate talu varemetele Väike-Pakri saarel.
