ELU ÜHES PÄEVAS: Matti Milius
“Eks see ole kuidas kunagi, aga enne kahtteist ma tavaliselt üles ei saa. Uni läheb juba varem ära, aga tõusta ei taha. Kui just kuhugi minna ei ole vaja, näiteks Talina sõita.
Kõigepealt kütan korterit. Kaks ahju on ja pliit köögis. Küttepuud on üle hoovi kuuris. Umbes kuus ruumi läheb talvega ära. Üks ahi, selles toas, kus ma magan, püsib hästi kaua soe. Isegi hommikul. Sinna panen viis suuremat halgu. Teise jaoks toon kümme väiksemat. See on välja mõõdetud, et rohkem pole päevas vaja.
Tualetitegemise vee soojendab muidugi elekter.
Välja ma kohe minna ei taha. Üldse ei taha viimasel ajal väljas käia! Omas kodus on ikka kõige parem. Lihtsalt on.
Ma olen selles Tähtvere-äärses neljatoalises korteris ju sündinud ja terve elu elanud. Mõni ütleb, et see on Tartu kõige ilusam maja. Ajalooga. Ehitatud 1906. Naabreid on allkorrusel kaks leibkonda, aga üles nad ei kosta. Varem nemad vahel ikka tulid ja ütlesid, et katsuge vähe vaiksemalt olla. Ma trükkisin siis ülikooli teoloogiatudengite materjale ümber. Aastatel 1993–94, öösiti.
Kuni ahjud köevad, loen raamatut. Praegu on käsil Monica lugu. See Kennedy naine või mis ta… Clintoni ikka!
Kohvi keedan ka. Varem oli päevanorm kaks liitrit, termosesse valmis. See läks aga katki ja nüüd kulub mul päevas kohvi ainult kaks presskruusitäit.
Kohvi kõrvale söön võileibu. See on siis nagu hommiku-lõunasöök ühekorraga, sest kell on sel ajal kuskil kolme-nelja vahel. Kuidas kunagi.
Terve pätsi sepikut söön vorstiga ära. Ega ma siis muidu paksuks ole läinud.
Söök on tegelikult ainus asi, mille pärast kohe peab väljas käima. Käin Zeppelini Säästumarketis ja tavaliselt ostan korraga nädala toidu ära. Peale sepiku ja vorsti ostan riisi. Laon kõik ratastel kohvrisse, siis on mugav kanda. Kohvri sain Kaunasest, kus mulle nii palju raamatuid kingiti, et ei mahtunud oma kohvrisse ära.
Ma elan üksi ja teinekord meeldib mulle väljas käia sõbratari dobermanniga. Prita on sel nimeks ja jalutada meeldib talle Tähtvere pargis. Sõbratar on siis tavaliselt tööl – teeb Talina maantee ääres Volvo osi. Teda tunnen ma ammu juba. Püssirohus tutvusime 1984 või 85, tihedamalt suhtleme 86ndast.
Vanasti armastasin sõbrataridega jalutada vanal juudi kalmistul. Jäime tihti pimeda peale ja kui hirm hakkas, siis pigistati kõvasti kätt.
Kui nüüd mingit näitust avatakse, tahan alati kohal olla. Tavaliselt avatakse kell viis. Ja kuue ajal algavad Tampere majas kirjandusõhtud. Vahel olen neid ise ka korraldanud. Kuidas kunagi.
Prassinud ma viimasel ajal ei ole. Isu on vist täis. Ma ei ole küll täiskarsklane, piipu armastan ikka tõmmata – keskmiselt nelja päeva peale kulub 50grammine tubakapakk. Aga tean täpselt, et 1. juulist pole tilkagi võtnud. Või siiski, kaks pokaali šampust ja kaks pokaali veini tuleb meelde. Šampust sai Tulviste juubelil ja veini tõi Arrak teadmata, et ma ei joo. Ega ma hakanud sisse ka sülitama. Teise pokaali šampust võtsin hiljuti kunstioksjonil. Mind üllatab, et Mudist jäi seal müümata.
Oma kogusse ma ostnud ei ole. Kallis. Kultuurkapital maksab mulle kuus 5000 krooni. Ostavad Tartu Kunstimuuseumile aegapidi mu kogu välja. Tegelikult on seda vähevõitu. Lepingus oli keskmisest palgast juttu.
Ma ei teagi täpselt, palju mul kogus töid on. Üle paari
tuhande. Mart Lepa
20 000ga ei anna võrrelda.
Tegelikult mina seda koostanud ei ole, kunstnikud toovad ise ja mitte alati seda, mida mina tahaksin. Kuidas kunagi.
Ma ei oskagi sõnastada, mis naudingut pakub kunst. Lihtsalt ta tekitab minus mingi mõnusa tunde. Kõige lemmikum on Konrad Mägi. Kaasajast Mudist, oma generatsioonist, ütleme. Vindi Toomase maastikud… Arrakul on töid, mis mulle väga meeldivad.
Ausalt öelda, ega ma videot nii väga ei poolda. See on küll kujutav kunst, aga kisub ikka sinna kino kanti. Vähesed videod on meeldinud. Üks Ene-Liis Semperi video meeldib.
Ise olen arvutigraafikat proovinud. Kase Jüri oli vaimustunud. Arrak ütles, et “värvitaju on sul olemas, aga kompositsiooniga pead tööd tegema. Erinevalt värvitajust on see õnneks õpitav.”
Ma vaidleksin vastu! Värvitaju on ka õpitav. Mul on see kunstiga tegelemisest tulnud. Olen üle 30 aasta kunstikoguja.
Õhtul jõuan koju kella kaheksa ja üheksa vahel. Siis teen süüa. Enne veel pesen poti puhtaks. Mulle meeldib riis. Eriti pärast ema surma. Ta tegi ikka kartulit ja kastet, aga ma tunnen, et kartulitoidud ei lähe enam eriti. Sellega läks nii, et Lapin soovitas mind 1994 Tiit Ojamaale suviliseks. Tal oli Rannamõisa kiriku vastas Merihobu toidubaar. Kaalusin siis 126 kilo. Tiit küsis: “Mati, kas sa tahad olla paks?” Ma ütlesin: “Ei taha.” Ta toitis mind siis hommikuti herkulopudruga. Iga kolmas öö olin öövahis ja põhiliselt pidin koeri jalutama. Kuu aja pärast kaalusin 114 kilo! 1996 tulin sealt ära.
Ja praegu kaalun kuskil 110. Riisisöögid seda ei muuda. Et riis paremini maitseks, lisan kollajuurt.
Mul ei ole nii, et veedan õhtud kunstnike toodud töid imetledes. Tegelikult vahin lihtsalt telekat. Kõik filmid vaatan ära, mis tulevad. Teinekord läheb päris öösse välja, laupäeval lõpeb film ju kolme ajal.
Ega mul siis veel uni tule. Loen raamatut. Viimasel ajal olen hakanud memuaare armastama. Minu memuaarid on ka käima pandud. Valdek Kiiver, vist Harju Elu ajakirjanik, kohtus minuga korra ja pidas aru.
Varem oli teinekord nii, et jäin raamatut lugedes magama ja alles hommikul kustutasin tule ära. Aga nüüd loen nelja-viieni, enne kui tunnen, et uni tuleb. Kuidas kunagi.”
Miliuse 60 aasta juubeli puhuks avati hiljuti Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis näitus. See on 71. väljapanek, mis koostatud tema kunstikogust.
