ELU ÜHES PÄEVAS: Merle Jääger
"On kaks varianti: kas proovipäev või tavaline päev. Proovipäeval ma magan täpselt poole kümneni. Kell 11 on proov. Nagistan rahulikult oma hommikukohvi. Tassikese, või mis tassi – toop on mul pandud! Aga ega ma suurt rohkem päeva jooksul ei joo.
Kui kohv miskipärast ära jääb, on mul selleks põhjus. Ei ole näiteks kohvi päev. Või kui eelmisel õhtul on joodud üle janu. Siis ma joon, vot, teed. Aga viimasel ajal juhtub üle janu joomist järjest harvemini.
Elu on näidanud, et kui ma söön kas või pool võileiba, olen ma päev otsa näljane. Muule ei mõtlegi – ainult söömisele! Kogu aeg kusjuures. Hommikul ma ei söö seega midagi. Mõjub rahakotile päeva plaanis säästvalt.
Siis panen ennast ilmastikule vastavalt riidesse ja lähen proovi.
Kui proovi ei ole – aga mingi tähtaeg istub kukil –, lähen poodi ja muretsen endale 200grammise inspiratsiooni. Lapiku. Pruun vedelik on sees. Ma olen ju sunniviisiliselt hakanud vaikselt mingit lastekirjaniku ametit pidama. Aga et kõik ausalt ära rääkida, siis mulle helistati möödunud aasta novembris: tuleb selline kogu nagu "Emade unejutud". Ma karjusin: "Appi, ma ei ole ühtki unejuttu kunagi kirjutanud!" Ja ma ei ole oma teada ka lapsele ühtki juttu kunagi rääkinud! Laulsin pigem tohutult pikki lugusid, mis sündisid kohapeal ja läksid enam-vähem kohe meelest ära ka. No jah. Ja siis ma järsku avastan, et tähtaeg on käes ja mul ei ole ühtki rida veel ei paberil ega kusagil mujal.
Võtsin kätte ja ühe hoobiga kirjutasin kolm lugu ära. Esimene lugu on moraaliga. Mis juhtub siis, kui süüa kartulikrõpse, hamburgereid ja juua kokakoolat ja istuda kogu aeg arvuti taga. Siis sa muutud palliks. Ja vanemad kingivad su ära. Nii hirmus see ka nüüd pole, et mõni laps oleks kohe röökima pistnud, selline koll-koll lugu. Kõige toredam kompliment, mis ma sain ühelt sihtrühma kuuluvalt noormehelt, on: "Oi. See kõlab nagu minu lemmikkirjanik Roald Dahl!" A-ha-haa, lal-la-laa, see oli nii tore! Roald Dahl on m i n u lemmikkirjanik ka!
Teine lugu on toruvanakestest. Kes elavad torude sees ja kui torud undavad, siis toruvanakesed laulavad. Ja siis nad teevad endale pesa nabavildist ja -putsudest ja juuksekarvadest.
Aga kolmas lugu tuli natuke nukker. See räägib koduhaldjast, kellel ei ole enam kodu. Tuli mingi õudne euroremont. Lõpuks leidus ikkagi üks mees, kes käis ja korjas kõik kodutud koduhaldjad kokku: "Mis neil inimestel viga on, täiesti korralikke koduhaldjaid on hakanud minema viskama!"
Ja siis lasteluuletusi kirjutan ka. Tellivad. Karjusin jälle appi. Ma ju tavaliselt kirjutan joomisest ja hooramisest!
Nii et kui jookseb ikka juhe kokku, saan võtta väikse lonksu ja inspiratsioon tuleb tagasi. Kui ma peaksin ainult kirjutamisest elama, siis ma oleksin juba alkohoolik. Õnneks mul on mitu teist tööd veel, mis ei nõua pidevat inspiratsiooni kohalolekut, sellisel kujul.
Kella kolmeks on proovid läbi. Sõltub nüüd aastaajast – vahel vean end koju kütma. Vahel jalutan parkides. Jõe ääres. Naudin kevadet. Aeg-ajalt ma tunnen, et kui roll ja mingisugune isik hakkab kujunema, siis ma katsetan seda kuidagi poolalateadlikult eraelus. Kes aru saab, ei pane pahaks.
Kui ma leian, et mul ei ole midagi selga panna, siis teen oma tavalise kaltsukatiiru. Raudne lemmik on Hot Kuperjanovi tänaval. Ja Humana. Päris normaalse raha eest on see Riia mäe pood ka. Ja kui veidike ikka on vaja kas kokku võtta või vastupidi, tükike vahele panna, siis pühin õmblusmasina pealt tolmu ära. Aga vot voodiriideid ei osta ma kunagi poest.
Kell seitse on etendus. Ma tunnen oma nägu ise kõige paremini, maa teen enamasti grimmi ise. Mitte et ma õel oleks ("Teie ei tunne!"), vaid see on minu rituaal. Ütleme nii. Päris ripsmete kleepimine ei ole just see asi, mis oleks mul äärmiselt käpas. Aga mingisugused vanamutigrimmid teen kõik ise.
Nii. Etendus läbi, grimm maha. Parukas ka. Kostüüm tuleb oma riiete vastu välja vahetada. Sõltub väsimusastmest ja meeleolust, kas lähen kohe koju või vaatan korra Zavoodis näod üle.
Luuletamisega on nagu peldikus käimisega. Kui sa neid asju endast välja ei lase, läheb kõht korrast ära. Pärast on veel halvem. Organismi hakkavad ladestuma igasugused mürgid. Sellised vaimsed ekskremendid siis.
Öösel ma panen püünised üles. Siis, kui inimesed magavad ja nende mõtted on ilmaruumis laokil, on palju mugavam kirjutada. Püünised võtavad mul päris hästi. Õudukaid ja kollilugusid kirjutan. Ja ilusatest asjadest kah. Ja kirjutan nii kaua, kuni hoogu jätkub.
Aga nüüd ma olen kõik oma sõbrad ja tuttavad tünnikaanejutuga ära painanud. Dai pohh, kui te need kuskilt leiate, ärge loopige minema, tooge aga rõõmsalt minule! Ma annan neile uue elu. Viimasel ajal ma eelistan akrüüli. Kuivab kiiremini. Kui tuur peale tuleb, siis teen tünnikaante peale seto ingleid. Siis on vaja ju, et see värv kuivaks siva ära, eks ju, saaks hakata mustreid tegema hakata. Tuur läheb muidu üle! Sellepärast on akrüül hea. Ja kõik mu inglid on naised.
Minu lemmikekstreemspordiala on laugaste forsseerimine. Kui ikka täiesti klobaka ette viskab, võtan koti üle õla, varustan end minimaalse toidukogusega ja lähen. Kuhu, pole oluline. Rappa tuiama. Ja asi, mida ma tuvisulgedeks nimetan, Ameerika telkmantel, on ka kaasas. Kuna ma laadijat ei võta, lülitab telefon end varsti välja. Kolm päeva (kahe ööbimisega) läheb mul ära.
Ah jaa, üks häda veel. Ma olen tõeline seenepede. Kui vähegi seen ennast näitab. Isegi kui korvid on täis, võtan riided seljast ära ja seon varrukaotsad kokku. Aluspüksid võtan ka jalast ära ja keeran omakorda neil otsad sõlme. Ikka tõsine maniakk. Põdramokki ma tavaliselt kuivatan – täiesti suurepärane maitseaine. Kuivatad ära ja pudistad. Kui seenemaitset on vaja, paned aga põdramokapulbrit sisse – väga peen!
Seda, et hakkab kevad tulema, tean ma unenägude järgi. Need käivad mul intervallide kaupa. Ei ole viitsinud uurida, miks. Värvilised, tohutult põnevad ja intensiivsed unenäod on. Ükskord värve ei olnud, episood oli mustvalge – appi, Une-Mati, mis su aparaadiga juhtunud on!
Kuna unetundidest ma ei sõltu, saan magama alles kunagi kolme ajal. Vahet ei ole, kas ma siis pean ärkama pool kümme või saab ärgata suvalisel ajal."
