Elu ühes päevas: Mihkel Raud
Perfektsionist Mihkel Raud (44), kes elab Kadriorus koos oma naise Liina ja pooleaastase tütre Mirjamiga, lihvib oma kirjatöid aastaid. Isegi kui need pole kuigi mahukad.
“Mu isa oli hommikune inimene, ema on, vend on ja õde on, ja mina olen ka. Sel ajal, kui mul on tõsisem kirjatöö käsil, loon endale kindla rutiini.
Seejuures ei taha ma olla koduste ees mölakas, kes räägib päevad läbi, et peab midagi olulisemat tegema kui kodused asjad. Ausam on siis juba öelda, et ma sõidan mõneks nädalaks ära – 100 või 4000 km kaugusele, tulen tagasi ja olen jälle teie päralt!
Plaaditäie laulude kirjutamiseks sõitsin viieks nädalaks Sitsiiliasse, ärkasin hommikul kell seitse, tegin kange kohvi, jalutasin tiiru väljas – Taormina-nimelises linnas. Läksin mäest üles (seal on üks ränk tõus), tulin kaarega tagasi, käisin duši all, sõin, kirjutasin lõunani laule, ja siis tegelesin muude asjadega. Viis nädalat!
Hommikuti olen üsna produktiivne, aga väsin ära, ja ühe-kahe ajal tahaks juba muid asju teha.
Hommikul kirjutan dialoogi, õhtupoole vaatan üle ja kirjutan kõik ringi. Esimene mustand on täielik pask, seda teadis juba Hemingway.
Või oli see keegi teine.
Kui mul on näidend käsil, teen ma seda paar-kolm aastat. 70 lehekülge dialoogi, aga nii palju vaevanägemist!
Tarantino ütles, et neli rida mustandi iga lehekülje lõpust tuleb automaatselt välja visata. Mida lihtsam dialoog, seda parem.
Sündmustik peab olema võimalikult lihtne. Keeruline peab olema tegelaste psühholoogia – milliseid konflikte nad lahendavad enda sees. See on see, mis meid huvitab.
Lõunauinakut ma ei pea. Lõunauinaku kõige parem külg on see (nagu ütleb Ozzy Osbourne), et sa ärkad omaenese voodis. Mulle lõunauinak ei istu, ma parem jalutan.
Üritan Kadriorus kõndida seitse kuni kümme kilomeetrit päevas.
Wiedemanni tänavalt alustan, tulen luigetiigi juurest, lähen Hiina saatkonna tagant jaapani aia juurde, edasi Oru tänavat pidi üles – see on mu lemmiktänav!!! – ja Mäekalda tänavat pidi, Kumust mööda, luigetiigi juurde. Nii kolm korda ja jõuangi tagasi koju.
Kaheteistkümnest poole kaheni, reipa sammuga, laps magab vankris. See on ühtlasi sport.
Kui ma Inglismaal magistrit tegin (2005 või midagi sellist), oli mu kool mustade linnaosas ja ma rassisin Elephant & Castle’i kaubanduskeskuse juures jõusaalis – ainuke valge mees! Mustad mehed ümberringi, tulid ligi: mõõdame musklit! Pärast käisime saunas, väga lõbus oli! Aga jõusaal pole siiski minu ala, kõndimine või ujumine meeldib mulle hoopis rohkem.
Lõunasöögiga on järjest rohkem nii, et saab endale midagi koju tellitud. Aga saab ka ise tehtud. Ka lihtne tatrapuder on täitsa ok toit, ei nõua vaeva, olgu ainult tatart ja võid, ja ongi kogu lugu.
Ja pühapäeviti muidugi pannkoogid – just lõuna ajal! See oli juba lapsepõlves niiviisi.
Kui ema tehtud kohustuslik kanasupp oli ära söödud, tulid pannkoogid! Kohvikus Pegasus valmistati vanasti fantastilisi lihapannkooke. Ja isal (nagu ilmselt kõigil selles majas elavatel kirjanikel) oli Pegasuse köögis käpp sees, ta läks alumiiniumkastruliga Pegasuse kööki ja kui tagasi tuli, oli pott triiki pannkooke täis. Need olid tõesti fantastilised!
Kinos ma väga ei käi. Ei taha siin praegu arrogantse mölakana kõlada, aga teinekord kohtab kinos seltskondi, kes seal vist väga olla ei taha.
Ja teiseks – kinos on mõtet vaadata filme, kus stuff õhku lendab ja see suurel ekraanil tõesti mõjub. Rahulikku filmi võid sa kodus telekast ka vaadata.
Mulle meeldivad seriaalid, need on praegu paremad kui kinofilmid, sest siin viitsitakse karakteritega vaeva näha. “Damages”, kus mängis Glenn Close, on näiteks suurepärane.
Varun endale terve hooajatäie seeriaid (või episoode) ja vaatan 4–5 osa korraga järjest ära. Mu rekord on kaheksa episoodi, nii pagana põnev oli! Nad oskavad episoodi nii ära lõpetada, et sa lihtsalt pead järgmise ära vaatama!
Meie magamistuba on tänava poole, aga liikumist on tänaval ülivähe, see on ühesuunaline. Seal on hea magada, ja seal on hea lugeda.
Loen enamasti näidendeid, juba lapsest saadik. Mu lemmikud on tänapäeva ameeriklased. Suzan-Lori Parks näiteks. Kihvt must naine, mulle meeldib väga. David Mamet muidugi. Või Sarah Ruhl, kes on kirjutanud ajastunäidendi, mis on röökivalt naljakas, sõge näidend – vibraatoriga ravitakse neuroose. Eestlastele võiks see olla huvitav ja lahe. Ja mõned iirlased – Martin McDonagh, kes räigete ja jõhkrate võtetega jutustab inimlikke lugusid. (“Padjamees”, lavastatud NO99s, on tema näidend.) Tracy Letts, vaimukas Chicago näitleja, kelle “Augustikuu” lavastati ka Eesti Draamateatris.
Kui ma Seattle’is käisin ja vanad gurud ja karud creative writing’ut õpetasid, siis nad ütlesid: kopeerige oma iidoleid nii palju kui jaksate, niikuinii te täpselt ei suuda kopeerida ja mingi oma hääl tekib igal juhul.
Muide, üks paremini kirjutatud tegelase tekst, mis mulle on silma jäänud, oli Veiko Õunpuu filmis “Püha Tõnu kiusamine”. Ma vaatasin: jeerum, Õunpuu on geenius! Pärast teadis keegi väita, et see ei olnudki Õunpuu kirjutatud. Olla ühele külamehele lihtsalt öelnud, räägi midagi. Ta rääkis, ja geniaalsemalt poleks olnud võimalik!
Kaheteistkümne – poole ühe ajal ma magan.”
