Juba poolteist aastat elan ma ilma kohvimasina ja külmkapita, ja nagu selgub – mul ei lähegi neid vaja!

Hommikud on vägagi newyorklikud, mis tähendab seda, et nii kell seitse lähen juba välja. Tänav siin Manhattani kesklinnas juba elab, kohvipoed varakult lahti, paljud neist ööpäev läbi. Kella seitsme ajal juba sumin käib, see tõmbab su käima.

Võtan kohvipoest pooleliitrise papist kohvitopsi, mis maksab pisut üle kahe dollari, ja mingit putru, vaatan sealsamas läbi kaks tasuta hommikulehte (AM New York ja Metro).

Koju tagasi jõudes tuleb enamasti kohe tööle hakata. Mu kodu on ka mu kontor.

Õhtune töötegemine sobiks mulle vist rohkem, aga midagi ei jää üle, tuleb teha hommikul. Tegelikult harjub sellega ära. Vahel on tunne, nagu oleks aastaid pidevalt hommikuprogrammis tööl.

Esmaspäeva hommik on sageli kõige närvilisem, sest õhtul (Eesti aja järgi) on eetris saade “Välisilm”, ja kui ma selleks süžee pean tegema, tuleb materjal hiljemalt kümneks hommikul – minu aja järgi – Tallinna saata. Vahel tähendab see veel varahommikusi võtteid. Nii et juba pühapäeva õhtust on mõtted selle juures.

Ameerika ajakirjanike kombel – ülikonnas ja lipsuga – ma ringi ei käi, aga olen siiski enamasti pintsakus. Kaamera ees peab ju välja nägema! Ma esindan siiski ka Eestit ja siin kujundatakse arvamus paari pilguga, mis su peale visatakse.

Olen New Yorgis selgeks saanud, et kui töö tehtud, siis koju istuma jääda ei tohi. Tuleb minna inimeste hulka.

Kolm korda nädalas (vahel ka harvemini) tõmban dressid selga ja teen ringi ümber Central Parki, umbes 10 kilomeetrit. Kuue minutiga olen pargis, jooksen seal mööda Metropolitani muuseumist, pargi lääneservas ka Maasikavälust, mille Yoko Ono John Lennoni mälestuseks rajas. Ring viib kuni 110. tänavani, kust algab Harlem. Ja uuesti alla tagasi. Mõnusas tempos võtab see mul umbes 55 minutit.

Jooksmise ajal ma ei mõtle tavaliselt töö peale, mõtlen jooksmisele.

Töö peale – et milliseid lugusid võiks teha – mõtlen siis, kui linnas ringi kondan, ja iga päev püüan ma jala maha käia vähemalt 5–6 kilomeetrit.

Tänaval saab alati häid mõtteid. Vahel jääb silma mõni uudisepealkiri, vahel mõni näitus. Ükspäev jalutasin mööda 47. tänavat ja nägin Eesti konsulaadist peaaegu üle tee restorani, mille interjöör on maast laeni sinimustvalge. Küsisin restoranitöötajatelt: kas te teate, et siin vastas on riigi saatkond, mille lipp on sama värvi? Nad ei teadnud midagi.

Neil päevil, kui õhtul tööd tegema ei pea, saan nii 6–7 paiku sõprade-tuttavatega kokku, vahel käin kontsertidel, teatris.

See oli tõeline müstika, kui täpselt NY filharmoonikud hiljuti dirigent Manfred Honeckile allusid! (Nad mängisid Beethovenit.) Sama vägev oli Filharmoonia kammerkoori Pärdi-kontsert mõne kuu eest Mexico Citys. Pool publikust, 30aastased, võtsid Pärti vastu kui rokkstaari!

Aga jah, hetkemõtte ajel enam etendustele ei satu. Elukallidus New Yorgis kasvab pöörase kiirusega. Pilet draamaetendusele, mis veel kümme aastat tagasi maksis 70 dollarit, on nüüd juba kindlasti 100–150, hea pilet ooperisse maksab üle 200 dollari.

Õhtud on mul töised. Kui hommikustele ERRi uudistele tuleb lugu teha, venib tööpäev keskööni. Siis keeran raadio lahti ja lõõgastun Vikerraadio saateid kuulates. Margit Kilumetsa intervjuud on ikka superklass!

Voodi kõrval on praegu jõulukingiks saadud peaaegu tuhandeleheküljeline raamat, Christopher Isherwoodi päevikud aastatest 1970–1983. See on kirjanik, kelle romaani järgi tehti kunagi film “Cabaret”. Mihkel Muti raamatutest ei tüdine kunagi.

Öösel näen unes, et mu lugu ei tule välja, lihtsalt ei saa ühtegi sõna kirjutatud... Või et helistan kümnetele ekspertidele ja kellelgi ei ole intervjuuks aega.

Kui uni ära läheb, mõtlen, milline nauding oleks töötada meeskonnas, kus saaks asju arutada, rääkida. Mul käib see kõik üksi: ise panen kaamera üles, ise astun selle ette, vestlen intervjueeritavaga, kirjutan teksti, monteerin… Eksperiment “kaheksa aastat üksindust”!

Järjest paremini saan ma aru pikalt võõrsil elanud väliseestlastest, kelle jaoks Eesti on justkui imedemaa, kodune ja mõnus. Mulle tundub see siin samuti nii.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.