Elu ühes päevas: Riho Baumann
“Ma ei vaata kella, nii et ma ei tea, mis kell tõusen. Tõusen, kui olen puhanud. Panen mängima muusika, kus loodushäältele on diskreetselt lisatud mõni instrument, aga põhitegijaks on jäetud loodus. Teatud vanuses tuleb selline vajadus. Näiteks kevadine varahommik Nõval, Tuksi järve ääres, salvestanud Taavi Tulev.
Mingit hommikuvõimlemist ma ei tee, pole vaja rabeleda – aja veel midagi ümber!
Söön võileiva, astun uksest välja ja lähen bussi peale.
Sisenen bussi Õismäe algpeatuses ja enamasti ühel ja samal ajal, mistõttu oleme bussjuhiga juba ammused tuttavad. Kui ma teda esimest korda nägin, arvasin, et see ei saa olla võimalik! Milline sume muusikavalik, kohvilõhn ja vahetu suhtlemine. Arvan, et see bussijuht on tulnukas, kosmiline võlur!
Kui peale minu ei ole bussis ühtegi reisijat, saadab bussijuht mulle kosmilisi signaale ja ma lendan oma istmel kosmilistesse kõrgustesse. Bussijuht paigutab mu kõrvalistmele säravaid vaimusuurusi, mul pole kunagi igav.
Viimane kord istutas ta mu kõrvale võluva daami – selleks oli kahupäine Carol Sue Rosin, kes tutvustas ennast kui kosmoseguru Wernher von Brauni viimast assistenti aastatest 1974–77. Carol oli jutukas ja seletas lahkelt – ta oli seda Wernherilt kuulnud –, kuidas propaganda ameeriklastele vaenlasekuju välja mõtleb ja hirmutab inimesi venelaste või tulnukate või asteroididega. Oi, see oli huvitav. Ma ei märganudki, kui mu peatus oli juba käes ja tuli Caroliga hüvasti jätta.
Tehnikaülikooli raamatukogus töötan ma majandustalituses (sildi peale on kirjutatud “Operations Division”) ja mu ametinimi on tehnik. Meie asi on seista selle eest, et uued raamatud saaks toodud, et oleks pliiatsid ja pastakad. No ühesõnaga – konti ei murra.
70ndate diskosid pole tänastest tudengitest keegi näinud – tõesti, sellest on varsti 40 aastat, kui me TPI klubis diskoteeki käivitasime. Aga no mind tuntakse ikka, tullakse ligi, teeme pilti…
Inimesed reageerivad mind nähes üldiselt optimistlikult, ma ise arvan, et mõjun oma lillelise kaabuga koduselt.
Talvel on lilled lume all, ja ma topin kaabu külge sulgi. Linnud päästavad mu oma fännide ees välja ja ma olen nendele väga tänulik. Võib-olla õpin ma veel kunagi lendamise selgeks!
Ma olen nagu Artur Alliksaar, ma ei loe, ma haaran õhust.
Kirjasõnale eelistan helisevaid tonaalsusi, ma haaran helisid.
Üksvahe oli mul komme panna päeva laulu tiitel laulule, mis mulle sel päeval eriti meeldis. Eile tuli raadiost Artjom Savitski “7 roosi” – selline romantiline ja samas bravuurikas. Aga miks ka mitte ansambli KukeProtest “Rahapuuduse blues”, mida ma õhtul netiraadiost kuulsin.
Õhtul pärast tööd käin kontsertidel või astun läbi mõnest klubist. Kohvikus käin harva, kohvikud on suhtlemiseks ja see vajadus väheneb aastatega.
Ma isegi ei tea, kus kohvikus praegu väikese rahaga hakkama saab. Vanasti oli Varblane selline koht.
Aga raha! Mis on raha!? Loodusele seda vaja ei ole. Paned hunniku raha puu alla, ega puu sellepärast paremini kasva!
Noorest peast harjusin läbi saama väikeste vahenditega, ja rahapuudus pole mu jaoks kunagi pidur olnud. Pigem ikka innustav asjaolu.
Õismäe koduaknast on mul õnnestunud väljavaade, paistab pargike ja kostab linnuvidin.
Naaberparaadnas elas kunagi proua, kes oli suur loodusesõber ja kelle akna taga käis söömas meeletu tuviparv. Kui proua ära suri, ei osanud tuviparv midagi peale hakata ja tuli minu juurde. Hakkasin neile hommikuti saia andma, nad said oma kümneminutilise positiivse impulsi ja lendasid rõõmsalt minema. Majarahvas pahandas, aga ma arvan, et päästsin tuvide silmis inimkonna renomee.
Teataval määral oskan ma isegi tuvide häält järele teha – niimoodi kurgust – ja nad vahivad üllatunult, et mis ta nüüd ütles!?
Õhtul, kui voodisse lähen, panen jälle loodusmuusika mängima ja tunnen ennast nagu Hemingway kuskil kohiseva mere kaldal.
Unenägudes mängin vahel olematuid plaate olematu muusikaga – ise mõtlen välja. Või vestlen suurkujuga ühistel huvipakkuvatel teemadel. Hiljuti jäime lobisema Ringo Starriga. Ta oli väga imestunud, vaatas mulle otsa ja küsis: “Aga kuidas sa mind tead?!”
Nüüd pole Ringot enam mõnda aega trehvanud.”Elu ühes päevas. . . on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
