ELU ÜHES PÄEVAS: Rohke Debelakk
“Esmaspäeviti ärkan ma kell viis. See ei ole midagi hullu.
Äratusmehhanismid on mul alati duubeldatud: kõigepealt äratab mind mobla ja siis hakkab plärisema tohutu kollane munakell.
Kümne aastane kogemus on režiimi kõvasti sisse tümitanud – kui ikka õhtul pole kõva pidu olnud, kahe-kolmeni, siis ma ärkan iseseisvalt kell viis, teen korraks silmad lahti, ükskõik, mis päev on. Siis mõtlen läbi – ahaaa, täna on laupäev – ei ole miskit muret, ja magan edasi. Aga kui on esmaspäev, siis kihutan tööle.
Hommikul vara saadet tehes peab olema kõht tühi, siis on vaim selge. Ma olen hommikuti võileibu ka teinud, aga see ei tähenda midagi head, siis tuleb stuudios liiga mõnus olemine ja haigutus ja... Ei, ei, ei.
Kui saade on läbi, kella kümne ajal, on õige aeg hommikusöögiks.
Siis saabuvad kolleegid, padjamuster põse peal, võtavad kohvi ja ei jaga veel õieti midagi, aga mina olen erilises hoos, räägin, et võiks seda ja seda teha. Keegi absoluutselt ei haagi.
Vanasti ma jõin päevas kolm liitrit kohvi ja suitsetasin kaks pakki punast Marlborot. Viis-kuus aastat tagasi ühel hetkel ma enam kohvi ei tahtnud. Mitte et tervise peale oleks hakanud, aga vastikuks muutus. Nüüd joon vett või keefiri või tomatimahla. Kohvi joon ka, aga sagedusega kaks tassi kahe aasta peale.
Vanasti oli nii, et kell 11 enne lõunat läksin koju tagasi, magasin kaks tundi ja päeval kell kaks hakkas uus saade. Pärast seda jõudsin kuue-seitsme ajal õhtul koju. Jälle väike uni, siis mingi koosviibimine või üritus või haltuura. Vahepeal võtsin pitsikese ka, et vunki sees hoida.
Ja nii kestis mul umbes kaheksa aastat. Mõni aeg tagasi vaatasin, et pole aastaid sellist päeva, kui ma üldse pitsi poleks tõstnud. Nüüd ma olen hakanud seda tava piirama.
Kui mul oli poiss pooleaastane, siis oli nii, et viis kuud ma ei saanud üldse magada. Koduteel keerasin auto poe ette parklasse ja magasin autos tunnikese. Kodus ei saanud. Kodus oli poiss siis alati üleval, kui mina magada tahtsin. Aastate viisi vasardas peas: magada, magada, magada! Ja teine kurblooline fakt – ma pole aastate viisi kogenud tipptundi. Tulin hommikul vara, sõitsin vuhh tööle, ja läksin õhtul hilja, teed jumala tühjad. Ma ei saanud aru inimeste nurinast, et ristmikel on ummikud.
Päevasel magamisel on vaieldamatult oma plussid. Üks nendest on see, et päeval tulevad parimad unenäod. Ma elan Tondil ja ümbruskonna päevane foon on unenägudeks äärmiselt soodus. Saja meetri kaugusel on raudtee, nelja meetri kauguselt sõidab mööda tramm ja üle maja läheb Boeingu maandumisrada. Kui rong mööda sõidab, kargab köögiuks lahti; kui tramm mööda sõidab, läheb telekal pilt eest ära ja kui Boeing üle lendab, tulevad sellised unenäod, et ole mees ja katsu ära ekraniseerida! Korduma kippuv motiiv nendes on lendamine. Ma olen unenägudes suurepärane lendaja ja enamasti demonstreerin ma seda oskust sõpradele või suurematele rahvahulkale. Vahel lendan nii kõrgele, et endal tuleb ka hirm tuleb peale ja püksid hakkavad püüli sõeluma. Kõrgemale kui kilomeeter ma naljalt lennata ei julge.
Ma söön hästi vähe ja olukord, et ma lõunaks praadi söön, on äärmiselt haruldane. Kui ma üksi elasin, ei viitsinud ma kodus üldse süüa teha. Siis tegin ma kolm suuremat tugiostu – ostsin kümneliitrise kastruli, suure puulusika ja suure kotitäie tatart. Siis keetsin ma mingi suvalisel päeval potitäie tatraputru ja seda jätkus täpselt nädalaks. Külmkapis oli mul kuude viisi üksainuke artikkel – potitäis tatraputru. Seda ma siis sõin üks kord päevas (enamasti õhtul) ja väga hea oli. Kõhu täiteks on mahtu vaja, mitte maitset.
Siinkohal idee neile, kes tahavad kaalus alla võtta. Parim moodus selleks on külastada kodu lähedal asuvat keldripoodi. Valik on seal väike ja kui sa kõiki asju oled juba nii palju söönud, et iiveldus tuleb peale, siis ei taha sa enam midagi, ostad paki piima, jood selle ära ja korras.
Et jutuga tööd tegeval inimesel on vaja ennast ka ihuliselt liigutada, käin ma jalgrattaga ja rulluiskudega sõitmas. Püüan ennast väsitada ja päevastest uinakutest loobuda. Vahel lähen jala koju ja vahin akendest sisse. Pimedatel tänavatel on tore uurida, kuidas näeb välja ühe või teise inimese kodu. Sellele meeldivad niisugused värvid, see on endale muretsenud niisuguse mööbli, sellel on kolmkümmend aastat remont tegemata. Selline vaatlus on põnev ja rikastav.
Umbes kahe paiku öösel lähen magama. Voodisse minnes ei tohi midagi mõelda. Kui ma annan ajule pisi-pisikese ülesande, mingi niidiotsakese, mis homme teha tuleks, on läbi. Siis olen ma nii ärkvel kui vähegi saab ja käin kell kolm öösel mööda tuba ja kisun suitsu. Pool viis tunnen lõpuks, et nüüd tuleb hea uni. Ja poole tunni pärast hakkab plärisema tohutu munakell."
