“Pikki aastaid olen ma püüdnud ennast petta ja ärgata vara. Pikapeale olen aga aru saanud, et see on viga. Ma olen ööinimene ja kui ma hiljem ärkan, olen tunduvalt produktiivsem.

Nüüd tõusen üles kell üheksa – mis sellest, et paljud selle peale pead vangutavad.

Lasen koerad välja, vaatan, kuidas ilm on. Kaks-kolm päeva on mul alati ette planeeritud – tean täpselt, mis ma teen.

45 minutit raiskan selle peale, et ma keedan endale kitsepiimast putru. (Pudru tegemine võtab 10 minutit, söömine 35.) Seal on banaanitükid peal ja teised ilusad taimed. Pärast pudrusöömist on pool päeva kõht täis ja ma ei pea jooksma iga natukese aja tagant tuppa šokolaadi järele. Mul poleks selleks lihtsalt aega.

Söömise ajal teen ma midagi äärmiselt ebatervislikku – loen raamatut. Ma tunnen huvi, kuidas inimesed pärast teist maailmasõda hakkama said – omaenda isa pärast. Ta on veidi imelik – kui poest on vaja osta kolm kruvi, ostab tema kolmsada, ja ma olen seda pannud vanaduse arvele. Aga põhjus on ilmselt selles, et ta on sellest sõjajärgsest ajast, ja ma arvan, et õpin teda paremini tundma, kui ma nendest aegadest loen.

Hobuste söödaportsud on mul eelmisel päeval ämbritesse valmis pandud. Kõik 29 hobust söödan ma ise ja talvel vean ma neile ämbritega vett. Ja sõnniku lükkan ka ise välja. Paljud tunnevad mulle kaasa, aga töö hoiab mu vormis. Ma naudin seda.

Kõige rohkem ootab mind 22aastane täkk Hannes, kes hirnub mind nähes nii igatsevalt, nagu oleks ta mind öö läbi oodanud. See on talle alati suur sensatsioon, et ma jälle tulen. Ta on elanud kaua aega ilma kodu ja peremeheta, ja ta oskab hinnata, kui vanamutt kaeraämbriga tuleb.

Päeval olen ma mitu tundi internetis, vastan meilidele ja teen kirjatööd.

Ma naudin vaikust. Ronk lendab üle õue, ja ta tiivalöögid on kuulda – seda ei juhtu ei Londonis ega Berliinis!

Aknast välja vaadates näen ma metsa, ja kui sookured kevadel saabuvad, peatuvad nad just nii, et ma neid tingimata näeks. See on suur väärtus ja ma oskan seda hinnata.

Ma elan tagasihoidlikku elu. Ma olen elanud väga vaeseid aegu – eriti, kui ma Eestisse tulin. Ja nüüd ma mõtlen, et need olid rikkad ja õnnelikud ajad. Kas nad oleks olnud paremad, kui mul oleks olnud rohkem raha? Kui kuldnokk istub kevadel saarepuule mu maja ees ja laulab – kas ta laulaks ilusamini, kui ma annaksin talle raha?

Lõunasööki valmistan ma 6–8 ajal õhtul. Mingit mikrolaineahju mul ei ole (nagu ka televiisorit!) ja ma teen ise makarone – enda kanade munadest ja jahust. Kui juba teha, siis põhjalikult! Ma ei ela maal selleks, et linna kiirusega kaasa minna!

Kui söögitegemiseks ja söömiseks enam aega ei ole, tuleb elu ümber korraldada. Sest söömine on tähtis asi elus.

Õhtul söödan ma hobuseid kell üksteist.

Kui tuleb tahtmine lõõgastuda, istun vanni, panen küünlad põlema ja loen.

Vahel ma mõtlen: kurat, Eestis on ikka väga hea elada! Meil pole sõda!

Mis on probleemid Eestis – missuguse mobiili ma ostan, missuguse paketiga liitun? Aga anna andeks, ma tean Iisraelis inimesi, kes elavad tee peal, tänaval! Ma nägin sealseid inimesi, kelle kodud 30 aastat tagasi puruks pommitati ja kes pole suutnud neid siiamaani üles ehitada. Nende rahumeelsus on mulle eeskujuks.

Õhtul hilja on mul telefonivestlus abikaasa Geraldiga, kes on Saksa saatkonna töötaja Türkmenistanis. Niipea kui ma saan usaldusväärse inimese, kes mu hobuseid vaatab, sõidan ma teda vaatama. Ma juba soojendan üles oma vene keelt!

Enne kella ühte ma voodisse ei lähe.

Kui mõni probleem on vaja lahendada, ma mõtlen selle peale voodis. Kujutan ette, kuidas lahendaks selle keegi teine inimene. Selle mõttega jään ma magama ja hommikuks on see probleem poole väiksem.

Uni on mul tavaliselt suurepärane – sest ma teen rasket tööd. Aga mul on ka väga head kõrvad, ja kui ma kuulen, et mõni hobune mitu korda öösel hirnub, kargan ma kohe üles ja jooksen talli, et vaadata mis juhtunud on.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.