Kallist instrumendist ilmajäämise lugu on Jaanile nagu halb unenägu. Parema meelega ta seda enam ei meenutaks, nutt tuleb kurku. Ilusal päikselisel septembripäeval tähistatakse Tallinnas ühe koguduse sünnipäeva. Kirikus altari ees mängib keelpillikvartett, kus tšello taga on eelneval ööl vaid mõne tunni maganud Jaan. Oivalised helid täidavad kiriku. Kui jumalateenistus läbi, pakib mees tšello kasti ning suundub kiriku hoovi. Õu on autosid täis ja tema oma on kinni pargitud. Hajameelselt asetab ta pilli prügikastide lähedusse aia najale, et hakata parkimissõlme lahti harutama. Instrument jääb tähelepanuta napilt paariks minutiks, kuid sellest piisab. Omaniku naastes on pill nagu õhku haihtunud. Turvakaameratele ja pealtnägijatele jääb silma 30-35 aastane sinepikollase jope ning asotsiaalse olekuga mees, kes siseneb kirikuhoovi samal ajal, kui Jaan ja teised autodega tegelevad. Mõne hetke pärast on ta juba kadunud, ühes käes mõneeurone taarakott, teises miljonikroonine tšello. Mees teeb jultunult kiriku ümber ringi ning kaob, sülitades tänavale ja pannes pealtnägijaid imestama: tavaliselt ju viisakad pillimehed niiviisi ei tee. Kiriku hoovi saabub politsei ning käivitub suuroperatsioon. Jaan ja kohalolnud kirikulised kammivad jalgsi ja autodega pool linna läbi, püüdes leida suure kastiga meest. Nad patrullivad turgudel ja taarapunktide juures. Koguduse vanempastor läkitab välja “asotsiaalsed maakuulajad," kes omade seltsis silmad-kõrvad peavad lahti hoidma. Loe edasi digilehest või osta lugemisõigus