Ma olen seepärast alati hoidnud kõrvad lahti – kunagi ei tea, mida elu võib tuua ja kuhu tuleb kolida, ning millal oluline teave võib päästa sinu elu. Näiteks ma olen õppinud, et Austraalias ei maksa ilma püksata teki alla ronida, kui sa pole eelnevalt kontrollinud, kes on su voodikaaslased. Kõlab küll pikantselt, aga tegelikult on asi tõsine. Mul on üks austraallasest sõbranna, kelle isa helistas talle paanikas keset ööd pärast seda, kui ta bravuurikalt voodisse hüpates väikest musta tigedat ämblikku sedavõrd ärritanud oli, et too tema jalga pidi üles jooksis ja teda õrnast kohast hammustas. Detailidesse laskumata lõppes see lugu veel isegi hästi, ämblik osutus tähelepanelikul uurimisel "kõigest" tavaliseks mustaks majaämblikuks, kes olevat ainult õige natuke mürgine.

Ma ei tea, kuidas on teiega, aga mulle isiklikult see suurt enesekindlust ei süsti. Kui ma seda lugu kuulsin, hakkasin kohe paanitsema ja mõtlema, et mida ma siin Šotimaal elades  v e e l  ei tea. Kus nurga taga võib ebameeldiv üllatus varitseda?

Avastasin, et üht-teist ma siiski juba tean.

Esiteks: kui sa lähed staadionile jalgpallimängu vaatama (eeldades, et sa saad pileti ja et sul on küllalt raha selle lunastamiseks), siis mängu jälgimisest tähtsam on vastasmeeskonna fännidele solvangute karjumine. Ja et kui poolajavile kõlab, siis marsib kogu staadionitäis rahvast nagu üks mees pirukat ostma. Sellist asja, et "ei taha rasvast pirukat!" siin ei ole.

Teiseks: hambapesu ajal loputatakse suud külma veega. (Siinjuures ma pean tunnistama, et kuigi ma olen kohalikele elanikele šokeeritult üritanud selgeks teha, et Eestis ei tuleks keegi selle pealegi, puudub mul tegelikult empiiriline tõendusmaterjal. Missuguse veega eestlased hambaid pesevad? Kas ma olen äkki ainus friik?)

Kolmandaks: alati on põhjust veel juua. Sain sõbrannaga kokku, ta küsis, kas teeme enne välja minekut ühe klaasi vahuveini. Mina vastu, et ei tea, kas ühe klaasi pärast on mõtet hakata pudelit lahti korkima. Sõbranna ajas silmad suureks: aga kuidas? Alati on põhjust šampuse avamiseks! Tegimegi pudeli lahti ja jõime kohe tühjaks ka.

Ja nii edasi ja nii edasi. Ma tean, et on kohti, kust tasub pimeduse saabudes eemale hoida (näiteks Leithi linnaosa) ning inimesi, kelle suhtes ei tasu iialgi poolehoidu üles näidata (näiteks USA president George Bush ja Briti parlamendiliige George Galloway). Ma tean ka üsna kindlalt, et igal Šoti tüdrukul – kui paks või kõhn ta ka ei oleks – on olemas miniseelik, nabapluus ja kontsakingad ning ta paneb need selga kas või südatalvel, kui tal selleks peaks soov tekkima.

Mind on ikka lohutanud mõte, et kui ma ka kõike ei tea, on halvim, mis võib juhtuda, et ma saan mõne mürgise märkuse osaliseks, kuid vähemalt ei tiku siin keegi hammustama, kui ma seda kõige vähem ootan.

Aga kui nüüd veel kord järele mõelda, siis pole see siiski eriline kergendus. Ükskõik kui palju sa ka kohalikke kombeid ei õpiks, võib alati juhtuda, et sa unustad end ainult hetkeks – nagu mu austraallasest sõbranna isa, kes ometi oleks pidanud teadma ja enne voodisse minekut lina äärt kergitama.

Elus sõltub kõik sellistest pisiasjadest.

ALATI MAKSAB TEHA NATUKE KODUTÖÖD: Sest ka pisikesed loomad võivad teha suuri üllatusi.