Andrei Hvostovi avameelne lugu 20. aprilli Laupäevalehes ärgitas taas ühiskonda kõnelema vanadusest, haigustest ja väärikast hääbumisest. Meil on olemas pensionisüsteem, vanadekodud ja hooldekodud, aga tundub, et need ei vasta ühiskonnas valitsevale tegelikkusele ja ootustele.

Kui inimene on sattunud oma tervisega väga täbarasse olukorda ja ta vajab hooldamist, siis siin peab omavalitsus kindlasti aitama ning kui vaja, siis tuleb riigil seadusi korrastada. Aga kohustused on ka lähedastel ja inimesel endal.

Paljudel meie inimestel ei ole veel kapitalismi vaimu, küll aga kuhjaga asjatut sotsialismi vaimu. Iga abivajaja tegelikust olukorrast on vaja objektiivset ülevaadet, et teda aidata või toetada lähedasi abivajaja hooldamisel. Toetust ja abi ei tohi jagada kõigile küsijatele automaatselt, sest nende seas võib olla ka neid, kes väga hädas ei ole. Selleks, et abi jõuaks vajajateni, on meil sotsiaaltöötajad, kes peavad hindama, kui palju ja millist abi on vaja. Sotsiaaltöötajate objektiivse hinnangu nimel on vaja tõsist tööd teha ja kui see süsteem ei toimi, siis tuleb see kiiresti korda teha.

Teiseks, abivajaja heaoluks tuleb rakendada kogu tema maine vara. Näiteks oli meil võimalus erastada või tagasi saada maad ja kinnisvara. Maa ja kinnisvara müügist või rentimisest saadud tulud on täna juba tõhusaks abiks, et tagada endale mõistlik äraolemine ja hooldamine. Sealjuures ei tohi lähedased abivajaja vara vaadata kui peatselt endale kuuluvat päritavat vara, vaid see vara tuleb rakendada abivajava inimese hüvanguks. Kui aga inimene on jäänud üksi ja tal hinge taga suurt midagi ei ole või on liiga vähe, siis peab aitama tema eest hoolitseda omavalitsus, ja kui omavalitsus ei suuda, siis riik. See on hoopis teine teema, et suuremalt jaolt on meie omavalitsused ise abivajaja rollis, kuid nende juhtfiguuridel on väga kopsakad palgad.

Täna ja alati peavad kõik ise mõtlema sellele, et mis ja kuidas pärast seda, kui tervis ei kanna või vanus võtab oma. Ainult riigile loota on kurjast.

Tean üht inimest, kes aastakümneid tagasi emigreerus Rootsi ja on tänaseks kõrges vanuses pensionär. Olen jälginud, kuidas ta oma vanaduspäevi majandab. Esimese asjana, mida ta pärast pensionile jäämist tegi, lahkus ta Stock holmist. Müüs oma elamise pealinnas – sest seal elamine oli liiga kallis – ja kolis Lõuna-Rootsi pisikesse linnakesse, millesarnaseid meil Eestis millegipärast depressiivseteks väikelinnadeks kutsutakse.

Nendes linnakestes ei ole sellist närvikõdi nagu suurlinnades, aga kas pensionäril on seda nii väga vaja. Ja kui mingi aja pärast tekkis taas rahaline kitsikus, siis võttis kõnealune vanainimene kätte ja kolis hoopis Eestisse, sest siin on veelgi soodsam elada. Aga iga kinnisvara müügiga sai ta mingit tulu. Eestis on tal nüüd pisike majapidamine maapiirkonnas, mis on talle täiesti jõukohane, et mõistlikult enda vajaduste ja enese eest hoolitseda.

Täna peab igaüks ise mõistlikult majandama, et hakkama saada, sest ei saa loota ainult pensionile ja sammastele. See on kurjast, kui näiteks vanainimene, kes elab Tallinnas üksinda suures korteris, mille pidamine on talle üle jõu, esitab nõudmisi omavalitsusele.

Mina isiklikult ei pea muretsema vanaduse pärast, sest mul on pere ja mul on omad investeeringud, et ma kunagi ei jääks kellelegi koormaks. Seda enam, et püüan tänaseni olla aktiivne oma oskusi ja teadmisi rakendades.

Haigustega ja vananemisega seoses on taas üleval eutanaasia teema...

Arstid puutuvad sellega kahtlemata kokku, aga mina ei ole arst ja ma ei pea arsti de eetika eest hoolitsema. Mina olen märganud nende õnnetute inimeste puhul, kelle tervis on alla igasugust arvestust, et mis tahes huvi oma surma kiirendada kaob sedvõrd, mida lähemale surm neile tegelikult jõuab. Nad ei taha isegi rääkida surmast ja ma ei usu, et neid, kes surma ise soovivad, väga palju on.

Aga kui inimese tervislik olukord on tõesti nii lootusetu ja ta ise surma soovib, siis võiks tema soovi rahuldada. Olen täiesti selle vastu, kui eutanaasiat määraks mingi komisjon. Siis jõuame olukorda, mida kirjeldas oma raamatus “Vahva uus ilm” Aldous Huxley. Elu ja surma üle otsustamine on väga keeruline, eriti kui inimene ise ei ole suuteline seda otsust tegema.