Endel Lippmaa: Rahvakogu võib viia diktatuurini
Fosforiidisõja eestvedaja, mitmekordne minister Endel Lippmaa ei ole ükskõikne Eestis ja maailmas toimuva vastu. Seega igati õige inimene, kellelt kord kuus küsida, mis toimub.
Möödunud aastal lahvatanud Reformierakonna rahastamisskandaali tagajärjel moodustus rahvakogu, mille tulemus pole veel selge. Kuidas sellisesse algatusse suhtute?
Sellised rahvakogud ei vii kuhugi või viivad lõpuks mingisugusesse diktatuurivormi. Rahvakogu on väga sarnane killukohtuga vanas Kreekas, kus rahvas kogunes turuplatsile kokku ja seal vormistati rahva tahet. See on poliitilise kriisi tekitamise viis, sest luuakse parlamendiga konkureeriv organisatsioon. Täpselt nagu ei tohi teha varivalitsust, millel oleks mingigi tegelik võim. Rahvakogudega võib probleeme tõstatada, aga probleeme seal lahendada ei saa.
Kui tahame midagi muuta, siis tuleks kõigepealt valimised korda teha. Kõikidel valimistel peavad olema avatud nimekirjad ja valituks osutuvad need, kes said kõige rohkem hääli. Aga mitte nii, et on mingi nimekiri, kus valituks osutumine sõltub sellest, millised on kellegi teened erakonnas, kuid valija ei tea neist teenetest midagi. Suletud nimekirjad tekitavad olukorra, kus valituks osutuv seltskond kaotab hoolikuse valija ees, sest tema kohta garanteerib erakond. Me valime isegi presidenti avatud nimekirjaga, siis saame ka parlamendiliikmed valitud.
Rahvakogu käivitamisel ja korraldamisel Eestis on eeskujuks võetud Islandi edu sarnase kogu moodustamisel.
Island ei ole edukas ja teda ei saa eeskujuks võtta. Neil on ebaõnnestunud kõige tähtsam asi, rahandus, ja riik ei ole suutnud oma rahvast vääriliselt esindada. Rahandus on riigi vereringe ja kui vereringe on vigastatud, siis ei ole organism elujõuline. Islandilt ei ole mitte midagi õppida peale vigade, mida ei tohiks korrata.
Rahvakogu moodustamiseni on meid viinud segadused erakondade rahastamisega ja on ootus, et just rahvakogu aitaks rahastamist läbipaistvamaks muuta.
Kui on mingi rahakogumine, siis see ei hakka iialgi lõpuni läbi paistma. Kontroll raha liikumise üle on äärmiselt raskesti teostatav. Liiga vähestel inimestel on korralik teadmine ja kogemus finantsmaailma ülikeerulisest struktuurist, mis võimaldab teha tehinguid, millest lihtne inimene midagi aru ei saa.
Rangemaid reegleid ja seadusi võib välja pakkuda ja vastu võtta. Aga samas peab leppima teadmisega, et kõik ei hakka kunagi lõpuni läbi paistma.
Arutatakse ka selle üle, kas neli erakonda parlamendis pole liiga vähe ja et riigikogust on saanud pelgalt kummitempel valitsuse käes.
Neli erakonda parlamendis on natuke liiga palju, sest asi läheb liiga fragmentaarseks. Kõige efektiivsem valitsemise vorm on kahe erakonnaga. Üks parempoolsem ja teine vasakpoolsem ja vaheldumisi on nad võimul. See on kõige efektiivsem valitsemise vorm. Ega suuri ja põhimõttelisi ideid ei saagi liiga palju olla, et ei toimuks liigset killustumist erakondade vahel. Ühiskonnale olulisi probleeme on tegelikkuses ikka piiratud määral, mida saab parlament otsustada valitsuse kaudu.
