Salme Mitt (end. Kangur) on veetnud terve oma elu karusloomaäris. Ta juurutas Eestis tšintšiljade pidamise, juhtis taasiseseisvumise järel pikalt Karusloomakasvatajate Seltsi ning on järgmise suveni karusloomakasvatuse atesteeritud konsulent. Ka karusloomakasvatuse käsiraamatu käsikiri on alustamisel. Kuid südamesse on hiilinud kahtlus elutööks saanu eetilisuses.

Kohtume proua Mitiga tema majas Tallinna lähistel, mille akende ees pole eestlasele ebatavaliselt kardinaid. Muruplats õues on hoolikalt pügatud, väga lage ja avar. Koerakuut seisab tühjalt; selle asukas Tiiger lahkus juba aastate eest. Seinal ripub seiskunud kell.

Miks te õppisite loomaarstiks?

Vaat ei tea. Mingisugune nõrkus on mul alati olnud loomade vastu. Koerad pidid ikka kodus olema, ja kassid ka. Nad olid väga huvitavad.

Lõpetasin veterinaaria õpingud 1963. aastal ja mind suunati Pärnu rajooni Sauga sovhoosi karusloomakasvatuse vet­arstiks. Ma veel ütlesin, et mina ei tea karusloomakasvatusest mitte midagi – ma ei teadnud isegi seda, mis nägu on naarits –,aga nii see läks.

Milles arstitöö farmis seisnes?

Peamised nakkushaigused karusloomadel olid karusloomade katk – see on tegelikult koerte katku erivorm – ja botulism. Kui vene ajal veeti tapasooje subprodukte farmidesse söötmiseks, siis oli oht botulismiks alati olemas. Kõik, kes seda toksiini saavad, surevad. Salutagusel oli farm, kuhu toodi tapasoojad subproduktid, ja terve farm suri tühjaks.

Minkidel esines, ja esineb ka nüüd, aleuudi haigust ehk plasmotsütoosi – see on selline autoimmuunhaigus, mis viib maksakahjustuse ja kurtuseni. Mingid jäävad tühjaks ja poegi ei anna. Seal peab prakeerimine olema väga põhjalik.

Mis see „prakeerimine“ tähendab?

Haiged loomad prakeeritakse põhikarjast välja. Emad-isad ka, et nad ei annaks haigust edasi oma poegadele.

SOVETIAJA GLAMUUR: Karusloomade „puuriviisilisest" kasvatamisest sai ENSVs suur äri. Foto: EFA

Kui sageli loomad üksteisele kallale läksid või endale liiga tegid?

Seda ma nägin küll, nägin üsna tihti. Loomad närisid enda ja üksteise sabasid, mõnikord olid kõrvad ära söödud. Seda esines. Me ei osanud arvata, millest see võib tekkida – arvasime, et mingi tundmatu etioloogiaga haigus.

Nüüd ma lugesin Loomuse (karusloomakasvatuse vastane loomakaitseorganisatsioon – Aut.) kodulehelt, et põhjuseks on stress.

Inimene ei ole lõpuni selgeks mõelnud, mida see tähendab, kui ta võtab ühe vabas looduses elava looma ja paneb ta puuri.

Rebane looduses ju iga päev jookseb 10–12 kilomeetrit ringi, tal on oma urg, oma pesa selles urus. Ta tahab kaapida, olla ühenduses maapinnaga.

Ükskord korraldasime karusloomakasvatuse propageerimise eesmärgil Hiiumaal näituse. Rebased tormasid edasi-tagasi oma puurides, aga kui me panime puurid maha – neid polnud mujale panna –, siis momentaanselt jäid rebased nii rahulikuks ja vaikseks, et me ei jõudnud ära imestada, kuidas mullapind stressi ära võtab.

Kõik teised loomad – veised, sead, hobused, isegi kanad – ju käivad mööda maad. Kui isegi aias töötad õhtul, siis vaata, kui hea hiljem olla on. Aga rebased on pandud kuhugi üles oma puuriga, et läbi puuri kukuks alla ekskremendid, nii vedel kui paks.

Mink on poolveelise eluviisiga loom. Ta tahab käia vees, aga puuris pole mingit võimalust selleks. Mink tahab olla omaette, ta on solitaarse (inglise solitary – üksik) iseloomuga loom, aga noorloomi pannakse puuri kaks või kolm. Ja vaat seal tekkivadki need kõige halvema iseloomuga kaklused, karvanärimised, sabanärimised ja jalgade söömised...

Oli teil sageli vaja farmis vigastatud loomi „magama panna“?

(Vaikselt) Jah, oli küll.

Kuhu tapetud karusloomade enda lihakered lähevad?

Inimene ei ole lõpuni selgeks mõelnud, mida see tähendab, kui ta võtab ühe vabas looduses elava looma ja paneb ta puuri sisse.

Nad peavad need ära viima Väike-Maarjasse ja seal tehakse sellest liha-kondijahu. Seda võib siis kasutada kus iganes, võib ka loomadele endile tagasi sööta. (Paus) Ma kindlalt selle kohta ei tea öelda, sest tänapäeval ma enam pole tootmises.

Millal te karjääri lõpetasite?

Tulin farmist ära siis, kui sain 50aastaseks; kui olin 17 aastat töötanud karusloomasovhoosis ja -kasvanduses peavetarstina. Siis läksin tööle Eesti Karusloomakasvatajate Seltsi – tahtsime karusloomakasvatuse rea peale saada; et see oleks samal tasemel nagu veiste, sigade või lammaste kasvatamine.

Ministeeriumis on igal loomakasvatusharul oma kontaktisik, aga karusloomakasvatajatel ei olnud. Sain ministeeriumi majja üürida ruumid Karusloomakasvatuse Seltsile ja nii tekkis juba küllaltki hea koostöö ministeeriumiga.

Kas te vahel näete farmis töötamist unes ka?

Vaat nüüd enam ei näe. Varem nägin küll. Ja nägin üsna nii... (Vakatab). See töö oli hästi pingeline, pidev stress. Unenäos see kõik kordus.

Ma ei tea, kuidas teistes farmides, aga karusloomafarmides need suhted inimeste vahel ei olnud sellised ... head.

Ma arvasin toona, et võib-olla oli seal suur raha mängus – raha said ju kõik üsna korralikult –, aga võib-olla seal olid põhjuseks ka loomade elutingimused, mis stressi tekitasid.

NAHASTAMINE: Seitsmekuise puurielu lõpp. Foto: EFA

Joodi kõvasti?

Jah. (Paus) No vene ajal joodi muidugi igal pool.

Kas teil farmis mõni lemmik ka tekkis?

Jah! (Hääl on korraga kraadi võrra elavam.) Esimesel tööaastal Saugal, kui hõberebased hakkasid poegima, suri üks ema ära ja poeg jäi alles. Siis me toitsime teda kassipiimaga. Ta oli niisugune, et ma võisin teda igal hetkel puurist välja võtta ja endale elusalt ümber kaela panna. Niisugune lemmik oli.

Aga sügisel oli mul vaja Moskvasse minna ja sel ajal, kui mina ära olin, nad ütlesid, et see pole hea tõuloom ning nahastasid ta ära.

Nahastasid?

Jah. See tähendab, et võtsid naha maha. See on selline termin: nahastus.

Nutsite ka?

Ei. (Midagi naeratuselaadset, mis kohe kuhtub.) Ma ei nutnud.

Kas on tõsi, et neil viiakse kuskilt tagant elektrijuhe sisse?

Jah. (Hääl on taas emotsioonitu.) Rebaseid tapetakse elektriga. Katood ja anood viiakse sisse, üks suust ja teine pärakust, ja siis –

Inimene ise ei saa elektrilööki, kui ta rebast kinni hoiab?

Inimesel on ju kaitsevahendid, kaitsekindad. Ja nende orade, mis ta torkab, käepidemed on ka isoleerivast materjalist.

Humaansemat meetodit ei ole?

No ei ole, sest kogused on niivõrd suured. Nahastusaeg on ju ainult kuu või kaks ja nii läheb kõige kiiremini.

Millal nahastama hakatakse?

See algab nüüd novembris-detsembris – nad valmistuvad ju talveks ja külmaga kasvab nahk välja, kasvab ilusaks. Tulebki seda momenti tabada, kui karvkate on kõige paremini välja arenenud.

Kui vanaks rebane elab farmis?

Noorloomad, kes nahastuseks lähevad, elavad kuus-seitse kuud.

Kutsikad.

Noorloomad ütleme.

Aga vanemad loomad?

Põhikarja loomad elavad nii kaua, kuni nad hästi poegi annavad – kolm-neli aastat võib-olla. Kui nad juba vanemaks jäävad, siis prakeeritakse välja ja võetakse noored asemele.

Meil ajalehes on umbes sama lugu.

(Naerab.) See on ilmselt loomulik osa kõikjal... et kui vanemaks jääd, siis astu ära.

KARJÄÄRI LÕPP: Karusloomakasvatuse atesteeritud konsulent Salme Mitt ütleb, et on hakanud väärisnaha nimel loomadele tekitatud kannatusi tõsisemalt mõistma alles nüüd. Foto: Vallo Kruuser

Aga minke tapetakse gaasiga?

Jah. Selleks on balloonigaas. Tehakse selline kast, mis lastakse gaasi täis, ja siis nad lämbuvad seal.

Nagu koonduslaagris?

Jah. Enam-vähem. (Paus) Tegelikult minul see nahastusaeg polnud üldse meeldiv. Loomadelt hinge võtmine oli väga ebameeldiv.

Kas te ise karusnahka kannate?

(Kuuleb küsimust valesti.) Jah, eks ma vahel ikka ise pidin tegema seda. Ma niimoodi elektroodiga tapnud ei ole ja ma pole neid minke ka sinna gaasikasti pannud, aga meil vene ajal süstimisega tegeleti ja siis ma neid süstisin...

Mida te neile siis süstisite?

(Vaikselt) See on nüüd niimoodi takkajärgi täitsa... Niisugused... Teate, ma parem ei räägi seda. See on nii inetu lugu, et ma isegi ei taha seda rääkida. See on vene ajale nii iseloomulik lugu ja meie tol ajal ei teadnud seda! Me saime seda alles hiljem teada ja siis mul oli väga halb olla.

Ühesõnaga – te ei teadnud, mida te süstite?

Ei, me teadsime, aga me ei teadnud toimet lõpuni. Me pärast saime alles teada ja ei taibanud ka ise uurida, käsk anti kätte sovhoosis – ja seda tegid kõik, kogu Venemaa karusloomakasvatus tegi seda!

Tšintsilja on kõige intelligentsem karusloom. Kui sa temaga räägid, siis ta saab aru ka.

Mis aine see siis oli?

Ma arvan, et ma ei taha lihtsalt rääkida. (Ilmselt käib jutt Ditilinist, mis viis loomade aeglase lämbumiseni – Aut.)

Vaikus

Aga kas te ise karusnahka kannate?

Ei. Praegust ei kanna üldse. (Paus) Vanasti nooremana ma muidugi kandsin, aga miskipärast mulle ei istunud. Ma eelistasin kanda lambanahkset dubljonkat. Selle sees oli kuidagi ... hea tunne.

Teie tõite Eestisse ka tšintšiljakasvatuse?

(Tagasihoidlikult) Mina päriselt ei toonud, aga mina hakkasin seda arendama. Ministeeriumis töötas üks mees, kes käis Ameerikas tšintšiljakohtunike seminaril veel vene ajal, 1980ndate alguses, ja sealt see asi siis pihta hakkas.

Mida tšintšiljakohtunik tähendab?

Karuslooma kasvatatakse ju karva pärast. Et saada paremat karva – sest siis saab paremat hinda –, tuleb neid loomi hinnata. Kõikide karusloomade puhul on hindamine väga oluline, et saada paremaid nahku. Selleks ongi olemas kohtunikud.

Nii et tšintšiljakohtunik otsustab, millal tšintšilja sureb; millal ta on nii-öelda küps?

Ei, ta sureb siis, kui tal on aeg täis. Kohtunik otsustab seda, milline tšintšilja või ükskõik millise karuslooma kasukas on. Millist värvi, milline on tihedus ja kvaliteet ning kuidas kõik nõutavad tõulised omadused on karvkattel väljendunud.

Kui palju üks tšintšiljanahk võib väärt olla?

See sõltub oksjoni hinnast. Mis nad nende eurodega saavad? (Nõutu paus) Eesti kroonides võis tuhat Eesti krooni olla küll see.

Kas tšintšiljad on karusloomakasvatuseks sobivamad kui rebased?

Raske ütelda. On kirjutatud, ja on vist ka Euroopa reegel, et tšintšilja puuri kõrgus peab olema üks meeter, sest vabas looduses nad hüppavad meetri kõrgusele, aga minge vaadake, kui kõrged puurid neil farmides on...

Tšintšilja on kõige intelligentsem karusloom. Kui sa temaga räägid, siis ta saab aru ka.

Mida te tavaliselt neile ütlesite?

Ma paar aastat tegelesin nendega ja põhikarja loomad istusid puuris ja poegi ei tulnud. Siis ütlesin, et võtan teil nahad maha, kui te ei tee seda tööd. Ja ühel päeval olid kõik emad nii aktiivsed: vaatan, et ühel emal on üks poeg. Seda kohe näidati mulle, et me ei saa ikka minna veel...

Sedasi pidi ka sigadega olema. Üks põllumajandusinimene rääkis mulle, et kui ta sigadele ütleb, et muidu lähevad lihaks [kui poegi ei tule], siis on varsti nii nagu vaja.

Aga lõpuks võtsite ikkagi naha maha?

(Leplikult) Jah. Lõpuks oli ikkagi nii. Eks loom peab ikkagi teadma, mis ta saatus on.

Miks teil koer oli sõber, aga tšintšiljal võtsite naha maha, kuigi rääkisite temaga samamoodi?

Raske ütelda. (Paus) Sellepärast, et tšintšiljat kasvatatakse puuris sel eesmärgil, et temalt nahka võtta.

Kas võib öelda, et olete nüüd pigem karusloomakasvatuse vastu?

Ma... (pikk kõhklus) Selleks, et leida lahendus, tuleks kõigil istuda maha, nii karusloomakasvatajatel kui selle vastastel koos. Nii nagu paavsti valitakse – suits tuleb siis välja, kui on leitud kokkulepe. Ja kui karusloomakasvatajad mõistavad, et need tingimused, millistes loomad elavad, ei ole vastavad, siis nad saavad aru sellest, et (lause jääb lõpetamata – Aut.).

Aga tänapäeval on nii, et kes on tugevam ja kelle kisa on suurem, seda kuulatakse. Seda, kes oskab ennast rohkem tõestada.

Aga kas te enda arvamust ei tahaks välja öelda?

(Ettevaatlikult) Ma ütleksin nii, et sellistes tingimustes, nagu nad on... Ega see ei ole küll karusloomale kasulik.

Loomad tahavad ju liikuda, aga puur on ikkagi puur. Samas loomulikult, kui oled terve elu karusloomi kasvatanud ja selle eest head raha saanud, siis ei taha sa sellele mõeldagi ja ajad kõik sõrad vastu [muutustele].

Olete te mingitel hetkedel tundnud kahetsust?

(Avameelselt) Jah, tundsin küll. Siis, kui hakkasin aru saama, mismoodi need asjad on. Ja ma kirjutasin sellest ka oma arvamuses [Ivari Padarile], et mul on kahju, et sellisesse elukutsesse sattusin ja selliselt elasin.

See oleks võinud olla... teisiti.

 Loomade eestkosteorganisatsioon Loomus andis 21.11.2014 Riigikogule üle rohkem kui 10 000 allkirjaga petitsiooni karusloomakasvatuse keelustamiseks Eestis.
 Petitsioonis nõutakse karusloomafarmide keelustamist 10 aasta jooksul, kuna farmides ei suudeta tagada karusloomadele liigiomaseid tingimusi.
 Euroopa Komisjoni loomade tervishoiu ja heaolu teaduskomitee 2001. aasta raporti kohaselt pole farmielu karusloomadele sobilik.
 Karusloomafarmid on eetilistel põhjustel keelustatud paljudes Euroopa riikides.
 Riigikogu maaelukomisjon pidi selle juhi Ivari Padari (SDE) sõnul lähinädalatel otsustama, kas esitada eelnõu karusloomakasvatuse keelamiseks Eestis. Üleeile teatas Padar, et komisjon lükkab otsustamise edasi, et küsida valitsuse seisukohta.
 Eestis karusloomafarmides elas aastal 2015 175 000 karuslooma (rebased, mingid, tšintšiljad) kellest aasta jooksul tapeti 131 000.
 Eesti mingi- ja rebasefarmides töötas täistööajale arvestatult 2014. aastal kokku 74 töötajat.
 Suurim tootja ja tööandja on Soome kapitalile kuuluv Balti Karusnahk OÜ, mille turuosa on 90-95 protsenti kogu Eesti toodangust.