Enron ja terrorirünnakud aitasid Eestit
Neljandat nädalat vältab Houstonis USA viimase aja tähtsaim kohtuprotsess, mis peab näitama, kui tugev on riik valgekraedest kurikaelte ohjeldamisel ja karistamisel.
Süüpingis istuvad Kenneth Lay ja Jeffrey Skilling, kelle taktikepi all töötas energiakontsern Enron. Firma kokkuvarisemine viis aastat tagasi kujunes USA ajaloo suurimaks äriskandaaliks.
See juhtum purustas aastaid kestnud arusaama USA börsifirmade äritegevuse ja raamatupidamise läbipaistvusest. Enroni finantsaruanded osutusid ulmejuttudeks, mis olid mõeldud paitama kergeusklike investorite kõrvu ja kergitama aktsia hinda.
Headel aegadel moosis Lay osavalt riigiisasid. Muuseas maksis Enroni boss kinni osa George W. Bushi poliitilisest tõusust, nii et presidendiks saades olla Bush kaalunud "Kenny-Boy" nimetamist energeetikaministri kohale.
Praegu süüdistavad võimud Layd ja Skillingit ränkades pettustes. Süüdimõistmise korral peavad nad ilmselt elu lõpuni vangitornis sitsima.
Mõned kuud enne Enroni fiaskot tabas Ühendriike veelgi suurem pauk. Peamiselt Saudi Araabiast pärit noormehed kaaperdasid mitu reisilennukit ja purustasid nendega USA globaalse ülemvõimu kaks sümbolit: New Yorgis asunud Maailmakaubanduskeskuse kaksiktornid ning kaitseministeeriumi peahoone Washingtonis. Nende rünnakute haavu ravivad ameeriklased tänaseni.
Kasumikütid otse Ameerikast
Kõnekäänd ütleb, et ühe õnn on teise õnnetus. Nii läks ka Enroni ja terrorirünnakutega. Nii küüniline kui see ka ei näi, võitsid nendest sündmustest kaudselt kõik eestlased. Ameerika paukude järellainetus ajas nurja Eesti valitsuse kava erastada Narva elektrijaamad USA firmale NRG Energy.
Sisuliselt oli NRG-diili kujul tegemist Ühendriikide röövkapitali maaletoomisega. Jänkid tahtsid, et eestlased annaksid neile poole elektrijaamadest (ja firma tegevjuhtimise), tagaksid 12 protsendi suuruse aastatootluse ning Eesti Energia võtaks kohustuse osta elektrit 15 aasta jooksul.
Eesti Energia finantsjuht, praegune peadirektor Sandor Liive seletas tookord poliitikutele, et jänkide pakutud 15aastane leping on liiga pikk. "Teine probleem on elektri hind, mis on liialt kõrge. Tulevikus määravad hinna tehingud hetketurul, kus hinnad muutuvad nagu börsil. Seega 15 aastaks fikseeritud hind on ohtlik," lisas ta.
Juunis 2000 saatsid Eesti Energia juhid eeotsas Gunnar Okkiga peaminister Mart Laarile konfidentsiaalse memorandumi. Nad teatasid, et NRG pakutud hinnatase on võrreldes vabaturuga liiga kõrge ja see ohustab "Eesti Energia tulevikku iseseisva firmana, viies firma väärtuse vähenemiseni kahe kuni kolme miljardi krooni ulatuses".
Poliitikud arvasid teistmoodi.
USA kompanii = julgeolek?
Juba detsembris 1996 raporteeris USA saatkonna majandusnõunik Andres Trink välisminister Toomas Hendrik Ilvesele: "Julgeolekuliselt o n tähtis, et meil on korralik USA firma sees infrastruktuuris, mis tähendab pikaajalist investeeringut ja seega USA kapitali pikaajalist kohalolekut. Ja võib olla kindel, et NRG edu on indikaatoriks teistele USA suurfirmadele."
Samasugune mõtteviis jätkus veel aastaid. Seda viljeles Tiit Vähi valitsus, seda viljeles Mart Siimanni valitsus, seda viljeles Mart Laari valitsus.
Poliitikute silmis oli NRG igati tubli ettevõte, mille kasum kasvas hiilgeaegadel 70 protsendi ning varade maht 80 protsendi võrra aastas.
NRG rahastas oma kasvu laenudega. Kuid pärast terrorirünnakuid ja Enroni pankrotti jahenes ärikliima ning kahanes nõudlus energia järele, mis viis alla hinnad ja ettevõtte tulud. Laenuandjad muutusid ettevaatlikuks.
Vaid viis päeva enne terrorirünnakuid andsid Eesti Energia ja NRG kolmele lääne pangale mandaadi korraldada Narva elektrijaamade kaasajastamise rahastamine. Asi läks hapuks ka selle laenuga. Pangad hakkasid nõudma elektrijaamade kindlustamist terrorirünnakute vastu ja seadma muid lisatingimusi.
Laenulepingut ei sõlmitudki. Kõnelused NRGga lõppesid. Ameeriklased esitasid küll tagantjärele Londoni kohtusse hagi tehtud kulutuste ja saamata jäänud tulu väljamõistmiseks (kokku ligi 2,4 miljardit krooni), kuid ebaõnnestunult. Mäng oli läbi.
Mida võitsid eestlased?
Eesti Energia nõukogu liige Heido Vitsur ütles pärast NRG-tehingu nurjumist otse välja, et "kui ei oleks olnud 11. septembrit ja Enroni skandaali ja hilisemaid NRG krediidireitingu alandamisi, oleks Narva elektrijaamad NRG-le kas või nui neljaks maha müüdud ja seda tehingut ei oleks vääranud mitte mingisugune usk".
Tänu NRG-diili purunemisele on Eestis elekter veel suhteliselt odav. Elektriturg ei läinud 15 aastaks lukku. Elektrimüügiga teenitav raha ei lähe riigist välja. Eesti Energia sai Narva jaamade moderniseerimisega ise hakkama ning tema laenureiting on sama hea kui Eesti riigil.
Eesti Energia kulutas NRG-jamale üle 70 miljoni krooni (enamiku sellest kasseerisid nagu ikka finantsnõustajad ja advokaadid), kuid ettevõtte juhid nägid oma silmaga, kuidas tegutseda rahvusvahelisel turul. Just siit kasvasid välja ambitsioonid ühineda Läti rahvusliku elektrifirmaga ja osta osa Leedu jaotusvõrgust.
Leedu kogemus ütleb, et USA firma eelistamine vaid seepärast, et see on USA firma, ei anna loodetud edu. Leedulased müüsid Baltimaade suurima ettevõtte, Mažeikiai naftatöötlemiskombinaadi Ühendriikide firmale, kuid too müüs tehase edasi... venelastele, kelle eest leedulased end jänkide abiga kaitsta lootsid.
Võime vaid oletada, kelle käes oleksid Narva jaamad praegu, kui NRG-diil läinuks läbi, nagu soovisid Eesti poliitikud. Sest NRG sattus tõsistesse raskustesse ja pani kõik oma välismaal asunud varad müüki. Lõpuks otsisid firma juhid kohtust kaitset pankroti vastu. Neil läks õnneks. Uus juhtkond suutis võlad restruktureerida ning viis firma börsile. Aktsiakurss on liikunud ülesmäge.
Mis puutub aga suurtesse õnnetustesse, siis neis on alati võitjaid. Näiteks möödunud talvel Eestit tabanud üleujutus oli hea sõnum naftatransiidiga tegelejatele, sest veetase tõusis ja Muugal võis tankeritesse lasta rohkem naftat kui tavaliselt.
