Erastamisguru: Eesti ei peaks liituma euro­tsooniga!

Eesti annab jupphaaval euroliidule oma iseseisvust ära ja viimane kaheldav otsus on kiire üleminek eurorahale, ütleb eksklusiivintervjuus “Eesti erastamise vanaisa” dr Herbert B. Schmidt (79).

D

r. Herbert Schmidt, kes käis Eestis seoses kunagise Erastamisagentuuri juhi Andres Bergmanni matustega, oli mees, kes surus Eestis jõuliselt läbi kiire erastamisskeemi, mida ta oli rakendanud ka Ida-Saksamaal. Viks ülikond seljas, sigar alati suus, tundus ta 90ndate algul paljudele eestlastele kui Gori karikatuuridest tuntud kapitalisti kehastus. Ent seejuures suutis ta saavutada isegi Eesti ametiühingutegelaste toetuse. Eesti erastamisagentuuri peakonsultanti vihati ja armastati ühtaegu. Iseteadlik ja sõnaosav, meenutab üks teda tundev ärimees. Kiuslik vanamees, ütleb teine, lisades vürtsika loo, kuidas Schmidt vastuvõttudel armastas sigarit pahvida, aga tuhatoosi kunagi ei kasutanud. Ja kui seda märganud kelner tuhatoosiga kohe kukkuma hakkavat tuhajunni päästma tormas, oskas Schmidt selle elegantselt murdosa sekundit varem ikkagi maha koputada. Schmidt ütles Bergmanni matusekõnes, et Eestil on vedanud, et õiged inimesed olid õigel ajal õigel kohal, et teha radikaalseid reforme. „Ma ei suuda piisavalt rõhutada selle lause olulisust: ilma Tiit Vähi poliitilise tahte, Olari Taali elluviimise ja Bergmanni tõhususe ja entusiasmita, ilma tema võitluseta kiire ja puhta erastamise eest ei oleks Eesti majandusimele alust pandud. 1992. aasta nelja kuuga tegi Bergmann vastu kõiki ootusi revolutsiooni,“ ütleb ta.

Kuidas paistab Eesti areng pärast teie lahkumist?

Mulle tundub, et te annate oma iseseisvust tasapisi ära. Te ei võitnud seda Moskvalt selleks, et seda jupphaaval Brüsselile ära anda. Te kaotate oma suveräänsust. Ehk on see halb näide, aga: ma armastan sigarit tõmmata, kuid enamikus kohtades Eestis ma seda enam teha ei saa. Nii on otsustatud Brüsselis ja Eesti on kuulekalt seda järginud. Saksamaal, näiteks, vaadatakse selle piirangu ulatust juba üle, käib aktiivne diskussioon. Eestis mitte. Olen alati öelnud, et kui teil on oma valuuta, peab olema ka reaalne keskpank. Eesti keskpank on tegelikult valuutakomitee, mis oli üleminekumajanduse jaoks suurepärane ja toimis edukalt 90ndatel. Aga tal ei ole oma hoobasid rahanduspoliitika juhtimiseks ja ta ei sobi oma raha hoidmiseks. Eurole ülemineku otsus vabastab Eesti vajadusest reformida Eesti Panka. See lükkab otsused ja vastutuse Euroopa Keskpangale. Võib-olla on tore kuuluda euroriikide perekonda, aga me näeme praegu, mis juhtub euroga, kui üks või kaks riiki väärkasutavad süsteemi. Milleks ühineda liiduga, mis on muutunud raha suunamise ühinguks (

transfer-union

), raha suunamiseks rikastelt vaestele, ja seda püsivalt.

Kas Eesti liitumine euroga on hea mõte?

Minu isiklik seisukoht on, et Eesti ei peaks liituma eurotsooniga. Muidugi ma näen, vähemalt lühiajalises perspektiivis, selles ka positiivset. Aga kui majanduskriis saab läbi, on Eesti Euroopas võitja, sest tal on kõige vähem avaliku sektori võlga, kui ehk Luksemburg välja arvata. Aga see teeb krooni tugevaks. Kui teil on investeeringute jaoks kõige soodsam olukord, milleks siis liituda maksujõuetute riikide pundiga, kellel on suured võlad? Te kaotate oma suhtelise konkurentsivõime. On riike, kes on ELi liikmed ja kel läheb väga hästi, kuigi nad ei ole euroga liitunud, näiteks Suurbritannia. Või võtame Šveitsi. 10 aastat tagasi, kui euro tuli, oli Šveitsi frangi ja euro kurss ca 1,63-1,65, nüüd on kurss 1,39. Šveitsi frank on tugevnenud euro suhtes ligi 20 protsenti.