Erki Nool võitleb “parmu-odekolonniga”
Ühel möödunud aasta sügispäeval jalutas Erki Nool Kadriorus. Teel oma poja koolini jäi talle juhuslikult silma kolm tühjaksjoodud odekolonnipudelit.
Ja tal tekkis mure: “Me ei tohi lasta kasvada peale järgmisel odekolonnipõlvkonnal. Me peaksime kõigepealt korrastama salaalkoholi turu. Alkoholismi vastu võitlemine ei ole ainult viina hinna tõstmine! Ja me ei tohi lõpmatuseni ettevõtjat karistada.”
Nool hakkas uurima “parfüümijookide” turgu ning leidis, et 2008. aastal toodi Eestisse odekolonni sisse 760 000 liitrit. Järgmise aasta kümne kuu pärast oli see kogus juba umbes 200 000 liitrit.
Tal tekkis idee maksustada odekolonnid aktsiisiga: ühe liitri parfüümi pealt võiks riik võtta 100 krooni aktsiisimaksudeks. “See paneks ühe 200milliliitrise Troinoi pudeli hinnale 20 krooni otsa, see oleks siis 33 krooni ja hakkaks konkureerima Laua Viinaga. See juba häiriks “bomžide” valikuid,” usub Nool.
Loomulikult ei saaks sellisel juhul eristada Lemonist või Troinoist näiteks Hugo Bossi lõhna. Aktsiisi suhtes oleksid nad ju ühes tootesegmendis. Kallite parfüümide tarbijad aga nii hinnatundlikud ei ole. “Kui lähete Stockmanni uut lõhna ostma, siis ostate selle lõhna, mitte hinna järgi.”
Arvestades, et keskmine poes müüdav kvaliteetlõhnaõli on 75 milliliitri suurune pudelike, siis selle 500kroonisele hinnasildile tuleks Noole arvutuskäigu alusel juurde alla 10 krooni.
Maksu kogumine võiks Noole arvates toimuda analoogselt veinide tollimisega – kas siis veinilaos või makstakse aktsiis ära enne toote maaletoomist.
Aktsiis ei tasuks ära
Rahandusministeeriumi inimestele see initsiatiiv paraku ei meeldi.
Mailin Aasmäe rahandusministeeriumis selgitab, miks: “Joomiseks kasutatava odekolonni maksustamine sotsiaalsetel eesmärkidel (kaitsta tervist) on riigi jaoks põhjendamatult kulukas ettevõtmine. Liiati kui sellega ei pruugi eesmärki saavutada. On palju teisi jooke, nagu salaviin, süütevedelik jms, millega saab asendada maksustatud odekolonni tarbimist.”;
Samuti ei ole odekolonni võimalik eristada teistest parfümeeriatoodetest. “Kõikide parfümeeriatoodete maksustamine ei ole põhjendatud pelgalt seetõttu, et takistada toimetulekuraskustega inimeste odekolonni tarbimist joogina,” lisab Aasmäe.
Kioskites on müügil Ukraina odekolonnid
Tartu ülikooli tervishoiuinstituudi dotsent Katrin Lang ütleb, et täpset ülevaadet, kui palju Eestis odekolonni ära juuakse, tegelikult ei ole. “Miks me muidu tänavale läksime ja õhtuti kioskites vaatlusi tegime,” küsib Lang, kelle töögrupp käis 2006. aasta mais läbi 46 Tallinna kioskit.
Selgus, et putkades müüdavad odavad ahvatlevate sidrunite ja virsikute piltidega odekolonnid on peamiselt pärit Ukrainast, mõni ka Venemaalt. Nende “lõhnavete” etanoolisisaldus võib ulatuda kuni 80 protsendini!
“Nende keemilist koostist uurides selgus, et mingil määral sisaldasid need pika ahelaga alkohole, mis on tervisele ohtlikud,” tõdeb Lang, kellele on lahanguarst öelnud, et igal teisel sinna jõudnud kodutul on väike pudel taskus.
Ja odekolonnijoojad juba kogustega ei koonerda. Nad kohtasid oma vaatlustel inimesi, kes ostsid korraga kuus pudelit odekolonni. Nad kõik olid töötud, enamik kodutud. Ja peaaegu kõik olid mehed.
Kas tema arvates võiks odekolonn olla maksustatud aktsiisiga?
“Jah, kindlasti oleks see vajalik. See on neile väga lihtne saak hea hinna tõttu. Või siis peaks olema sinna sisse pandud ained, mis tekitavad okserefleksi,” pakub dotsent teise võimaluse.
Odekolonniaktsiisi kehtestamist on Nool arutanud veel ka oma erakonnas ja riigikogu rahanduskomisjonis. Oma hullumeelse ideega on ta siiski üksi.
“Ma arvan, et suur odekolonnide tarvitamine tekitab ühiskonnas suuremaid probleeme kui parfüümile maksu juurde panemine. Ja kindlasti ei oleks see riigikassa täitmise vahend,” seisab Nool ikkagi oma idee eest.
