Angelo ja Nikolai istusid Unter der Lindenil Spree äärses vabaõhukohvikus ja jõid viiendat õlut. Selja taha jäi Palast der Republik, ees paistis teletorn. Kelnerina teenindas mehi blond seitliga nooruk, uut õlut serveerides naeratas ta alati pimestavalt nagu sportlased ja muud junged Riefenstahli filmides. Võib- olla olidki nad selle poisi pärast siia nii kauaks istuma jäänud, mõtles Angelo. Nikolai oli tegevuses enda pruuniks päevitunud muskliliste käsivarte ja palja rindkere imetlemisega ega pööranud kelnerile nii suurt tähelepanu. Ent silmi tema peegelklaasist päikeseprillide taga oli ka halvasti näha. Nad olid paari nädalaga lähedasteks semudeks saanud, palju koos väljas käinud. Eelmisel laupäeval läksid nad koos Metropoli White-Partyle tantsima ja Nikolai polnud kunagi varem nii palju ilusaid saledaid noori mehi näinud. See oli nii kummaliselt erutav, kõiki neid valgetes tanktoppides mehi omavahel tantsimas näha, jälgida intiimseid puudutusi, raseeritud kuklaid, elegantselt vahetatud suudlusi, figuuride erogeenseid tsoone – nii oli ta kuulnud öeldavat mälestusväärsel Tallinna meesteõhtul – hästi esile toovaid kitsaid leviseid, dieseleid ja mavijeanse. Angelo kadus peolt peagi mingi puusi hööritava türklasega, kuid Nikolai tantsis peo lõpuni ja lõi siis tualetikabiinis üksinda pihku.
Oli palav hilissuve õdang, selline loiutav ja melanhoolseks tegev, et peale ühistest Tallinna tuttavatest rääkimise oli parim viis aega surnuks lüüa vaid kirjandusest vesteldes. Nikolai ei teadnud kirjandusest küll kuigi palju – tema lugemisvara piirdus üldiselt krimiklassika, seiklusjuttude ja aeroobikaõpikutega –, kuid venelasest isa oli teda siiski sundinud vene romaanivara taskuraha äravõtmise ähvardusel lugema.
“Oled sa lugenud “Idiooti”, Angelo?” küsis Nikolai. Angelo noogutas ja rüüpas sõõmu. “Eelistan “Karamazoveid”. Vene romaanides aina juuakse,” vastas ta, “juuakse, sest on kevad, juuakse, sest on suvi, juuakse, sest on sügis, juuakse, sest on tali, juuakse, sest välispassi ei saa. Aga ainult viina, mitte kunagi õlut nagu meie siin sinuga. Meie oleme eurooplased. Õlu ja vein ja šampanja, need sümboliseerivad Euroopat. Vene ja Soome pole selles tähenduses Euroopa. Kas sulle viin meeldib?”
“Ei meeldi,” valetas Nikolai. Ta tahtis pühendada Angelo õlle- ja viinapohmelli nüanssidesse, ent sel hetkel tuikus kohvikust tänavale Franz. “Franz!” hüüdsid üllatunud Angelo ja Nikolai ühekorraga. “Hei, Franz! Sina ka siin! Komm hier, kleine Bier!” Sõpradele keelt näidates taaruski Franz nende laua juurde.
“Me ei teadnudki, et sa siin oled,” ütles Angelo. Franz istus raskelt korvtooli ja tellis õlle. Kõik vaatasid vastu päikest. Aeglaselt tõstis Franz kannu, puhkes äkki totralt naerma, andis lauakaaslastele au ja lajatas õlle Nikolaile näkku. Angelo arvas algul, et keegi teeb suvele kohast vesist nalja, kuid kui Nikolai surus Franzi juba vastu metallist jõepiiret, tundis ta, et toimub midagi tõsist.
“Ma ei anna sulle Inessat!” räuskas Franz ja äigas Nikolaile ribidesse. “Inessa on minu, ta oli juba siis minu, kui ta nimi oli Ivar! Sa kuradi poluvernik!” Kuid nüüd juhtus midagi ootamatut. Nikolai tõukas Franzi täiest jõust vastu piiret, ja piirete vaheline kinnituspolt murdus. Üks piirdeist langes rippu üle jõe ning tõmbas Franzi kaasa. Franz ei suutnud piirdest kinni hoida, kukkus jõkke ja vajus vee alla. Nikolai hüppas talle järele. Toomkiriku tagant nähtavale libisev “Strasbourg” vilistas.

Inessa nuttis kogu järgmise hommiku. Rudolf ajas politseis paberiasjad korda, Nikolaid õnneks ei arreteeritud. Siis helistas Rudolf Eesti saatkonda ja jättis automaatvastajale teate. Keegi polnud Rudolfit nii toimekana näinud ja Angelole tundus, nagu Rudolf isegi naudiks kujunenud dramaatilist olukorda. Rudolfi käitumises fikseeris Angelo perversset tegutsemislusti, alateadlikku juhikultuse väljalöömist, aga Jürgen nii ei arvanud. Jürgeni meelest suutis Rudolf ainsana olukorda kontrollida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta, ilma skandaalitsemise ja mõttetu mulinata. Vaid Rudolf polnud lootust kaotanud. Ehkki akvalangistid polnud Franzi leidnud, jäi lootus, et ta ujus ise kusagil kaldale ja lamab nüüd poolenisti meelemärkusetult mõnel Spree kaldapealsel.
Kuid Arno oli üle öö tervenenud, kriis oli möödas. Ta vaatas rõõmsal pilgul teisi ega suutnud nende murele kaasa elada. Ta oleks tahtnud järgmisel õhtul minna Volksbühnesse uue saksa eksperimentaalooperi “Peter!” esietendusele, aga Rudolf oli piletite broneeringu tühistanud.
“Franz oli armastajana muide suurepärane,” sosistas korraga Inessa, heites vihase pilgu Nikolai poole, kes kogu hommiku polnud sõnagi suust saanud.
“Sa oled mulle kogu aja valetanud.” Nikolai tõusis püsti. “Sina oledki Ivar.”
Inessa kattis suu hirmunult käega.

Jätkub