Esimene laip
Toauks avanes hääletult ja Jürgeni selja taha tekkis tume kuju. Kuju
sirutas käed ette, tegi tormaka liigutuse ning haaras Jürgeni kaela ümbert
kinni. Jürgeni nägu värvus kägistaja haardes veripunaseks. Tema silmad
hiilgasid klaasise läikega, kuid siis äkki plaksatasid pupillid puruks ning
neist sööstsid välja kaks vaskussi. Teineteise ümber põimudes moodustasid
vaskussid kringli, mis läbi seina hajus. “Licht, mehr Licht!” karjus
hüsteeriliselt justkui maa alt äkki tuppa ilmunud SSi mundrikuues Lennart
Vabamägi ja kuju heitis endalt graatsilise liigutusega musta mantli. Selle all
oli luukere kostüümis Inessa. Arno karjatas.
“Sa nägid jälle und, jälle
silmad lahti,” ütles Jürgen, “maga edasi.”
Arno tõusis siis järsku püsti.
“Ma lähen nüüd koju,” ütles ta korraga väga, väga võõra häälega.
Jürgen
kangestus ehmatusest. Ta oli midagi sellist juba varem näinud, aga kus?
Miks?
Kõrvaltoas hakkas kass kräunuma. Jürgen neelas rahusti ja süvenes
uuesti filosoofide elulugudesse.
Tunni pärast Arno norskas ning Jürgen oli
tugitoolis tukastanud, kõrvaklapid peas. Kõrvaklappidest kostis järgemööda
seitsmes versioonis Eurovisiooni võidulaul “Everybody” ja Jürgen matsutas
kerges unes huuli.
Angelo ja Nikolai istusid Unter der Lindenil Spree äärses vabaõhukohvikus ja
jõid viiendat õlut. Selja taha jäi Palast der Republik, ees paistis teletorn.
Kelnerina teenindas mehi blond seitliga nooruk, uut õlut serveerides naeratas
ta alati pimestavalt nagu sportlased ja muud junged Riefenstahli filmides. Võib-
olla olidki nad selle poisi pärast siia nii kauaks istuma jäänud, mõtles
Angelo. Nikolai oli tegevuses enda pruuniks päevitunud muskliliste käsivarte ja
palja rindkere imetlemisega ega pööranud kelnerile nii suurt tähelepanu. Ent
silmi tema peegelklaasist päikeseprillide taga oli ka halvasti näha. Nad olid
paari nädalaga lähedasteks semudeks saanud, palju koos väljas käinud. Eelmisel
laupäeval läksid nad koos Metropoli White-Partyle tantsima ja Nikolai polnud
kunagi varem nii palju ilusaid saledaid noori mehi näinud. See oli nii
kummaliselt erutav, kõiki neid valgetes tanktoppides mehi omavahel tantsimas
näha, jälgida intiimseid puudutusi, raseeritud kuklaid, elegantselt vahetatud
suudlusi, figuuride erogeenseid tsoone – nii oli ta kuulnud öeldavat
mälestusväärsel Tallinna meesteõhtul – hästi esile toovaid kitsaid leviseid,
dieseleid ja mavijeanse. Angelo kadus peolt peagi mingi puusi hööritava
türklasega, kuid Nikolai tantsis peo lõpuni ja lõi siis tualetikabiinis üksinda
pihku.
Oli palav hilissuve õdang, selline loiutav ja melanhoolseks tegev,
et peale ühistest Tallinna tuttavatest rääkimise oli parim viis aega surnuks
lüüa vaid kirjandusest vesteldes. Nikolai ei teadnud kirjandusest küll kuigi
palju – tema lugemisvara piirdus üldiselt krimiklassika, seiklusjuttude ja
aeroobikaõpikutega –, kuid venelasest isa oli teda siiski sundinud vene
romaanivara taskuraha äravõtmise ähvardusel lugema.
“Oled sa lugenud
“Idiooti”, Angelo?” küsis Nikolai. Angelo noogutas ja rüüpas sõõmu. “Eelistan
“Karamazoveid”. Vene romaanides aina juuakse,” vastas ta, “juuakse, sest on
kevad, juuakse, sest on suvi, juuakse, sest on sügis, juuakse, sest on tali,
juuakse, sest välispassi ei saa. Aga ainult viina, mitte kunagi õlut nagu meie
siin sinuga. Meie oleme eurooplased. Õlu ja vein ja šampanja, need
sümboliseerivad Euroopat. Vene ja Soome pole selles tähenduses Euroopa. Kas
sulle viin meeldib?”
“Ei meeldi,” valetas Nikolai. Ta tahtis pühendada
Angelo õlle- ja viinapohmelli nüanssidesse, ent sel hetkel tuikus kohvikust
tänavale Franz. “Franz!” hüüdsid üllatunud Angelo ja Nikolai ühekorraga. “Hei,
Franz! Sina ka siin! Komm hier, kleine Bier!” Sõpradele keelt näidates taaruski
Franz nende laua juurde.
“Me ei teadnudki, et sa siin oled,” ütles Angelo.
Franz istus raskelt korvtooli ja tellis õlle. Kõik vaatasid vastu päikest.
Aeglaselt tõstis Franz kannu, puhkes äkki totralt naerma, andis lauakaaslastele
au ja lajatas õlle Nikolaile näkku. Angelo arvas algul, et keegi teeb suvele
kohast vesist nalja, kuid kui Nikolai surus Franzi juba vastu metallist
jõepiiret, tundis ta, et toimub midagi tõsist.
“Ma ei anna sulle Inessat!”
räuskas Franz ja äigas Nikolaile ribidesse. “Inessa on minu, ta oli juba siis
minu, kui ta nimi oli Ivar! Sa kuradi poluvernik!” Kuid nüüd juhtus midagi
ootamatut. Nikolai tõukas Franzi täiest jõust vastu piiret, ja piirete vaheline
kinnituspolt murdus. Üks piirdeist langes rippu üle jõe ning tõmbas Franzi
kaasa. Franz ei suutnud piirdest kinni hoida, kukkus jõkke ja vajus vee alla.
Nikolai hüppas talle järele. Toomkiriku tagant nähtavale libisev “Strasbourg”
vilistas.
Inessa nuttis kogu järgmise hommiku. Rudolf ajas politseis paberiasjad
korda, Nikolaid õnneks ei arreteeritud. Siis helistas Rudolf Eesti saatkonda ja
jättis automaatvastajale teate. Keegi polnud Rudolfit nii toimekana näinud ja
Angelole tundus, nagu Rudolf isegi naudiks kujunenud dramaatilist olukorda.
Rudolfi käitumises fikseeris Angelo perversset tegutsemislusti, alateadlikku
juhikultuse väljalöömist, aga Jürgen nii ei arvanud. Jürgeni meelest suutis
Rudolf ainsana olukorda kontrollida ja mõistlikke otsuseid vastu võtta, ilma
skandaalitsemise ja mõttetu mulinata. Vaid Rudolf polnud lootust kaotanud.
Ehkki akvalangistid polnud Franzi leidnud, jäi lootus, et ta ujus ise kusagil
kaldale ja lamab nüüd poolenisti meelemärkusetult mõnel Spree
kaldapealsel.
Kuid Arno oli üle öö tervenenud, kriis oli möödas. Ta vaatas
rõõmsal pilgul teisi ega suutnud nende murele kaasa elada. Ta oleks tahtnud
järgmisel õhtul minna Volksbühnesse uue saksa eksperimentaalooperi “Peter!”
esietendusele, aga Rudolf oli piletite broneeringu tühistanud.
“Franz oli
armastajana muide suurepärane,” sosistas korraga Inessa, heites vihase pilgu
Nikolai poole, kes kogu hommiku polnud sõnagi suust saanud.
“Sa oled mulle
kogu aja valetanud.” Nikolai tõusis püsti. “Sina oledki Ivar.”
Inessa kattis
suu hirmunult käega.
Jätkub