Estonian Airi päästmine kujutas uskumatut segadust

Riigikontrolli audit: info lennufirma kohta jõudis ministriteni sageli viimasel minutil. Mõned dokumendid kadusid. Valitsus kulutas sihitult miljoneid.

Tohuvabohu oli Estonian Airi „päästmise“ ajal väga kõva.

„Valitsuse ja Estonian Airi nõukogu kõiki otsuseid ei saa pidada läbipaistvaks ega kontrollitavaks, kuna alati pole teada, milline info täpselt valitsusele ja nõukogule otsustamiseks teatavaks sai,“ seisab auditis „Valitsuse tegevus riigi lennundusettevõtete arendamisel“, mille avalikustas teisipäeval Riigikontroll. „Osa valitsuskabineti nõupidamiste puhul ei ole täit ülevaadet, millise info alusel ja mida valitsus arutas. Näiteks vähemalt ühel juhul arutati ASiga Estonian Air seonduvat Riigikantselei kinnitusel suulise info alusel, millest ei jäänud kirjalikke ülestähendusi.“

Tol korral oli tegemist Andrus Ansipi valitsuse nn kabineti nõupidamisega 15. novembril 2012, kui ministrid arutasid esimest korda ametlikult, kas lasta Estonian Air pankrotti või restruktureerida. Muu hulgas arutati, kas riik võiks rahvusvahelise hanke korras värvata mõne teise lennufirma lendama Eesti ja tähtsamate sihtkohtade vahele.

Heleniusel olid paberid alles

Riigikantselei kinnitusel toimus veel kaks lennundusega seotud arutelu, mille kohta puuduvad paberid.

Majandusministeeriumist on aga kaduma läinud aastatel 2010–2015 Estonian Airi nõukogule esitatud alusmaterjalid, sealhulgas need, mille alusel tegi firma kannapöörde ja loobus Tero Taskila ajal ette võetud hoogsast laienemisest. Kadunud on ka nõukogu protokollid aastast 2010. Riigikontroll sai need materjalid lõpuks kätte ühelt Estonian Airi töötajalt ja investeerimispankur Joakim Heleniuselt, kes tegutses aastatel 2010–2012 lennufirma nõukogu esimehena.

Riigikontroll märgib, et pole kindel, kas kõik ministeeriumi materjalid jõudsid üldse valitsuseni ja kas tegemist oli nende lõplike versioonidega.

Valitsuseni ei jõudnud täies mahus isegi mitte Estonian Airi äriplaanid. Neid muudeti mitu korda.

Pehmod rapsijad

Auditis, mis valmis tulemusauditi osakonna peakontrolöri Tarmo Olgo järelevaatamise all ja pidi algul välja tulema juba veebruaris, saavad pihta nii majandusministrina töötanud Juhan Parts, sest ta võttis asja liiga lõdvalt, kui ka toonane peaminister Andrus Ansip, kes Partsil piisavalt palju seljas ei elanud. Riigikontroll kirjutab: „Estonian Airi puhul ei näidanud vajalikku nõudlikkust üles ei asjaomane minister (loe: Parts) oma ametnike ega peaminister (loe: Ansip) valitsuse liikme suhtes. Otsused tehti põhjendamatult kiirustades ja pinnapealse teabe põhjal ka neis olukordades, kus oli võimalust ja aega teha vajalikud analüüsid ning tellida eksperdihinnangud küsimustes, kus ametnikud ei suuda kõiki vastuseid leida.“

Nimelt peab valitsus saama arutusele tulevad materjalid kätte üldjuhul vähemalt nädal aega enne arutelu, et ministrid saaksid end asjadega põhjalikult kurssi viia. Estonian Airiga läks aga teisiti. Auditis seisab, et „perioodil 2010–2105 olid Estonian Airi puudutavad küsimused valitsuse päevakorras 25 korda ja neist mitte ühelgi juhul ei esitatud materjale seitse kalendripäeva enne valitsuse arutelu toimumist.“

„Tavaliselt said otsustamiseks ettevalmistatud materjalid kättesaadavaks kohapeal, istungi või nõupidamise päeva hommikul või eelneval õhtul. [–] Riigikontrolli hinnangul on valitsusele esitatud materjalide sisu pea kõigil juhtudel selline, mille asjaoludest pidi eelnõu esitaja olema teadlik pikemat aega kui vaid paar päeva ja Estonian Airi otsuste tegemine kiireloomulisena pole üldjuhul põhjendatud. Vaid osa laenude andmise otsused on tõenäoliselt käsitletavad kiireloomulistena, kuna äriühingu juhatus esitas taotluse laenu(makse) saamiseks äärmiselt ajakriitilise küsimusena.“

Valitsus rikkus seadust

Kogu see segadus viis valitsuse riigivara seaduse rikkumiseni. Too seadus nõuab raha kasutamist eesmärgipäraselt, otstarbekalt, säästlikult ja õiguspäraselt.

Lennufirmas toimus aga sisuliselt maksumaksja raha põletamine. Näiteks andis rahandusministeerium ettevõttele muudkui laene juurde, kuigi samal ajal olid eelmised laenud ebatõenäoliselt laekuvaks tunnistatud ja maha kantud, sest firma ei suutnud neid tagasi maksta.

Auditi kohaselt sai Estonian Air „riigilt kümneid miljoneid eurosid, kuid tegutses sellest hoolimata 10 aastat kahjumlikult ja lõpetas pankrotiga.“

Valitsus vilistas ka Brüsseli riigiabinõuetele, kuigi riigikontroll ja rahandusministeerium eesotsas Jürgen Ligiga hoiatasid, et sellised rahaeraldused võivad olla keelatud. Lennundus polnud aga nende rida. Selle eest vastutas hoopis majandusministeerium eesotsas Juhan Partsiga.

Ansip oli pankroti vastu

Lennufirmat toetas ka peaminister. Näiteks novembris 2012 rahustas ta valitsuse pressikonverentsil rahvast: „Meie inimesed võiksid ühes asjas kindlasti päris veendunud olla, et ega valitsus seda Estonian Airi pankrotti küll ei lase." Nädal hiljem pehmendas valitsusjuht seda juttu, öeldes, et lennufirma saatus võib sõltuda Brüsseli loast, aga toonitas, et pankrot „ei ole valik, mida valitsus eelistaks“.

2013. aasta alguses toetas seda seisukohta terve valitsus. „Tegemist oli kabineti suulise arutelu käigus sündinud poliitilise otsusega – Estonian Airi pankrot polnud aktsepteeritav,“ rääkis ka üks ametnik Riigikontrollile.

Samal ajal tuletas Estonian Airi juhatuse esimees riigilt uusi laene ja rahasüste paludes iga kord nõukogule ja valitsusele meelde, et ta peab kohtusse viima pankrotiavalduse, kui raha juurde ei anta.

Kui Ernst & Youngi audiitorid loobusid kogu jama tõttu Estonian Airi majandusseisu kohta arvamust avaldamast, otsustas lennufirma nõukogu nendega lepingu lihtsalt lõpetada.

Sisuliselt oli Estonian Air maksejõuetu juba suvel 2012.

Viimase nahakihi koorisid juristid

Kui kerkis tõsine oht, et Euroopa Komisjon tunnistab riigiabi ebaseaduslikuks, palkas Estonian Air õiguseksperte, kes pidid tõestama, et kõik on korras. Juba agoonias olnud firma maksis neile ligikaudu 800 000 eurot.

Brüsseli tähelepanu pälvis muuhulgas asjaolu, et aastatel 2010-2012 proovis lennufirma rakendada üksteisele vastu käivaid tegutsemisplaane. Selle tagajärjel jõudis Euroopa Komisjoni otsusesse lause, et „Eesti põhjendustega viiks absurdse olukorrani, kus osa restruktureerimisabist kasutati Estonian Airi laiendamiseks ja teine osa kitsendamiseks“.

Isegi siis, kui oli juba täiesti selge, et Euroopa Komisjonist tuleb surmahoop, tellis majandusministeerium advokaadibüroodelt Sorainen, Holman Fenwick Willan ja Triniti arvamusi, kas Brüsseli otsuseid tasub edasi kaevata. Advokaadid arvasid, et ei tasu ja Taavi Rõivase valitsus otsustas tänavu jaanuaris, et rohkem selle jamaga enam ei tegeleta.

Rõivase valitsus kordas vanu vigu Nordica loomisel

Riigikontroll teatab, et Taavi Rõivase valitsusel ei olnud mullu sügisel täit kindlust, et käitub ratsionaalse investorina, kui eraldas raha kahe uue lennundusettevõtte loomiseks.

Lennufirma Nordic Aviation Groupi (Nordica) äriplaani polnud nõukogu veel kinnitanudki.

Praeguseks on äriplaan juba muutunud. Valitsusele esitatud äriplaan nägi nimelt ette, et uus firma (seda nimetati töödokumentides Estonian Aviation Groupiks) ostab algul lende sisse ning seejärel korraldab lende ühisettevõte, milles saab osaluse üks Rootsi firma. Selle asemel on Nordica ostnud teenuseid hoopis Sloveenia lennukompaniilt Adria.

Ka Nordica kasumisse jõudmise aeg on muutunud – firma ega majandusministeerium seda ei avalikusta, kuid mullu detsembris ütles Nordica juhatuse liige Erik Sakkov usutluses ERRile, et „kõige paremal juhul me näitame, et meil on ninakene vee peal 2018“. Tänavu veebruaris teatas aga Nordica nõukogu liige Toomas Uibo, et firma peaks nullile lähenema alles kolme-nelja aasta pärast.

Taskila soovis kulutada koguni 130 miljonit eurot

Ühe suurema hoobi andis Estonian Airile peadirektor Tero Taskila hoogne laienemiskava aastatel 2011–2012.

Riik tegi selle tarbeks 30 miljoni euro suuruse kapitalisüsti.

Äriplaan nägi lisaks ette veel 25 miljoni euro suurust pangalaenu. Swedbank keeldus aga laenu andmisest.

Sellega sai Taskila plaan kohe tõsise paugu, kuid Estonian Airi nõukogu ega majandusminister Juhan Parts ei muutnud firma strateegiat – see otsustati ellu viia väiksemate summade eest.

Taskila tunnistas Riigikontrollile, et tegelikult pidi rahakulutamine olema veelgi suurem: sõltuvalt ambitsioonist koguni 80–130 miljonit eurot.

Laienemisstrateegia ei toonud edu. Taskila sai pooleteise aasta pikkuse töö järel kinga.

Segadus lennukiostuga

Lisaks Nordicale asutas riik mullu sügisel Transpordi Varahalduse OÜ, mille tegevusest kirjutas Eesti Ekspress möödunud nädalal.

See ettevõte ostis 31 miljoni euroga välja lepingud, mille alusel liisis Estonian Air Kaimanisaarte kompaniilt EA Jet Leasing Ltd kolme Bombardier-tüüpi reisilennukit.

Riigikontroll märgib, et valitsusel polnud tegelikult täit kindlust, kas riik võib need lepingud üle võtta. Transpordi Varahalduse juhid teatasid Riigikontrollile, et „ei saa välistada, et võimalike vaidluste ärahoidmiseks tuleb EA Jet Leasingul lennukid müüa – Estonian Airiga sõlmitud lepingute sõnastus sisaldab riski lepingute sisu selliseks tõlgenduseks.“

Riigikontroll märgib, et „lõplik selgus peaks saabuma Estonian Airi pankrotiprotsessis ja võimalikus kohtuvaidluses“.

Majandusministeerium teatas aga Riigikontrollile, et too on asjadest valesti aru saanud ning rahvusvaheline advokaadibüroo leidis juba mullu septembri alguses ehk enne Tranpordi Varahalduse OÜ asutamist, et lennukite müügikohustus puudub.