„Et lausa tapeedi hinnaga ei müüdaks!”
Kaks suurärimeest pakivad tänavuses karmis talves kokku oma aastatega kogutud kunstikogu. Viina- ja jäätisevabrikant Enn Kunila saadab Tallinna Kunstihoonesse näitusele rikkaliku valiku maiuspalasid alates 19. sajandi keskel Johann Köleri maalitud “Itaalia maastikust” kuni Olev Subbi “Autoportreeni” 2007. aastast.
Näitust saadab tohutu menu. Kuraator Harry Liivrand käib õhetavate põskedega ringi ja räägib, et niisugust imet ei ole tükil ajal näha olnud, kunstihoone ukse taga lookleb järjekord.
Teine mees, kes tänavu talvel oma kunstikogu ümber toimetab, on Guido Sammelselg (53). Mustamäel, Kadaka tee keldris asuvas ajutises hoiupaigas käib ta nukra näoga maalide vahet edasi-tagasi. Ei ole mehe ärid viimasel paaril aastal edenenud. Veebruaris kuulutas kohus välja nii Sammelselja kui eraisiku kui tema firma pankroti.
Sammelselja endised töökaaslased Raivo Vare ja Rein Koov, kellele ta võlgneb 19 miljonit krooni, olid nõus andma 50 000 krooni, et Sammelselja maalid hoolikalt kilesse pakitaks, auto peale tõstetaks ja lattu viidaks, et need seal kenasti oksjonini vastu peaks. Lõpuks võtavad selle kulu oma õlule teised laenuandjad.
Sammelselja poolt aastatega loodud kunstikogu ei ole enam oma looja kontrolli all. Nüüd otsustab rohkem kui 300 taiese saatuse üle pankrotihaldur.
Pankrotihaldur Tarvo Lindma on käinud huvi pärast nii mõnelgi kunstioksjonil, aga pole ise midagi ostnud. Ta ei pea ennast kunsti alal asjatundjaks ega tea, mida koormatäie maalidega peale hakata. Isegi kogenud kunstieksperdid ei taha olla pankrotihalduri nahas.
Praegu Eestis nii suures koguses kunsti müüa – kahekümne miljoni krooni eest – see on üüratu summa!
Sammelselja kunstikogu on enamat kui lihtsalt kultuurilugu. See on jutustus Eesti majanduse tõusust, pöörastest kasumitest, sügavast masust. Ja mõistatuslikest tehingutest.
“Paarkümmend aastat tagasi ütles naine ühekorra kodus, et kurat, korjaks pilte,” meenutab Sammelselg oma kogu tekkelugu 2005. aastal Ekspressile antud intervjuus. “Millegagi peab ju inimene tegelema. Eriti Vene ajal, kui töörõõmu eriti ei olnud.”
Sammelselja esimene ost on professor Carl Triebeli maal 19. sajandist, mis maksab neli tuhat rubla. Talle kui Kuusalu sovhoosi juristile on see peaaegu aastapalk. Õnnelik omanik riputab kauni maastikumaali “väga käidavasse kohta” – oma magamistuppa aukohale.
Täna asuvad kaks Triebeli maali pankrotihaldur Lindma kontrollitavas laos. Sammelselg on hinnanud mõlema töö maksumust 300 000 kroonile.
Need triebelid ei ole Sammelseljalt ära võetud tööde hulgas siiski kõige kallimad. Ekspressi käsutuses olevas pankrotivara nimekirjas hiilgab ligi kahe miljoni kroonise hinnaga Lorenzo Quinni skulptuur “Give and take”. Eesti kunstihuvilistele tundmatu kujuri kujul on tegemist Hollywoodi filmistaari Anthony Quinni pojaga, kes elab Hispaanias.
Hinnalt teisel kohal on Eesti rahvusliku kunsti ühe rajaja Amandus Adamsoni naise büst. See on väärt 500 000 krooni.
Mispärast sattusid nii hunnitud teosed pankrotivara koosseisu? Juriidiliselt on sellele küsimusele lihtne vastata. Äravõetud kunst kuulub osaühingule Beta Systems. See oli Sammelselja investeerimisfirma, mida ta kasutas oma äride juhtimiseks.
2000. aastad algavad Sammelseljale hästi. Ta müüb Säästumarketite keti soomlastele, erastab tüki Eesti Raudteest ja müüb selle seejärel riigile tagasi. Tema osaluse suurus liipritest on küll kõigest paar protsenti, kuid rahas teeb see ligi 200 miljonit krooni.
Eduka mehe puhul pole imelik, et Beta Systems hakkab suures koguses kunsti kokku ostma. 2004. aastal omandab firma teoseid 13 miljoni krooni eest. Aasta hiljem aga veelgi suurema summa eest.
Seni on Sammelselg kogunud baltisakslaste ja pallaslaste töid, aga mingil hetkel mehe huvi muutub. Ta pühendub kirega kaasaegsele Eesti kunstile. “Sa ei ole enam üksi piltide ajalooga, vaid suhe kunstiga muutub vahetumaks,” seletab ta ise.
Sammelselg tutvub mitmete noorema põlvkonna kunstnikega, kellelt ostab töid otse. Koos Armin Kõomäega asutab ta mittetulundusühingu, mis läkitab kunstiüliõpilasi maailmakuulsale Veneetsia biennaalile.
“Selline inimene hoiab eliitkultuuri elus,” kiidab kunstnik Jaan Toomik. “Sammelselg andis paljudele kunstnikele arenguvõimaluse, ta ei ostnud mitte ainult lillepilte.”
2008. aastal kuulub Beta Systemsile kunsti ligemale 40 miljoni krooni väärtuses. Paralleelselt kasvavad ka firma laenud, ulatudes üle 170 miljoni krooni.
Enamik rahast läheb Norby Telecomi arenduseks. See on Sammelselja telekommunikatsioonifirma, mis ehitab fiiberoptilisi internetivõrke. 2007. aasta lõpul katab Norbyle kuuluv WiMaxi traadita internetivõrk poolt Eestit.
Sammelselg unistab korrata Säästumarketite edulugu, müüa nullist rajatud firma väärika vaheltkasuga välismaisele investorile. Ta räägib tuttavatele, et Norbyst saab kahe-miljardi-krooni-äri. Võimalikuks ostjaks oleks üks Venemaa ettevõte.
Sammelselja ettevõtmisi rahastab eeskätt Swedbank, kust ta saab laenu ligi 80 miljonit krooni ning võlakirjadena peaaegu teist sama palju.
Lisaks sellele võtab Sammelselg umbes 20 miljoni krooniseid laene ka jõukatelt ärimeestelt, nagu tandemilt Raivo Vare ja Rein Koov ning internetitelefoni Skype loojatelt.
2008. aasta lõpul avalduvad Sammelselja raskused. Norbyt ei taha mitte keegi osta ning firma ei suuda laene tagasi maksta.
Sammelselg pakub võlausaldajatele nii oma Tallinna maja kui kunstikogu. Ta kahetseb, et on jäänud väliskunsti müügiga hiljaks, sest rahvusvahelised kunstioksjonid toimusid juba novembris ära.
Veel enne aasta lõppu korraldab Vaala galerii jõuluoksjoni. Haamri alla läheb viis nime Eesti kunsti klassikast: Köler, Mägi, Vabbe, Viiralt ja Võerahansu.
Hoolimata masu algusest ületab oksjoni käive neli miljonit krooni. Köleri maal tatarlannast püstitab 2,7 miljoni krooniga Eesti kunstiajaloo hinnarekordi.
Nii Köler kui samal oksjonil müüdud Mägi kuulusid varem Sammelselja erakogusse. Kas ka ülejäänud kolm teost? Oksjonipidaja hoiab saladust.
Rahaliste raskuste süvenedes hakkab Sammelselja kunstikogu ümbritsema müstika. 2008. aasta lõpuks on kogu kunst Beta Systemsi materiaalse põhivara loetelust kadunud. Kõik taiesed on kas müüdud või soetusmaksumuses maha kantud.
Mõistatuslik lugu on ka Sammelselja paberrahakoguga, mida peetakse Eestis üheks parimaks. Londonis ilmub kuulsa Spinki oksjoni kataloog, kust leiab kümneid rariteetseid Pätsi-aegseid kupüüre. Kataloog tutvustab neid kui “Sammelselg Collectioni”. Sammelselg ise ütleb, et on oma kogu juba mõne aja eest maha müünud.
Kui ärimehed üksteisele oma muresid räägivad, ja üks kurdab,kuidas ta on Toomas Rüütmanni võlakirjade ostmiseks raha andnud, teeb Sammelselg suured silmad: “Sa andsid Rüütmannile laenu!? Ma oleksin võinud rääkida, mis ta omal ajal majavalitsuses tegi!”
Teinekord kaebab keegi, et on Sammelseljale laenu andnud, ja teised ohkavad: “Sa andsid Sammelseljale laenu!? Ma oleksin võinud rääkida, mis mees ta on, ja mida ta omal ajal Tallinna Pangas tegi!”
Tuttavad kutsuvad Rein Koovilekiirabi ja päästavad sellega ta elu. Koov elab infarkti üle.
Saladuslikul kombel ilmub osa kunsti Beta Systemsi varade hulka tagasi. Aga 40 miljoni krooni asemel on tegu poole odavama koguga.
Kuhu on osa teoseid kadunud? Kas neid on müüdud oksjonitel, Eestis või välismaal? Või valitud kollektsionääridele käest kätte?
Pankrotihaldur Tarvo Lindmal pole sellest aimugi. Ainus võimalus küsimustele vastuste saamiseks oleks tellida Beta Systemsi tehingute kohta finantsaudit. Aga see maksab jällegi raha, vähemalt mitmeid kümneid tuhandeid kroone, mida pankrotipesas ei ole.
Sammelselg vastab Ekspressi telefonikõnele selge häälega, kuid intervjuud anda ei soovi. Ta lubab saata küll e-posti teel endale küsimusi, kuid vastuseid ei garanteeri. Neid ei tulegi.
Tema abikaasa, kunstikogu loomises algusest peale osalenud Signega me rääkida ei saa. Naise mobiil osutub kehvapoolseks, ta puhub kõigest jõust torusse, kuid ei kuule, et Ekspress tahab talt midagi küsida.
Seetõttu me ei tea, millega Sammelselg oma päevi täidab. Hiljuti nähti teda Särgava villa katuselt lund rookimas. Samuti ajas ta väravast maja ukseni kitsukese raja sisse, et maaklerid pääseksid läbi lume tühjana seisvat hoonet vaatama.
Mõnede võlausaldajate väitel sõidab Sammelselg ringi odava parsaga ja saab oma poja firmast neli tuhat krooni palka. Kuna kohus kehtestas talle ärikeelu, tohib legendaarne ärimees töötada ainult palgatöölisena.
Teised jälle räägivad, et Sammeselg sõidab Lexuse maasturiga. Suurte küttekuludega Särgava allee villast on ta kolinud keskklassi paarismajja ühes pealinna uusrajoonis.
Mis saab turvalisse hoidlasse viidud rohkem kui 300 kunstiteosest? Seadus käsib müüa pankrotivara enampakkumisel.
Piia Ausman, Hausi galerii omanik, kes Sammelseljal kogu koostada aitas, loodab, et pankrotihaldur peab asjatundjatega nõu, enne kui teosed müüki paneb.
Skype’i omanikke esindav advokaat Marti Hääl on kindel, et kõike korraga müüki panna oleks mõttetu. “Läheks tapeedi hinnaga!”
Pankrotihaldur Tarvo Lindma sõnul on võlausaldajad arutanud ka näituse korraldamist. “Tekiks elevust ja huvi.”
Kunstnik Tõnis Vint, kes uskus, et Sammelselja erakogus on tema looming kindlalt kaitstud, on kogu sellest loost tõsiselt jahmunud. “Ise ma oma töid tagasi osta ei suuda. Hea oleks, kui nad vähemalt muuseumisse või korralikku kogusse satuks.”
Kunila näituse edust elevil Harry Liivrand paneb jõukatele eestlastele südamele: “Kui keegi kavatseb endale kunstikogu soetada, on selleks just praegu soodne aeg!”
Olukorda pankrotipesas see paraku ei päästa. Sammelseljalt ära võetud skulptuuride ja maalide väärtust on hinnatud (ilmselt tema enda poolt) 20 miljonile kroonile. Aga Beta Systemsi võlausaldajad tahaksid saada tagasi kümme korda suuremat summat.
