14.11.2008, 00:00
Ettevõtjad lahkuvad Eestist
Pooled tippettevõtjatest ei seo enam oma tulevikku Eestiga. Nad ei investeeri siia, nad ei ela siin, nad ei tarbi siin, paljud ei koolita ka lapsi siin, maksude maksmisest rääkimata. Miks?
Kümmekond aastat tagasi Hansapanga konverentsi avades sõnastas
president Lennart Meri ilmselt kõigi aegade enim tsiteeritud Eesti
ettevõtlust puudutava mõttetera, mis kokkuvõtvalt
kõlas nii: “Iga Eesti ettevõtja peab otsima oma
Nokiat.” Mis on siis sellest ajast saadik juhtunud?
Esiteks
muidugi ei ole otsitav pidanud sel ajal olulist turundusraha investeerima, sest
lisaks ettevõtjatele otsisid Nokiat ka kõik kodanikud oma
kodupoest.
Teiseks ei ole meil enam Lennart Merit, kes seisis vastu
keskpärasuse võidukäigule – nahutas, aga ka julgustas ja
toetas ettevõtjaid. Tehes seda alati teravmeelselt, tänases
mõistes siis uudiskünnist ületavalt, ja tihti vastuollu
minnes avaliku arvamusega. Võib-olla just seepärast moodustasid
paarkümmend mõjukat Eesti ettevõtjat presidendi
sõnumi levitamiseks ja jäädvustamiseks veel tema eluajal
vastava sihtasutuse.
Kolmandaks ei ole meil enam Hansapanga-nimelist
panka, kuigi oma olemuselt ei ole see asutus kuskile kadunud, Rootsi riigi
armust ei kao ja veelgi enam – meil on seal oma mees juhtkonnas.
Loodetavalt pikaks ajaks. Koos Hannes Tamjärvega Hansapanka
tüürinud Jüri Mõisa tõdemus, et Hansapank
jäigi heade uudiste pangaks, on eriti tabav just tänavusügiseste
pangandusmaailma uudiste taustal.
Mõisa järel panka
juhtinud Indrek Neivelt veedab lõviosa oma ajast Eestist eemal. Tema
vaimne lahkumine sai alguse 2002 Hansapanga konverentsi päeval, kui
külalised lugesid konverentsi materjalide kõrval esilehelt
pangajuhi maksuvaidlusest, mille algallikas oli ajalehe lifti jäetud
ümbrik konfidentsiaalsete maksuandmetega. Andmetega, mis olid teada vaid
maksumaksjale ja maksukogujale. Seda neljandaks.
Eesti senine edu on
suuresti ettevõtjate, väikeste ja suurte ettevõtjate
kollektiivse riskijulguse vili. Liigagi paljud on selleks ohverdanud
perekondliku õnne ja tervise.
Kahtlemata ei koosne riik vaid
tööandjatest, väärtuse loojatest, kuid ilma initsiatiivita
poleks meil midagi. Kuidas on ikkagi juhtunud, et avalik võim, tihti ka
avalik arvamus on sattunud nendesamade väärtuste loojate ja suurte
maksumaksjatega vastandlikele positsioonidele?
Kas otsustajad on
päriselt mõistnud, et sajast tippettevõtjast laias laastus
pooled ei ela enam füüsiliselt või mentaalselt Eestis?
Mõned neist ei maksa siin enam makse, nad ei tarbi, enamik ei investeeri
ega loo uusi töökohti. Järjest vähem osalevad nad
ühiskondlikes arengutes, sest sajast 99 arvamus on otsustajate meeskonnale
oluline eeskätt vahetult enne valimisi, ainelist toetust silmas pidades.
Mõned neist ei koolita siin ka enam oma pärijaid. Mis
järeldused me võime sellest teha?
Kui
nüüdisaegse Eesti panganduse üks loojatest Rain Lõhmus on
Šveitsi resident, siis pole raske arvata, mis eeskuju see teistele
annab. Väga oluline osa mõjukatest ettevõtjatest (ja see osa
kasvab) ei seo oma tulevikku Eestiga.
Paljudel on juured ja
kõik ei ole nii kosmopoliitsed nagu Margus Reinsalu või nii
riskialtid arenevatel turgudel nagu Hillar Teder; Läti
äriühingu Alta Capital juhist Indrek Rahumaast või
Äripäeva Rikaste top’is 173. kohale platseerunud Toomas
Toolist rääkimata.
Kuid osta lennupilet ja maja
mõne tuhande kilomeetri kaugusel ei käi enamikule neist
ettevõtjatest üle jõu.
Ja kui ongi
paiksemaid omanikke, siis nemad kardavad avalikku huvi nagu tuld. Mitmed suured
tegijad on keelanud igasugused viited oma olemasolule ja lähtuvad
Rootsis mõjuka Wallenbergi pere põhimõttest
“ole edukas, ole nähtamatu”.
Mõned neist on
sidunud oma lahkumise oodatava Riigikohtu otsusega Sylvesteri omanike
maksuasjas, mis on kujunemas kõige märgilisemaks ettevõtlus
versus riik vaidluseks sel kümnendil.
Sellise trendi
jätkumise korral – ja seda toetavad objektiivsed majanduslikud
raskused – ei otsi ettevõtjad enam viie aasta pärast Nokiat,
vaid ERNA retkel otsitakse Eesti ettevõtjat.
Arusaamatul
kombel on meie inforuumi tekkinud mingi sõjaolukorda meenutav retoorika.
Kaitse-eelarve ja kartul-kaalikas on ühed vähesed, mis
Eestis veel kasvavad. Meie muidu aeglasevõitu ja tasakaaluka rahva
võimekus end Gruusia-Venemaa konflikti pealt üles kütta on
täiesti unikaalne.
Meie kõige suurem mure
ei ole globaalne finantskriis, millele rikaste riikide helged pead varem
või hiljem lahenduse leiavad. Eesti pöördumatud mured ei ole
ka meie endi rumalad otsused, nagu pronkssõduri liigutamise taktika,
mille järgsed lahingud võitsime tänavatel eeskätt vaprate
politseinike abil ja suures meedias tänu Naši noorteliikumisele.
Tegelikult võiks mõni valitsusega seotud organisatsioon
samuti loomingulisust üles näidata ja “našiste”
Moskva saatkonna neljapäevase piiramise eest premeerida.
Sellist teenet kõige raskemal hetkel ei oleks muidu osavaks peetud
Kremli analüüsimeeskonnalt oodanud. Kõige kindlam viis teenida
ära kogu tsiviliseeritud maailma meelepaha ja ennast
naeruväärseks teha on rünnata diplomaatilist korpust. Olgu
selleks siis katse Eesti suursaadikut gaasipüstoliga ähvardada
või aasta otsa Briti saadikut jälitades teda munadega pilduda.
Kaheksakümnendate kooperatiivide aja lõpus
sündinud ja üheksakümnendate varakapitalismi tingimustes
kasvanud, kriisides ja valimiskampaaniates karastunud, kuid Eesti üles
ehitanud ettevõtja on väsinud, vahest ka pettunud. See on meie
peamine mure.
Piltlikult öeldes ei ärka ta hommikul,
käed ümber kallima kaela, vaid kaitseasendis. Ta ei tea, kes ja miks
teda eile pealt kuulas, ja ta ei tea, milline eilsetest onlain-apsakatest on
jõudnud tänaseks paberlehe esiküljele. Viimane aga tekitab
meie avatud ja läbipaistvas ühiskonnas ettevõtetele reaalset
majanduslikku kahju.
Kuidagi märkamatult on muidu retoorikas
ettevõtjasõbralik Eesti sattunud sellesama ettevõtjaga
barrikaadide vastaspooltele. Eriti murelikuks peaks see riigieelarve eest
vastutajaid tegema täna.
Toimuv ei ole suurettevõtjate
probleem. Ükski väikefirma omanik ei taha kunagi saada suureks, kui
näeb, mida väikeses ühiskonnas suur olemine kaasa toob.
Ettevõtjate kõrval on veel üks väike,
spetsiifiline, kuid särtsakas sihtrühm, keda oleme samuti kaotamas.
Need on välisfirmades töötavad Eesti kodanikud. Tihti
Läänes hariduse saanud, laia silmaringiga, oma hinda ja
võimalusi teadvad noored Eesti mehed ja naised. Nende jaoks ei ole
karjääri loomulik osa liikuda miljoni- ja enamakrooniselt palgalt
Eesti riigi teenistusse või jätkata siin ettevõtjana. Need
paarsada kosmopoliitset aju arenevad väliskorporatsioonide siseselt.
Eelmise madalseisu ajal 1999. aastal tõmbas Eesti mudast
välja valitsuses tooni andnud välispoliitilise dream
team’i kõrval just ettevõtjate algatusvõime.
Erastamise võidujooks, ettev
õtjate nälg kasvada ja koguda jõukust. Teenused ja turud
olid välja arenemata, elasime ELi ja NATO liikmelisuse ootuses. Kui Hardo
Pajula veel valitsuse heaks töötas, nimetas ta riiki üleval
hoidva initsiatiivi kandjateks 10 000 inimest. Nemad toitsid lisaks oma
peredele ja ettevõtetele ka riigi maksubaasi. Kui palju neid on alles
täna, või küsime siis niipidi – kui palju neid on
alles novembris 2009?
Taibukas poliitik ütleb, mis seal ikka
– tulevad uued Pandid, Bermanid, Luiged, Sõõrumaad,
Kruudad, Käod. Aga ei tule, kui viimased mohikaanlased oma firmad maha
müüvad.
Tulevad küll uued ja kompetentsemad
direktorid, kuid nad ei ole omanikud, nad ei asuta enam ettevõtteid, kus
töötab 500 ja rohkem inimest. Nagu ei ole meil enam ka eesti soost
pangaomanikku, kellega valitsus saab raskel ajal nõu pidada. Tulebki
Rootsi lennata, nagu Andres Bergmann kaheksa aastat tagasi Ekspressile
prognoosis. Kui me selle üle rõõmustame, kas järgmisena
loodame anda tükikese avalikest teenustest ära
välismaalastele, kuna nemad seal on usaldusväärsemad?
Ei saa kuidagi nõustuda väitega, et asendamatuid
inimesi pole olemas. Paljud tabasid end ilmselt sellelt mõttelt, kui
lahkus Urmas Ott.
Jättes kõik muu kõrvale,
Venemaa president leidis selle aja ja viseeris neli tundi pärast suure
inimese lahkumise teatavakssaamist kaastundeavalduse. Kas ja kuidas reageerisid
meie võimud, on ka teada. Ilmselt on ootus, et kohe tuleb uus Ott.
Lootus on lolli lohutus.
Sama oli ka Peeter Palu lahkumisega, kes
aatelistel kaalutlustel ei võtnud 90. aastate alguses vastu Vene
võimude ettepanekut ehitada Eesti sadamatele konkurent – Ust-Luuga
sadam.
Projekt, mille lõplikuks teostamiseks suur Venemaa ei
ole siiani olnud võimeline. Kas keegi Palule riigi poolt ka selle eest
jõudis tänusõnu öelda, et meie transiit siiski 15
aastat kestis, pole teada.
Ukrainas ja
Lääne-Euroopas investeeriva Tõnis Paltsu ja aatemehest
ohvitserina Kaitseliitu ehitava Toomas Peeki asutatud Q GSMi
reklaamlause “räägi inimestega” on ilmselt
täna peamine valitsejale kõlav soovitus.
Analoogselt
Paltsu ja Peekiga oma telekomiäri 1999. aastal sadade miljonite dollarite
eest TELE2-le müünud Peteris Smidre valiti muuseas samal aastal
Läti aasta inimeseks. Smidre on suur tegija Lätis seniajani. Ta
paigutas teenitud raha tagasi Läti majandusse. Palts lahkus aga
poliitikast just selle tehinguga seotud šantaaži pärast ja kuigi
Riigikohus andis talle maksuvaidluses õiguse, ei ole me vitaalset
saarlast enam Eesti majanduselus ega poliitikas toimetamas kohanud.
Eestil on praegu
pealtnäha viimase 17 aasta kõige ettevõtjalikum valitsus.
Vähemalt viiel ministril on oma firma omamise või erafirma
juhtimise kogemus.
Kui kõige tähtsamad võtaksid
poolaastas kas või korra vaevaks teha mõned kõned
suurematele tööandjatele ja neid vahelduseks ka kuulata, oleks seegi
juba suur asi.
Samuti ei peaks häbenema meie ettevõtete
ärihuvide kaitsmist välisturgudel, eriti siis, kui neid seal
päritolu pärast ahistatakse. USA asevälisminister käis
kümmekond aastat tagasi Tallinnas lühikese aja jooksul mitmeid ja
mitmeid kordi väga järjekindlalt. Rahva jaoks NATO, otsustajate jaoks
lisaks NRG asja ajamas. Ei saa seda talle kuidagi ette heita.
Kriisi tingimustes muutuvad valitsused alati protektsionistlikumaks, ka
rahvuslikumaks. Läti lennunduse h&
;uum
l;ppeline areng on sellise poliitika edukas näide.
Suurem osa
Euroopa Liidu abirahadest laekub meile 2013. aastani. Kui selleks ajaks on
BLRT, Tallink, Merko, Baltika, Olympic, Tere-Kalev, Viru Keemia Grupp ja NG
Investeeringute ettevõtted välisomanike käes, siis
ütlevad nende valitsused, milline peab olema Eesti maksusüsteem
ja võib-olla ka meie hümn. Kui nende firmade tänased
omanikud avalikku arvamust trotsides edasi punnivad, siis on meil
võimalus.
Eelolevad kahed valimised ja nendega kerkivad
teemad – Venemaa ärritamine kevadel ning korruptsioon sügisel
– välistavad koalitsiooni muudatused. Ei ole pehmelt öeldes ka
väga asjakohane pakkuda spetsialistide valitsust, sest see poleks siis
enam demokraatlik riik.
Aga hiilivalt parteid seestpoolt
õõnestada, nagu vanasti tehti, ja mõne värskema,
majanduslikult kindlustatud sirgema seljaga mehe vähemusena valitsusse
toomine, sellest võiks abi olla küll. Raivo Vare, Mart Opmanni ja
Jaak Leimanni ettepanekuid 1996. aastast mäletame hästi.
Mullu veebruaris käisin Helsingis kohtumas Gunnar Okiga, kes
koordineerib Põhjamaade Investeerimispanga asepresidendina panga
äri planeerimist ja suuri rahvusvahelisi laenuprojekte mitmel kontinendil.
Okk teadis ette ja pelgas Eesti osas raskeid aegu tulenevalt eelseisvatest
muudatustest väliskeskkonnas ja selle eksistentsiaalsest mõjust
meile.
Olen kindel, et Eesti Energia endine juhatuse esimees on
viimase kahe aasta jooksul jaganud oma kartusi ja teinud ettepanekuid ka Eesti
riigimeestele. Teame aga ka seda, et veebruaris 2007 alles algas
praalimine – palgaralli avalikus sektoris ja riigieelarve
ülesbluffimine.
Gunnar Okk oli sel nädalal Eestis
esinemas. Võiksime mõelda sellele, mida ta seekord
rääkis ja mida räägivad teised Eesti tippjuhid ning
omanikud. Ka need, kes veel ei ela Helsingis või Zürichis.
Ja ei maksa kõike isiklikult võtta ning inimesi
alternatiivsete mõtete esitamise eest taguma hakata, nagu tehti Juhan
Kivirähkiga aprillis 2007. Oleme väike riik ja iga inimene on kallis.
Loo autor tegutseb nõustamis- ja PR-äris aastast
1995. Tema klientide sekka kuuluvad või on kuulunud Toomas Annus,
Oliver Kruuda, Enn Pant, Ernesto Preatoni ja mitmed teised
suurettevõtjad. See on Kubitsa esimene arvamusartikkel oma nime all.