29.03.2007, 00:00
Euroopa Liidu šerpad
ELi põhiseaduse kallal on asunud vaikselt nokitsema oma ala meistrid. Avalikkus on rõõmsas teadmatuses.
Eesti uue valitsuse kokkupanekul ja Euroopa Liidu
põhiseaduse väljatöötamisel on üks ühine joon
– mida vähem avalikke arutelusid protsessi käigus, seda
tulemuslikum on protsess ise. See pole siinkirjutaja mõte; see on
kokkuvõte asjaosaliste (poolvastutahtmist) antud kommentaaridest. Eesti
näide on laialt teada: vaidlus küsimuse ümber, millisele
erakonnale või kellele isikuliselt peaks minema välisministri koht,
kuulub koalitsioonikõneluste n-ö magamistoajuttude hulka; kogu asja
avalikustamine on võrreldav sellega, kui kriisi jõudnud paar
hakkab klaarima kollases ajakirjas ühe osapoole potentsiprobleeme.
Hüppame üleeuroopalisele tasandile. Saksa LV kantsler Angela Merkel on sattunud tugeva kriitikatule alla, sest “Berliini deklaratsioonina” tuntud dokument jõudis riikide pealinnadesse kõigest kaks päeva enne selle paberi eeldatavat ühist allkirjastamist. (“Berliini deklaratsiooni” esitleti ELi 50. aastapäeva pidustustel eesmärgiga tuua ELi põhiseaduslik lepe ummikteelt välja.) Eriti valju nurinat paberi üle oli kuulda Prahast. Tšehhi vabariigi president Václav Klaus ütles seoses sellega välja üsnagi traditsioonilise süüdistuse – demokraatlik väitlus olla puudulik.
Ometigi ei ole “Berliini deklaratsioon” mingi Saksa ajutrusti leiutis. Dokumendi koostamisel tehti tihedat koostööd liikmesriikide esindajatega – need on anonüümseks jäävad inimesed, keda on hakatud nimetama “šerpadeks” (Himaalajas ekslevatel alpinistidel on šerpa kohalikust rahvusest teejuht) ning kellega peetakse nõu kinniste uste taga. Kriitikatulle sattunud Merkel teatab siiski meelekindlalt, et seda töömeetodit kavatseb ta kasutada ka edaspidi. “On asju, mida ei saa arutada avalikult turuplatsil,” teatab kantsler.
Kõlab õige arrogantselt, aga edasine põhjendus siiski hajutab selle mulje. Merkel tahab vältida olukorda, kus avalikkuse ette paisatakse mingi dokumendi kavand ja siis hakkavad kõik 27 ELi liikmesriiki seda suure käraga täiendama, muutes omaenda täienduste läbisurumise rahvuslikuks prestiižiküsimuseks. Merkel tegi tšehhidele asja puust ja punaseks ette – kinniste uste taga arutamine andvat ka neile paremad võimalused, võrreldes sellega “kui kõik avaldatakse kohe järgmise päeva ajalehtedes ning ülejäänud riigid ütlevad, et tšehhidele anti kolm asja (kolm mööndust või parandust) ning meiegi tahame nüüd kolme asja saada”.
Tuleb taas tunnistada, et hakkab saabuma elitaarsuse ajajärk Euroopa Liidu arenguloos. Kuigi seda on esinenud varemgi: ei küsitud rahva arvamust juba Euroopa Söe- ja Teraseliidu loomisel, ei võetud arvesse tavakodanike vastuseisu ühisrahale üleminekul (oleks sakslastelt küsitud, kas nad on valmis euro kasuks oma D-margast loobuma, kõlanuks suure tõenäosusega vastus “lakkuge p...t, poliitikud!”).
Euroopa integratsiooni on edendanud väike väljavalitute seltskond. Rahvamasside kaasamisel (halvustav termin “olhokraatia”) läheb eurorong kohe rööbastelt välja, nagu see juhtus 2005. aastal Prantsusmaal ja Hollandis Euroopa põhiseadusliku lepingu referendumitega. Õppetund on teadmiseks võetud.
Valitsemisvormist, mida tähistatakse tänapäeval veidi halvustava mõistega “elitism” või “meritokraatia” (meritum – lad k “tasu, teene”), kus valitsemisohjade saamisel on peamine kriteerium indiviidide IQ ja hariduslik taust, rä& auml;giti juba Vana-Kreekas. Selles mõttes pole Merkeli kui praktilise ning tulemustele suunatud poliitiku ülestunnistuses midagi uut.
Probleem on muidugi selles, et anonüümseks jäävate “šerpade” (kes küll võiks olla Eesti Vabariigi mitteametlik šerpa?) ekspertarvamuse rakendamine annab alust rääkida järjekordsetest vandenõudest kusagil Brüsseli võimukoridorides. Pangem tähele, et liikmesriikide valitsusjuhid eelistasid Berliini deklaratsioonile allkirja andmisest hoiduda: tähtsat paberit kaunistavad esialgu vaid kolme inimese nimed – lisaks Saksamaa kantslerile allkirjastasid selle Euroopa Komisjoni president José Barroso ning Euroopa Parlamendi president Hans-Gert Pöttering.
Brüsseli meritokraatiast lähemalt. 21. märtsil esitleti Euroopa Poliitikauuringute Keskuses (Centre for European Policy Studies, asukoht Brüssel) raamatut, mida tulevikus hakatakse küllap laialdaselt osundama – “Life of a European Mandarin: Inside the Commission”. Autor on seitse aastat Euroopa Komisjonis töötanud hollandlane Derk-Jan Eppink. Mees on olnud tegev kahe komissari kabinetis, suurema osa ajast oli tema kõrgem ülemus siseturgu, maksusid ja tolliliitu kureerinud Frits Bolkestein. Endine boss viibis samuti Eppinki raamatu esitlusel. Lühemat aega jõudsid Eppinki ülemuseks olla ka Siim Kallas ning muidugi Kallase kabinetiülem Henrik Hololei.
Raamatu pealkirjas esinev sõna “mandariin” vihjab keiserliku Hiina kõrgemale ametnikekastile, mandariinidele, kelle bürokraatlikus tegevuses olid tähtsal kohal teatud protseduurireeglid ja kinnistunud tavad. Eppink pajatas raamatu esitlusel, et Brüsselisse tööle edutatud inimese esmane ülesanne on selgeks õppida protseduur. Kes valdab protseduuri, suudab ka sellest mööda hiilida, hakates varjatult mõjutama protsesse (täpselt nagu mandariinid keiserlikus Hiinas). Eppink kirjeldas, kuidas ta suutis Bolkesteini kabinetis töötades torpedeerida 2001. aastal vastu võetud otsust, millega oleks tunduvalt kergendatud arengumaade immigrantide saabumist ELi. Bolkestein on tuntud kui immigratsioonipoliitika karmistaja ning Eppink, kes jagab oma kunagise bossi vaateid, tuli talle appi. Ta hakkas punuma intriigi üksikute liikmesmaade justiitsministritega, saavutades uue immigratsioonipoliitika matmise kusagile kaustade alla. Siis sekkus vääramatu jõud – New Yorgi torne ründasid võõrapäraste nimedega terroristid ning kogu see üliliberaalne immigratsioonipoliitika vajus kuidagi iseenesest unustusse.
Eppinki pihtimustest nähtub, et Euroopa Liidus on olemas kaks tasandit: avalikul tasandil hõigutakse loosungeid “Ei võõravihale!”, “Rassism ei lähe läbi!” ja muud seesugust, mis muudab immigratsioonipoliitika karmistajate tegevuse keeruliseks – nad peavad multikultuurses põhivoolus tegutsedes end pidevalt õigustama, distantseerudes kõiksugu halvakõlalistest doktriinidest. Varjatud tasandil aga, kui neil on “õige” inimene “õiges” kohas, saavad nad põhivoolu eirates protsesse endale meelepärases suunas liigutada.
Tundub, et midagi sarnast võib nüüd oodata Euroopa põhiseaduslepingu edendamisega. Rahvahulkasid ärevile ajav sõna “põhiseadus” on maha kriipsutatud ning tõelised meistrid vaikselt nokitsema lastud.
Hüppame üleeuroopalisele tasandile. Saksa LV kantsler Angela Merkel on sattunud tugeva kriitikatule alla, sest “Berliini deklaratsioonina” tuntud dokument jõudis riikide pealinnadesse kõigest kaks päeva enne selle paberi eeldatavat ühist allkirjastamist. (“Berliini deklaratsiooni” esitleti ELi 50. aastapäeva pidustustel eesmärgiga tuua ELi põhiseaduslik lepe ummikteelt välja.) Eriti valju nurinat paberi üle oli kuulda Prahast. Tšehhi vabariigi president Václav Klaus ütles seoses sellega välja üsnagi traditsioonilise süüdistuse – demokraatlik väitlus olla puudulik.
Ometigi ei ole “Berliini deklaratsioon” mingi Saksa ajutrusti leiutis. Dokumendi koostamisel tehti tihedat koostööd liikmesriikide esindajatega – need on anonüümseks jäävad inimesed, keda on hakatud nimetama “šerpadeks” (Himaalajas ekslevatel alpinistidel on šerpa kohalikust rahvusest teejuht) ning kellega peetakse nõu kinniste uste taga. Kriitikatulle sattunud Merkel teatab siiski meelekindlalt, et seda töömeetodit kavatseb ta kasutada ka edaspidi. “On asju, mida ei saa arutada avalikult turuplatsil,” teatab kantsler.
Kõlab õige arrogantselt, aga edasine põhjendus siiski hajutab selle mulje. Merkel tahab vältida olukorda, kus avalikkuse ette paisatakse mingi dokumendi kavand ja siis hakkavad kõik 27 ELi liikmesriiki seda suure käraga täiendama, muutes omaenda täienduste läbisurumise rahvuslikuks prestiižiküsimuseks. Merkel tegi tšehhidele asja puust ja punaseks ette – kinniste uste taga arutamine andvat ka neile paremad võimalused, võrreldes sellega “kui kõik avaldatakse kohe järgmise päeva ajalehtedes ning ülejäänud riigid ütlevad, et tšehhidele anti kolm asja (kolm mööndust või parandust) ning meiegi tahame nüüd kolme asja saada”.
Tuleb taas tunnistada, et hakkab saabuma elitaarsuse ajajärk Euroopa Liidu arenguloos. Kuigi seda on esinenud varemgi: ei küsitud rahva arvamust juba Euroopa Söe- ja Teraseliidu loomisel, ei võetud arvesse tavakodanike vastuseisu ühisrahale üleminekul (oleks sakslastelt küsitud, kas nad on valmis euro kasuks oma D-margast loobuma, kõlanuks suure tõenäosusega vastus “lakkuge p...t, poliitikud!”).
Euroopa integratsiooni on edendanud väike väljavalitute seltskond. Rahvamasside kaasamisel (halvustav termin “olhokraatia”) läheb eurorong kohe rööbastelt välja, nagu see juhtus 2005. aastal Prantsusmaal ja Hollandis Euroopa põhiseadusliku lepingu referendumitega. Õppetund on teadmiseks võetud.
Valitsemisvormist, mida tähistatakse tänapäeval veidi halvustava mõistega “elitism” või “meritokraatia” (meritum – lad k “tasu, teene”), kus valitsemisohjade saamisel on peamine kriteerium indiviidide IQ ja hariduslik taust, rä& auml;giti juba Vana-Kreekas. Selles mõttes pole Merkeli kui praktilise ning tulemustele suunatud poliitiku ülestunnistuses midagi uut.
Probleem on muidugi selles, et anonüümseks jäävate “šerpade” (kes küll võiks olla Eesti Vabariigi mitteametlik šerpa?) ekspertarvamuse rakendamine annab alust rääkida järjekordsetest vandenõudest kusagil Brüsseli võimukoridorides. Pangem tähele, et liikmesriikide valitsusjuhid eelistasid Berliini deklaratsioonile allkirja andmisest hoiduda: tähtsat paberit kaunistavad esialgu vaid kolme inimese nimed – lisaks Saksamaa kantslerile allkirjastasid selle Euroopa Komisjoni president José Barroso ning Euroopa Parlamendi president Hans-Gert Pöttering.
Brüsseli meritokraatiast lähemalt. 21. märtsil esitleti Euroopa Poliitikauuringute Keskuses (Centre for European Policy Studies, asukoht Brüssel) raamatut, mida tulevikus hakatakse küllap laialdaselt osundama – “Life of a European Mandarin: Inside the Commission”. Autor on seitse aastat Euroopa Komisjonis töötanud hollandlane Derk-Jan Eppink. Mees on olnud tegev kahe komissari kabinetis, suurema osa ajast oli tema kõrgem ülemus siseturgu, maksusid ja tolliliitu kureerinud Frits Bolkestein. Endine boss viibis samuti Eppinki raamatu esitlusel. Lühemat aega jõudsid Eppinki ülemuseks olla ka Siim Kallas ning muidugi Kallase kabinetiülem Henrik Hololei.
Raamatu pealkirjas esinev sõna “mandariin” vihjab keiserliku Hiina kõrgemale ametnikekastile, mandariinidele, kelle bürokraatlikus tegevuses olid tähtsal kohal teatud protseduurireeglid ja kinnistunud tavad. Eppink pajatas raamatu esitlusel, et Brüsselisse tööle edutatud inimese esmane ülesanne on selgeks õppida protseduur. Kes valdab protseduuri, suudab ka sellest mööda hiilida, hakates varjatult mõjutama protsesse (täpselt nagu mandariinid keiserlikus Hiinas). Eppink kirjeldas, kuidas ta suutis Bolkesteini kabinetis töötades torpedeerida 2001. aastal vastu võetud otsust, millega oleks tunduvalt kergendatud arengumaade immigrantide saabumist ELi. Bolkestein on tuntud kui immigratsioonipoliitika karmistaja ning Eppink, kes jagab oma kunagise bossi vaateid, tuli talle appi. Ta hakkas punuma intriigi üksikute liikmesmaade justiitsministritega, saavutades uue immigratsioonipoliitika matmise kusagile kaustade alla. Siis sekkus vääramatu jõud – New Yorgi torne ründasid võõrapäraste nimedega terroristid ning kogu see üliliberaalne immigratsioonipoliitika vajus kuidagi iseenesest unustusse.
Eppinki pihtimustest nähtub, et Euroopa Liidus on olemas kaks tasandit: avalikul tasandil hõigutakse loosungeid “Ei võõravihale!”, “Rassism ei lähe läbi!” ja muud seesugust, mis muudab immigratsioonipoliitika karmistajate tegevuse keeruliseks – nad peavad multikultuurses põhivoolus tegutsedes end pidevalt õigustama, distantseerudes kõiksugu halvakõlalistest doktriinidest. Varjatud tasandil aga, kui neil on “õige” inimene “õiges” kohas, saavad nad põhivoolu eirates protsesse endale meelepärases suunas liigutada.
Tundub, et midagi sarnast võib nüüd oodata Euroopa põhiseaduslepingu edendamisega. Rahvahulkasid ärevile ajav sõna “põhiseadus” on maha kriipsutatud ning tõelised meistrid vaikselt nokitsema lastud.