“Kakud tulid kiiresti. Rähnid käes, välja arvatud väike kirjurähn,” teatab haridusministeeriumi projekti «21 sajandi kool» juht Margus Ots erutatult ja tõttab mööda Nigula raba libedaks sadanud laudrada, 60kordse suurendusega harkjalg-pikksilm õlal. Ta arendab 20 kilomeetri käimisvõistluste väärilist tempot.

Ots pole öö otsa sõba silmale saanud. Kell on 7.15. “Hallõgija!!! Ei, kilekott puu otsas! Aga nüüd tõesti hallõgija!!!”

“Ärge väga tatsuge siin, Ots, suur mees,” sisistab Põlva hambaarst Uku Paal roigastornis ja püüab binoklipilku naelutada hommikuudust kerkivale laugastikule. “Oli see raudpolt hallõgija?”

Hallõgija ei näita ennast enam, kirja läheb hoopis sookiur –  seda nägid ja kuulsid kõik neli meest.

Ots tõmbab taskust pisut kortsu läinud paberi, kuhu trükitud 341 Eestis kohatud linnu nimed. Neist on Euroopa 24 tunni linnuvaatlusrekordit üritav nelik esimese seitsme tunniga leidnud 86 liiki. Vähem kui loodetud.

Ilm on sant, kirub Paal. “Nii hall, et halligi ei näe. Nii ei saa rallit sõita!”

“Paar tagasilööki on olnud,” tunnistab Ots. “Väänkaela, kõrvukrätsu ja händkakku veel pole.”

1998. aastal Sampsa Caireniuse juhitud Soome linnufanaatikute rühma Eestis püstitatud Euroopa rekord on 190 liiki. Otsa rühm lootis teele asudes 200 liiki - ega eestlased pole soomlastest kehvemad linnutundjad!

Koldvint, halleluuja!

“Pistrik!” hüüatab linnuhuviline fotograaf Ingmar Muusikus.

Neli vaatetoru võpatavad ihaldatud sihtmärki otsima. “Kus???”

“Kägu!!!” Pinge langeb, magamatusest ja tuulest tumeda näoga Aivo Klein süütab sigareti.

“Muusikust tuleb tõsiselt võtta,” tunnustab Ekspressi piltniku loodushuvi neljas rühma liige, ornitoloog Mati Kose.

Sedasorti linnuvõistlus on vabatahtlik, südametunnistuse ja aususe asi. Liigi fikseerimiseks peab seda nägema või kuulma enamik rühmast, antud juhul siis kolm vaatlejat neljast. Tulemused saavad teatavaks linnuhuviliste listides, mingeid auhindu või preemiaid peale puhta avastamisrõõmu sellistel võistlustel ei jagata.

Ornitoloogiaühingu must džiip kihutab edasi.

Häädemeeste rannikuasula puuladvas laulab koldvint (94. liik).

“Halleluuja!” hõikab edust innustunud Paal.

Hea õnne korral võiks saada 215 liiki, kalkuleerib Ots. “Mujal kui Eestis ei kujuta seda ette. Viimased arktilised läbirändajad merelinnud on praegu veel siin, esimesed hilisemad pesitsejad juba saabunud. Hispaanias on linde rohkem, aga vahemaad tohutud.”

“Tilder!!!”

“Horisondist üleval, all?”

“Ongi tilder, metstilder.”

Magic!

“Püüame nõmme ära võtta. Kammime läbi!” korraldab Kabli kanti hästi tundev Häädemeeste-Rannametsa looduskaitseala eestvedaja Mati Kose. Jutt käib nõmmekiurust.

Mehed hargnevad ahelikku, otsitav tõuseb pärast viieminutilist kammimist rohust lendu. Sada liiki täis.

Mati läheb kas või Pärnu

Pikksilmad rivistuvad rannikule üles. Sajab vihma.

“Tutt-tiir on torus!”

Ajakirjanik vaatab. Torus, kilomeetrite kaugusel, värelevad hallid kivimürakad. Ühtki tiivulist ei suuda silm seletada. Vilumus loeb linnuvaatlusel päris palju.

113. liik - merikotkad, üks noor ja teine vana, seisavad merest kerkival kivikuhjal. Nad on nii suured, et isegi ajakirjanik näeb neid toru abil. Näib, et ega tihenev vihm ka merikotkastele meeldi, saputavad ja kehitavad endid.

Ainuke kummikuomanik Mati Kose kõnnib mööda märga Pulgoja rannaniitu mööda mitu kilomeetrit, et kuldhänilast lendu meelitada.

“Mati läheb jalgsi Pärnu,” kurdavad ülejäänud mehed, kes ootavad ligunedes niiduservas.

“On aga ilm. Ebasoodsamat ilma ei saa olla, rekordi kordaminegi oleks juba suursaavutus,” uurib Margus Ots pehmekssadanud protokollipaberit Suti linnuvaatlustornis. “Praeguseks peaks olema 30 liiki rohkem ja esialgse graafiku järgi peaksime kell 1 Pärnus olema.”

“See esialgne graafik unusta ära,” turtsub Paal trotslikult binoklit vihmauttu suunates.

“Ega midagi, järgmisel aastal uuesti,” ohkab Ots ja selgitab, et vihmaga jääb hulk tavalisi liike nägemata. Näiteks röövlinnud viud, kes armastavad sooje, ülespoole kandvaid õhuvoole.

Kirja läheb liivatüll, 127. liik.

Vesi nõriseb väikeste ojadena krae vahele, ajakirjanikud lahkuvad.

Mehed jätkavad. Plaanitud söömaaeg restoranis jääb ära. Alates kella neljast pärastlõunal ilm selgib. Tõuseb uus lootus. Viud tõusevad lendu. Džiip kihutab, aknaklaasid alla lastud. Kakskümmend minutit enne südaööd märgib Margus Ots Matsalus 180. liigi.

Soomlaste rekord jääb löömata, aga neljal mehel oli igavesti meeldejääv ööpäev.

24. mai linnupäevik

(katkendid)

1. Väikehuik. 00:01. Häälitses Pikla kalatiigil.

20. Kodukakk. 2:10. Istus Langul kõrvalteed näitava liiklusmärgi otsas.

45. Kolmvarvas-rähn. 5:0. Trummeldas vaikselt Nigula rabast põhjapoole jäävates metsades.

85. Väike-konnakotkas. 6:55. Istus Massiaru põllul maas ja tõrjus kiivitajate rünnakuid.

117. Rääkspart. 9:50. Ujus Häädemeeste jõe suudmest kilomeetri kaugusel merel.

132. Kassikakk. 12:20. Väike poeg istus Rannametsas, murdunud männi all pesas. (See oli juhus ja üllatus, sest vaatluspäeval pesakohti ei külastatud, ei tahetud linde häirida)

152. Hallõgija. 16:00. Ründas Tuhu soo kohal tiirutavat kaljukotkast.

176. Mustvaeras. 21:20. Lendas Põõsaspea neeme taga parves põhja poole.

180. Jõgi-ritsiklind. 23:40. Saagis Rõude luhavõsas.