Jumal näeb, et ma poleks pidanud Kernus selle väikse toidupoe ees kinni pidama ja sealt kotitäit kuivanud peekonipirukaid ostma, kuid paraku oli mul kõht tühi. “Kuidas see esinemine kümne minutiga läbi võis saada?” vasardab mul eskalaatoreist üles vuhkides peas. “Kas kellelegi on midagi küsida?” kaigub Evelini innukas hääl sisekõlareist üle kogu ostupalee.

See on lummav, kuidas Evelin räägib, ühtaegu rangelt ja pehmelt. Nii võiks kõnelda raudbetoonstruktuuriga muumitroll. Ka keset kolmanda korruse Rahva Raamatut seisva Evelini poisipea on valge nagu muumil – valevate raamatulehtede ja südametunnistuse värvi – ning üle päevitunud keha langeb pehme maaniulatuv akvamariinsinine kleit, mida kaunistavad suured tumeroosad roosid. “Küsige, küsige aga,” julgustab Evelin lahkelt.

Autoriga on kohtuma tulnud silma järgi ehk 70–80 lugejat.