20.02.2009, 00:00
Evelin Ilves: “Minu nõustajad on mu sõbrad”
Presidendi abikaasa loetleb oma taustajõude, kellest enamik on tema sõbrad, mitte palgalised töötajad.
Meil on vaid üks inimene, kes on minu ametlik, palgaline
taustajõud, ja sedagi alates selle aasta algusest osalise
tööajaga: Piret Arukaevu. Tema oli Presidendi Kantselei palgal
juba varem ning on ametilt presidendi nõunik-abi. Ta on
töötanud ka president Lennart Meri meeskonnas – seega kogenud
ja tõeline proff.
Leidsime ühiselt, et ma ei vaja
täiskohaga assistenti, olen kogu elu igasugu asjade organiseerimisega
tegelenud ja pole seda Kadrioruski unustanud, ma saan palju asju ise korda
aetud. Tõsi, see oli Kadrioru meeskonnale algul mõnevõrra
harjumatu, et võtan telefoni ja valin numbri ja lepin oma
kohtumised-käimised ise kokku, lisaks muu elukorraldus. Aga ma ei taha
elust võõrduda ja n-ö õpitult abituks muutuda. Just
seepärast kasutan ka üksi reisides turistiklassi ega kasuta
kunagi VIP-tube. See aeg on nii lühike, kus uksed avanevad ja kotid
lähevad ise autosse, et sellega ei tohi harjuda. Ega peagi.
Ma
ei ole inimene, kes ennast kõigil aladel eksperdiks ja tarkpeaks peab.
Vastupidi, hindan väga kõrgelt inimeste arvamust, nende oma, keda
pean oma ala eksperdiks või fanaatikuks. Olgu siis tegu teadlase,
treeneri või juuksuriga. Sestap on neid inimesi, kes mind aitavad,
tegelikult päris palju. Ma ei häbene nõu küsida ja teengi
seda alatihti. See ei kajastu kuskil, sest tõstan ise toru ja helistan
või meilin ja küsin. Ja alati olen hüva nõu ja abi
saanud.
Mu eelnev töökogemus on mulle loonud laia
tutvusringkonna, ka sõbrad on jõudnud ikka, kus nii ühest
kui teisest on kujunenud tõeline oma ala ekspert.
Minu
peateemal – tervis – sõna võttes või
kirjutades konsulteerin alati vähemalt kolme-nelja inimesega, kelleks
on enamasti kursusekaaslastest arstidest sõbrad.
Kõige tähtsam taustajõud mulle on minu perekond. Testime
abikaasaga vastastikku üksteise ideid, meie koostoimimise üks vorme
ongi pikad omavahelised vestlused. Toomas peab minu sõnavõtte
tihti liiga emotsionaalseteks, aga tunded käivad mõistusega
käsikäes ja kõigest ma ei loobu. Küll aga on aastate
jooksul tekkinud kindel teadmine, et kui ta ikka mu kirjatüki peale
õlgu kehitab, on asi selgelt lahja.
Kuna me räägime
omavahel nii palju, siis on meie ideed üksteise sõnavõttudes
läbi põimunud. Ma avastan vahel kindlaid, mulle kuuluvaid
lausetüüpe tema kõnedest. Ja tema minu omadest enda kasutatud
fakte, viiteid või tsitaate.
Oma kõned teen ise.
Muidugi kasutan taustaandmeid ja selles aitab mind Kadrioru meeskond. Nemad
võivad omakorda igalt poolt küsida, olgu riigiasutustest või
andmebaasidest. Ja kui on ideede puudus, siis saadan paar-kolm meili just
neile, kellel usun vajalikul teemal infot olevat või kellele see
lihtsalt korda läheb. Kirjutamine on minu jaoks kõige tähtsam
asi ja ma ei lase iialgi kellelgi enda eest kirjutada. Keeletoimetajad on
katsunud vahel minu stiili “välja toimetada”, siis olen
solvunud. Kirjutamist ma armastan ja naudin ja see on üks minu
eneseväljenduse põhilisi viise.
On erakordselt oluline, et
minu ema ja õde on suutnud oma elu nii korraldada, et nad on minu jaoks
24/7 olemas olnud, kui arvukate õhtuste ürituste või
visiitide ajal vaja last hoida või muidu appi hakata. Ma olen selle eest
hiiglama tänulik. Õnneks on mul ka selliseid sõpru, kelle
juurde Kadri Keiu vajadusel jätta.
Kui mõni
asi tõsiselt tuska teeb, valin ämma numbri. See on lihtsalt
uskumatu, missugust hingejõudu ja positiiv
sust omab üks 85aastane daam, kes on pidanud oma kodu ja maad maha
jättes põgenema, väikeste lastega riigist riiki
kolima, seejuures igal pool uue kõrghariduse omandades, pärast
insulti lugemisvõime kaotades... Tema kreedo on, et “kunagi pole
nii, et pole kuidagi” – ta on superpower! Pärast temaga
rääkimist ei tundu küll ükski mure nii suur, et seda
lahendada ei saaks.
Mul on hea meel, et Kadriorus on väga
tugev meeskond ja nad leiavad presidendi heaks töötamise
kõrval alati ka minu jaoks aega, kui vaja. Meil on ka vaidlusi, kus
vahel sugugi mina peale ei jää, aga me oleme konstruktiivsed ja
tahame kõik, et iga päevaga suudaksime asju paremini teha. Me oleme
riigipea meeskond ja see on meile kõigile erakordne kogemus ning
võimalus.
Siin loos nimetatute hulgas on segamini sõbrad ja
abid. Neid, kelle käest sisulistes küsimustes nõu küsin,
seal polegi. Kuid kuna on tegu väga heade tuttavate või
sõpradega, ei tahaks ma nende nimesid ajakirjanduse huviorbiiti tuua.
Lõpuks kooskõlastan ma alati Kantseleiga, mida rääkida
kavatsen või kirjutan. Nemad on viimane instants, kes osutab vajadusel
võimalikele libastumistele või väärinfole.
Müütidest nii palju, et mul ei ole personaaltreenerit. Kaia
Heinleht, kellelt paar aastat tagasi lühikest aega seda teenust ostsin, on
mulle pigem sõber. Me teeme vahel, kui meie ajagraafikud klapivad, koos
trenni, tantsutrenni või pilatest. Ma ei käi tema juures tuhandete
kroonide eest iga päev, nagu keegi alles äsja kuskil väljaandes
suisa valetas. Muidugi annab ta oma ala hea asjatundjana nõu, kui
küsin, aga meie vahel puudub äriline suhe.
Mõnele
inimesele võib see imelik tunduda, et sõbraga kokkusaamist
tähistatakse tennisematši või rulluisutamisega, aga mina
teen seda alatihti. Mu üks Euroopa südames töötav
sõbranna saadab enne Eestisse tulekut alati meili – kas seekord
jookseme või rullime? Ja selle tegevuse käigus on võimalik
ka kõik jutud ära rääkida. Tennis aga on oma pingevaba
õhustikuga sama toimega mis saun – seal on hea lausa
koosolekuid pidada!
Ka Katrin Sanglat või Angelika Erinit
oleks kuidagi kummaline nõustajaks nimetada. Mõlemad on mu
väga head sõbrad. Tõsi, kui Katrin mind ametlikel või
riiklikel visiitidel saadab, saab ta selle eest Kantseleilt töötasu.
Mulle on visiitidel ametlikult ette nähtud üks inimene, kes
võib olla käsundusohvitser, sekretär või muidu abi.
Katrin on elegantselt kõigi nende rollidega visiitidel toime tulnud.
Angelikaga oleme aga lausa 25 aastat sõbrannatanud. Muidugi anname
üksteisele nõu, kui oskame.
Kas teie nimetate oma
sõpru nõunikeks ja maksate neile nõu eest? Usun, et mitte.
Nii minagi!