Meil on vaid üks inimene, kes on minu ametlik, palgaline taustajõud, ja sedagi alates selle aasta algusest osalise tööajaga: Piret Arukaevu. Tema oli Presidendi Kantselei palgal juba varem ning on ametilt presidendi nõunik-abi. Ta on töötanud ka president Lennart Meri meeskonnas – seega kogenud ja tõeline proff.

Leidsime ühiselt, et ma ei vaja täiskohaga assistenti, olen kogu elu igasugu asjade organiseerimisega tegelenud ja pole seda Kadrioruski unustanud, ma saan palju asju ise korda aetud. Tõsi, see oli Kadrioru meeskonnale algul mõnevõrra harjumatu, et võtan telefoni ja valin numbri ja lepin oma kohtumised-käimised ise kokku, lisaks muu elukorraldus. Aga ma ei taha elust võõrduda ja n-ö õpitult abituks muutuda. Just seepärast kasutan ka üksi reisides turistiklassi ega kasuta kunagi VIP-tube. See aeg on nii lühike, kus uksed avanevad ja kotid lähevad ise autosse, et sellega ei tohi harjuda. Ega peagi.

Ma ei ole inimene, kes ennast kõigil aladel eksperdiks ja tarkpeaks peab. Vastupidi, hindan väga kõrgelt inimeste arvamust, nende oma, keda pean oma ala eksperdiks või fanaatikuks. Olgu siis tegu teadlase, treeneri või juuksuriga. Sestap on neid inimesi, kes mind aitavad, tegelikult päris palju. Ma ei häbene nõu küsida ja teengi seda alatihti. See ei kajastu kuskil, sest tõstan ise toru ja helistan või meilin ja küsin. Ja alati olen hüva nõu ja abi saanud.

Mu eelnev töökogemus on mulle loonud laia tutvusringkonna, ka sõbrad on jõudnud ikka, kus nii ühest kui teisest on kujunenud tõeline oma ala ekspert.

Minu peateemal – tervis – sõna võttes või kirjutades konsulteerin alati vähemalt kolme-nelja inimesega, kelleks on enamasti kursusekaaslastest arstidest sõbrad.

Kõige tähtsam taustajõud mulle on minu perekond. Testime abikaasaga vastastikku üksteise ideid, meie koostoimimise üks vorme ongi pikad omavahelised vestlused. Toomas peab minu sõnavõtte tihti liiga emotsionaalseteks, aga tunded käivad mõistusega käsikäes ja kõigest ma ei loobu. Küll aga on aastate jooksul tekkinud kindel teadmine, et kui ta ikka mu kirjatüki peale õlgu kehitab, on asi selgelt lahja.

Kuna me räägime omavahel nii palju, siis on meie ideed üksteise sõnavõttudes läbi põimunud. Ma avastan vahel kindlaid, mulle kuuluvaid lausetüüpe tema kõnedest. Ja tema minu omadest enda kasutatud fakte, viiteid või tsitaate.

Oma kõned teen ise. Muidugi kasutan taustaandmeid ja selles aitab mind Kadrioru meeskond. Nemad võivad omakorda igalt poolt küsida, olgu riigiasutustest või andmebaasidest. Ja  kui on ideede puudus, siis saadan paar-kolm meili just neile, kellel usun vajalikul teemal infot olevat või kellele see lihtsalt korda läheb. Kirjutamine on minu jaoks kõige tähtsam asi ja ma ei lase iialgi kellelgi enda eest kirjutada. Keeletoimetajad on katsunud vahel minu stiili “välja toimetada”, siis olen solvunud. Kirjutamist ma armastan ja naudin ja see on üks minu eneseväljenduse põhilisi viise.
On erakordselt oluline, et minu ema ja õde on suutnud oma elu nii korraldada, et nad on minu jaoks 24/7 olemas olnud, kui arvukate õhtuste ürituste või visiitide ajal vaja last hoida või muidu appi hakata. Ma olen selle eest hiiglama tänulik. Õnneks on mul ka selliseid sõpru, kelle juurde Kadri Keiu vajadusel jätta. 
 
Kui mõni asi tõsiselt tuska teeb, valin ämma numbri. See on lihtsalt uskumatu, missugust hingejõudu ja positiiv sust omab üks 85aastane daam, kes on pidanud oma kodu ja maad maha jättes põgenema, ­väikeste ­lastega riigist riiki kolima, seejuures igal pool uue kõrghariduse omandades, pärast insulti lugemisvõime kaotades... Tema kreedo on, et “kunagi pole nii, et pole kuidagi” – ta on superpower! Pärast temaga rääkimist ei tundu küll ükski mure nii suur, et seda lahendada ei saaks. 
Mul on hea meel, et Kadriorus on väga tugev meeskond ja nad leiavad presidendi heaks töötamise kõrval alati ka minu jaoks aega, kui vaja. Meil on ka vaidlusi, kus vahel sugugi mina peale ei jää, aga me oleme konstruktiivsed ja tahame kõik, et iga päevaga suudaksime asju paremini teha. Me oleme riigipea meeskond ja see on meile kõigile erakordne kogemus ning võimalus.
Siin loos nimetatute hulgas on segamini sõbrad ja abid. Neid, kelle käest sisulistes küsimustes nõu küsin, seal polegi. Kuid kuna on tegu väga heade tuttavate või sõpradega, ei tahaks ma nende nimesid ajakirjanduse huviorbiiti tuua. Lõpuks kooskõlastan ma alati Kantseleiga, mida rääkida kavatsen või kirjutan. Nemad on viimane instants, kes osutab vajadusel võimalikele libastumistele või väärinfole.

Müütidest nii palju, et mul ei ole personaaltreenerit. Kaia Heinleht, kellelt paar aastat tagasi lühikest aega seda teenust ostsin, on mulle pigem sõber. Me teeme vahel, kui meie ajagraafikud klapivad, koos trenni, tantsutrenni või pilatest. Ma ei käi tema juures tuhandete kroonide eest iga päev, nagu keegi alles äsja kuskil väljaandes suisa valetas. Muidugi annab ta oma ala hea asjatundjana nõu, kui küsin, aga meie vahel puudub äriline suhe.
Mõnele inimesele võib see imelik tunduda, et sõbraga kokkusaamist tähistatakse tennisematši või rulluisutamisega, aga mina teen seda alatihti. Mu üks Euroopa südames töötav sõbranna saadab enne Eestisse tulekut alati meili – kas seekord jookseme või rullime? Ja selle tegevuse käigus on võimalik ka kõik jutud ära rääkida. Tennis aga on oma pingevaba õhustikuga sama toimega mis saun – seal on hea lausa koosolekuid pidada!
Ka Katrin Sanglat või Angelika ­Erinit oleks kuidagi kummaline nõustajaks nimetada. Mõlemad on mu väga head sõbrad. Tõsi, kui Katrin mind ametlikel või riiklikel visiitidel saadab, saab ta selle eest Kantseleilt töötasu. Mulle on visiitidel ametlikult ette nähtud üks inimene, kes võib olla käsundusohvitser, sekretär või muidu abi. Katrin on elegantselt kõigi nende rollidega visiitidel toime tulnud. Angelikaga oleme aga lausa 25 aastat sõbrannatanud. Muidugi anname üksteisele nõu, kui oskame.
Kas teie nimetate oma sõpru nõunikeks ja maksate neile nõu eest? Usun, et mitte. Nii minagi!