30.01.2002, 00:00
Fännid
Hiljuti toimus suursündmus, mis pani ühe andunud kogukonna südamed värisema –
linastus Tolkieni “Sõrmuste isand”. Ma ei tea, mida tõsised fännid filmist
arvavad, ning ega see ei huvitagi eriti. Palju köitvam on mehhanism, mis teeb
“Sõrmuste isanda” või “Tähtede sõja” taolistest muinaslugudest tohutu
energialätte, kust paljud normaalsed inimesed ammutavad enesele identiteedi ja
elu mõtte. Täiskasvanud mehepojad, arvutiinsenerid ja marketingispetsid veavad
jalga seanahksed pastlad, kõnelevad pseudokeldi keeles ja nüpeldavad üksteist
vahtkummist mõõkadega kusagil Ümera metsas.
Vindunud individualist
näeb fänluses pioneerilaagri mentaliteeti, kultuurisnoob infantiilse showbizi
hiilivat invasiooni. Harry Potterid, nõiad, maagia – kas sellist värduskset
Eestit me tahtsimegi, ahastab usukuulutaja.
Nagu ikka, pakub terviklikumaid
seletusi psühhoanalüüs. Ma ei hakka siin analüüsima yoda rüütlite valgussaabli
ja Gandalfi võlukepi fallilisi varjundeid – omnipotentsi-ihalust. Fänlus on
õnneliku lapsepõlve sündroom, iha sulguda probleemivabasse “paremasse maailma”.
“Sõrmuse isanda” imesid ja õudusi täis fantaasiates ei kehti reaalelu
paratamatus. Ärisuhete sasipundart asendavad idealistlikud imperatiivid –
ustavus, verevendlus ja valmisolek eneseohverduseks. Y’know, Vennaskonna
laulude hilispuberteedi vinniline romantika, ainult ilma anarhismijoobeta.
Teisalt on aga fännidele omane tõsimeelne hardus, lausa
totalitarismi-ihaluski. Fännide maailmapilt on rangelt korrastatud – siin on
absoluutne headus (Supreme Being), absoluutne kurjus (Darth Vader, Sauron,
Ultimate Darkness) ning absolutely fabulous object (Sauroni sõrmus, Hendrixi
kitarrikael või Jaagup Kreemi kihar), millesse projitseerida ihasid. Süsteem on
unitaarne, igal osisel on kindel koht ja funktsioon.
Headusel ja kurjusel,
nagu Jumalal ja Saatanalgi, ei ole sageli nägu ega vormi, see on
transtsendentne jõud, mis võib ilmneda igas esmapilgul ohutuna näivas objektis.
Seetõttu armastab fänn kõikvõimalikku esoteerilist värki.
Tegelikult on
kogukondliku võrgustiku ja reeglistikuga fännid puhas sektantlus. Tõsiusklikud
fännid on sallimatud hereetikute, žanriuuendajate ja pühaduserüvetajate vastu.
Intuitiivteaduste kooli esoteerikud, Erki Noole Fan Club ja Sal-Salleri
groupie’d huulduvad oma ihaldatu külge nagu huulikkalad haikalale – imendades
ja tagastades energiat, moodustavad nad objektiga ühtse ökosüsteemi. Ent
kaugelt vaadates on fännide entusiasmis parasjagu naeruväärsust. Võib-olla
sellepärast, et usk ilma skepsiseta on nagu Kati ilma karuta või Vilja ilma
Edgarita.