Vindunud individualist näeb fänluses pioneerilaagri mentaliteeti, kultuurisnoob infantiilse showbizi hiilivat invasiooni. Harry Potterid, nõiad, maagia – kas sellist värduskset Eestit me tahtsimegi, ahastab usukuulutaja.

Nagu ikka, pakub terviklikumaid seletusi psühhoanalüüs. Ma ei hakka siin analüüsima yoda rüütlite valgussaabli ja Gandalfi võlukepi fallilisi varjundeid – omnipotentsi-ihalust. Fänlus on õnneliku lapsepõlve sündroom, iha sulguda probleemivabasse “paremasse maailma”. “Sõrmuse isanda” imesid ja õudusi täis fantaasiates ei kehti reaalelu paratamatus. Ärisuhete sasipundart asendavad idealistlikud imperatiivid – ustavus, verevendlus ja valmisolek eneseohverduseks. Y’know, Vennaskonna laulude hilispuberteedi vinniline romantika, ainult ilma anarhismijoobeta.

Teisalt on aga fännidele omane tõsimeelne hardus, lausa totalitarismi-ihaluski. Fännide maailmapilt on rangelt korrastatud – siin on absoluutne headus (Supreme Being), absoluutne kurjus (Darth Vader, Sauron, Ultimate Darkness) ning absolutely fabulous object (Sauroni sõrmus, Hendrixi kitarrikael või Jaagup Kreemi kihar), millesse projitseerida ihasid. Süsteem on unitaarne, igal osisel on kindel koht ja funktsioon.

Headusel ja kurjusel, nagu Jumalal ja Saatanalgi, ei ole sageli nägu ega vormi, see on transtsendentne jõud, mis võib ilmneda igas esmapilgul ohutuna näivas objektis. Seetõttu armastab fänn kõikvõimalikku esoteerilist värki.

Tegelikult on kogukondliku võrgustiku ja reeglistikuga fännid puhas sektantlus. Tõsiusklikud fännid on sallimatud hereetikute, žanriuuendajate ja pühaduserüvetajate vastu. Intuitiivteaduste kooli esoteerikud, Erki Noole Fan Club ja Sal-Salleri groupie’d huulduvad oma ihaldatu külge nagu huulikkalad haikalale – imendades ja tagastades energiat, moodustavad nad objektiga ühtse ökosüsteemi. Ent kaugelt vaadates on fännide entusiasmis parasjagu naeruväärsust. Võib-olla sellepärast, et usk ilma skepsiseta on nagu Kati ilma karuta või Vilja ilma Edgarita.