Kreemidele ja lõhnaõlidele tähelepanu pööramata möödus ta lettidest ning peatus alles kosmeetikaosakonna lõpus liftide ees. Lift tuli kohe, vähem kui minutiga jõudis mees viiendale korrusele. Ta astus Estraveli reisibüroosse ja soovis osta 25 000 kroonist kinkekaarti. Klienditeenindajad teadsid, et kinkekaartide ostjad eelistavad jääda võimalikult diskreetseks. Ka tänane kunde tasus sularahas ega soovinud tšekki.

Parbus lohutab õnnetut ärimeest

Estraveli reeglite kohaselt tuli nii suure summa puhul ostja andmed siiski kirja panna. Kinkekaardi müünud neiu ei jäänud hätta, vaid kandis arvutisse oma poiss-sõbra nime ja koduse aadressi. Hargnema hakkavate sündmustega polnud müüja armastatul vähimatki pistmist.

Kinkekaardiga varustatud, suundus Korts otsejoones Tallinna linnavalitsusse. Kabinetis 607 ootas teda Ivo Parbus, pealinna ehitusasju kureeriva abilinnapea ­Taavi Aasa nõunik.

Parbus pulbitses elurõõmust nagu alati: “Ole hea, sul on spetsiaalne riidepuu!”

“On jah?” imestas Korts. “Spetsiaalne…” Ta oli ilmselgelt stressis.

“Kurat, mõned asjad on nii hullud,” kurtis Korts ja koukis portfellist välja paberilehe. See oli tema murede nimekiri. “Ajad on läind nii raskeks, et igast asjadega peab nagu kurat võitlema.”

Parbus heitis lehele pilgu ja teatas: “Ma saan sind lohutada ja öelda, et ajad muutuvad.”

Kortsu paberil loetleti Baltikumi suurima ehitusfirma Merko Ehituse Tallinnas asuvaid probleeme. Neid oli rohkesti.

Lexusega arendusdirektor

“Kurat, tead, noh, nihukesed kirved on endale võetud,” ägas Korts. “No raisk, ma ei tea. Ma ei tea.”

“No aga elu läheb ilusamaks ja paremaks. 1. detsembrist ei ole sinu sõbrannat enam tööl,” üritas Parbus külalise meelt rõõmsaks teha. “Sõbranna” oli linnavalitsuse naisametnik, keda ehitajad kartsid.

Tõnu Korts kuulus oma 32 eluaastaga Merko Ehituse juhatusse kui pesamuna. Kolleegid olid temast vanemad, enamasti kümmekond või rohkemgi aastat.

Noorusele vaatamata oli Korts ­teinud Merkos kena karjääri. Ta asus firma teenistusse 90ndate lõpus objektijuhina. Esimene kuupalk oli 8000 krooni. Nelja aastaga sai poisist projektijuht, seejärel projektide arendusdirektor. 2006. aastal valisid Merko suuraktsionärid eesotsas firma rajaja Toomas Annusega ta juhatuse liikmeks.

See tähendas alustuseks 44 000 kroonist teenistustasu kuus pluss kadedakstegevat preemiate ja boonuste paketti. Juhatuse liikme üks privileege oli ­valida meelepärane ametiauto, mille mark ja hind vajas leivaisa Annuse heakskiitu. Korts sõitis ringi tumeda Lexusega ja tee­nis aastas stabiilselt üle kahe ­miljoni krooni.

Merko ei jaganud selliseid hüvesid niisama. Kortsu rida oli koordineerida elamuehitust ja kinnisvaraarendust. Teenistusleping sõnastas tema kohustused rahvalikult lihtsalt, öeldes kõik ära sõnadega “aktsiaseltsile töö tagamine”.

2008. aastal vastutas Korts Merkos vähemalt 30 projekti eest. Nende pärast ta Parbuse kabinetti tuligi ja käitus nagu leivakannikat paluv näljahädaline.

Kus häda käes, seal Parbus avitab!

“Ma palun seda, et me saaksime kolme nädalaga ehitusloa. Enne jõulu, raisk, eks. Kui ma lähen kausta sisse tooma ametlikult, siis visatakse kaust uksest välja, kui ei ole kõiki kooskõlastusi,” halas Korts.

“Kuidas toimetada need kaustad, et linnaplaneerimisamet hakkaks neid menetlema oma kuradi komisjoni ja kõikide kuradi asjadega? Ilma et oleks välised kooskõlastused kõik olemas.”

Parbus oli Kortsu tungiva alandlikkusega harjunud. Abilinnapea nõunikust ligi kümme korda rohkem teeniv tippjuht muutus temaga suheldes lapseks, kes isalt jäätist või uut jalgratast lunib.

Kui kaitsepolitsei poleks meeste kõnesid ja e-kirju talletanud, ei suudaks nendevahelise suhtluse sisu uskudagi.

12. september 2008. Korts: “Oleme väga mures, et saaks selle loa. Kui on vaja midagi teha, kuskile joosta või hüpata, kaugust või kõrgust, anna teada, eks ole!”

Parbus: “Räägin keskkonnaametiga.”

4. november 2008. Korts: “Oleme mures Pae pargi ehitustöödega seonduvalt. Meil ei ole olemas raieluba.”

Parbus: “Vestlesin keskkonnaametiga. Kui tekib viivitusi, anna kohe teada.”

3. detsember 2008. Korts: “Kentmanni kausta ei võeta sisse. Öeldakse, et korraldust on vaja.”

Parbus: “Kohe edastatakse korraldus.”

Parbus lihtsalt ei lubanud, ta ­aitaski. Helistas linnavalitsuse ametite juhataja­tele, veenis, manitses. Vajadusel tundis kaasa.

“Kurat, mul on sellest Merkost kõrini!” karjus ehitusjärelevalve teenistuse direktor Rein Seier ükskord telefoni.

“No aga kellel ei oleks!” nõustus Parbus ja vajutas kohe õigele klahvile: “Aga ta on tulukuselt riigi viieteistkümnes ettevõte.”

Seier: “No see on juba, ma tean, partei värk.”

“Inimesed on hulluks minemas”

Parbuse efektiivsus Merko asjade ajamisel oli erakordne. Paljud firma projektid said vähemal või rohkemal määral temalt hoogu juurde. Pole ime, et Korts pidas abilinnapea nõunikku linnaplaneerimise ameti sisuliseks juhiks.

Tegelikult ei arvanud aga Korts oma partnerist just liiga hästi. Kevadel 2008 kirjutas ta kolleegidele: “Parbus on lihtsalt üks tigedik, kes tahab ka ennast vahest välja elada, kui ülemusi kõrval pole.”

Sellega nõustus teinegi linnavalitsuses asjatanud merkolane: “Parbus oli laua taga ikka pigem paras vaenlane kui sõber.”

Parbus irvitas nelja silma all meelsasti bürokraatia üle. Ta tundis kaasa tavalistele kodanikele, kes jäid linnaplaneerimise ameti masinavärgi vahele: “Inimesed on hulluks minemas. Sünge kontor on küll selles suhtes.”

Parbus õpetas ka Kortsu, miks Tallinna linnavalitsus nii kehvasti toimib: “Siin ei vastuta rahaliselt mitte keegi. Sa võid sõimata saada ja sind lastakse lahti äärmisel juhul, kui sa väga loll oled. Aga kui sa oled natukenegi kaval ametnik, siis sa oled ennast igalt poolt ära barrikadeerinud. Keegi ei lase sind lahti ka, kurat.”

Süljeproovid ja sõrmejäljed

Lõpuks langes Parbus omaenda enese­kindluse ohvriks. Vähem kui nädala­päevad pärast Kortsu visiiti võttis nooruke kapo naisagent nõuniku kinni. Selleks ajaks oli tema tegevust ­uuritud salaja juba aasta otsa.

Parbuse kodu läbiotsimisel tuli välja kaks Estraveli kinkekaarti. Et 25 000 kroonise kaardi ostis Korts, tegi kapo kindlaks Stockmanni valvekaamera salvestise järgi. Ka reisibüroo teenindaja tundis talle näidatud fotode hulgast ära Kortsu näo.

Teine, 15 000 krooni suurune kinkekaart, oli vormistatud Tõnu Kortsu abikaasa nimele. Kaart oli ostetud Estravelist juba 23. mail 2008. Millal see Parbuseni jõudis? Sellele küsimusele ei suutnud uurijad vastata.

Alates 21. maist 2008 jälgis kapo Parbuse liikumisi varjatult kuu aja jooksul. Näiteks vaatasid jälitajad pealt, kuidas ta osales koos Merko juhtidega Solarise keskuse nurgakivi panekul.

Kinkekaartide uurimiseks võttis kapo Kortsult isegi süljeproovi, tehes ettepaneku kahte vatitikku suus süljega niisutada. Korts nõustus katsega vabatahtlikult. Ta andis ka sõrmejäljendid, alustades parema käe pöidlast.

Nii Parbus kui Korts loobusid eel­uurimisel ütluste andmisest. Nad võivad esitada oma versiooni kinkekaartidest järgmise aasta algul, kui kohtunik ­Merle Parts hakkab meeste süüasja arutama.

Kas Merko andis pistist?

Lugu rikka ehitaja ja linnaametniku suhetest mõjub äärmiselt kummalisena. Kohtule esitet asitõendid kinnitavad, et Parbus osutas 2008. aastal Merkole tõepoolest palju teeneid.

Kui ta sai selle eest pistist, siis miks vaid 40 000 krooni eest kinkekaarte? See vastab kõigest paari ruutmeetri hinnale pealinna kinnisvaraäris. Kas kapol jäi midagi kahe silma vahele, lisaks esimese kinkekaardi üleandmise hetkele?

Või reguleerisid Kortsu ja Parbuse koostööd kusagil kõrgemal sõlmitud kokkulepped? Aga sel juhul poleks Merkol olnud vajadust nõunikku tasustada ja riskida vahelejäämisega.

Prokuratuuri arvates andis Korts kinkekaarte oma tööandja ärihuvides. Seetõttu said pistisesüüdistuse ka Merko Ehitus ja selle kolm tütarfirmat.

Kohtumaterjalide hulgas pole tõendit, et Korts tegutses oma ülemuste heakskiidul. Võib-olla ostis ta kinkekaarte omal riisikol? Kortsu palga juures poleks see olnud mingi probleem. Tulemusliku töö eest nõukogult saadavad preemiad oleksid kinkekaartidele tehtud kulud kuhjaga kompenseerinud.

“Tahate teada, kas Merko tava detailplaneeringute taotlemisel hõlmab kinkekaartide jagamist? Vastus on, et ei hõlma. Planeeringute menetlemise eest maksavad kohalikud omavalitsused ametnikele palka,” kirjutab Ekspressile Merko Ehituse juhatuse esimees Tiit Roben.

Merko firmadele esitet pistisesüüdistustest Roben rääkida ei taha: “Kortsu tegevusele annab hinnangu kohus. Ootan seda põnevusega.”

Korts lahkus Merkost mullu sügisel. Tema perefirma arendas Pärnumaal kinnisvara ja läks äsja pankrotti. Ekspressi intervjuust loobus ta seoses hõivatusega.

Korruptsiooniuurimise kohta istus Parbus ebatavaliselt kaua, pool aastat vahi all. Ta vabanes nädalapäevad pärast oma 50 aasta juubelit. Täna töötab Tallinna Kesklinna valitsuse pressiesindajana.

Kuigi kohus on algamas, kiirgab Parbus optimismi: “On palju häid asju, nagu käigud loodusesse ja suhted lähedastega, mida on võimalik ka masu ajal nautida.”

“Me oleme väiksed kärbsed”

Merko ja linnavalitsuse suhted jäävad mõistatuslikuks. Kuidas omandas üks ametnik sellise võimu, mis lubas tal dispetšerina suunata ehitustegevust?

Olemuslikud küsimused ei ole selle loo peategelastele sugugi võõrad.

“Te olete võimas organisatsioon,” kiitis Parbus ükskord Merkot.

Ja Korts vastas: “Ei no, linnavalitsuse kõrval oleme me väiksed kärbsed.”

Parbus jättis jälgi üle linna
Kaugeltki mitte täielik valik Merko muredest, mida abilinnapea nõunik Ivo Parbus lahendas.

? Kreutzwaldi 23

Olympic Casino tellitud Park Hotell Hiltoni juurde soovis Merko teha normist vähem parkimiskohti.

? Põhja pst 37

Kalamaja elanikud protestisid Merko arendusplaanide vastu, firma soovis detailplaneeringu kehtestamist.

? Vana-Mustamäe 24

Merko suuromaniku Toomas Annuse õel tekkis Nõmmel väike probleem infralepinguga. See lobudik ootab lammutamist.

? Kristiina 12

Naabrid vaidlustasid uue kortermaja ehitamise plaani, kuna Merko sai krundi maadevahetusega. Merko soovis kiiret planeeringut.

? Kentmanni 6

Merkot ei rahuldanud transpordiameti pakutud parkimise lahendus.

? Pae park

Tervisekaitseinspektsioon pidas Laagna tee äärde korterelamute ehitamist kõrge mürataseme tõttu sobimatuks. Merko nõudmisel kiitis linn planeeringu heaks. Ka soovis Merko kinnitust, et elurajooni juurde kuuluva kaupluse välja ehitamata jätmisel ei ohusta neid 20 miljoni kroonine trahv.