08.02.2007, 00:00
Film tuleb mõelda enda omaks!
Režissöör Raimo Jõerand elab vaikselt metsa sees ning nopib auhindu ilma kisa ja kärata. Marko Mägi võttis jutu ülesse.
LOOMINGULINE SÜSTEEMIARMASTAJA, MITTE PADUBOHEEMLANE: Filmimees Raimo Jõerand. TIIT BLAAT
Kultuurkapitali filmipreemia pälvis režissöör
Raimo Jõerand (34) mullu valminud dokumentaalfilmi
“Sinimäed” eest. Kuigi laiemad massid pole Jõeranda
senini põhjalikumalt teadvustanud, võitis ta juba aastal 2001
kultuurkapitali auhinna noorele filmitegijale müstifikatsioonilise
pseudodokiga “Välis-Eesti”.
Mees lihtsalt tuleb kuidagi vaikselt ning nopib auhindu ilma suurema kisa ja kärata.
“Sinimägedes” vaatleb Jõerand erapooletul pilgul Eesti meeste erinevaid saatusi teises ilmasõjas – et kes millisele poolele sõdima sattus ja mis edasi sai. “Sinimäed” on film vastutusest, igatsusest, kohustusest ja poliitilisest paratamatusest, mis põimuvad traagilisel kombel. “Inimene mõtleb, jumal naerab,” võttis Jõerand oma filmi motoks Milan Kundera eeskujul. Selles mõttes, et inimene on oma näilises otsustusvabaduses tegelikult tihtipeale piiratud. Tervikut näeme alles tagantjärele. Jõeranna suhtumine religiooni on budistlikku laadi.
“Loodan, et olen “Sinimägede” filmiga täitnud ka oma patriootilise kohustuse Eesti riigi ees – sõjaväes pole ma teeninud,” kommenteerib Jõerand, pidades end tegelikult väga militarismikaugeks inimeseks. Keeldus fotograafile poseerimast Saksa mundris, nagu kõigepealt soovitasin.
Sinimägede lahingu teema sattus Jõerannale ette üpris juhuslikult – nimelt otsis produtsent Kiur Aarma sellisele filmile režissööri. Ja Jõeranna arvates peab professionaalne režissöör tulema toime ükskõik millise teema lahendamisega filmikunstis, välja arvatud muidugi juhul, kui see osutub totaalselt vastuvõtmatuks nii eetilises kui esteetilises plaanis. Sinimägedele ütles ta jah – “Film tuleb mõelda enda omaks”.
Kolleeg ja kaasvõitleja Kiur Aarma: “Raimo on minu pisikese kogemuse põhjal inimene, kes lausa agusihvkaliku innuga läheb asjade sisse. Seda mõlemat pidi: nii empaatia kui analüüsi kaudu. Ta on väga põhjalik – sobiks ju ka füsiognoomialt mõnesse filmi näiteks kellasseppa või viiulimeistrit kehastama. See on vist üks moodsas ilmas kaduv rass, millest oleks väga kahju. Aga võib-olla pole ka – lihtsalt see suur Värviline Moolok ei lase seesuguseid inimesi kõigil tähele panna.”
Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning Eesti Humanitaarinstituudis semiootilisi aineid õppinud Raimo Jõerand tahtis alul hoopis kirjanikuks hakata, aga siis jõudis kohale, et ega kirjanikuks ju õppida ei saagi. Pedagoogikaülikooli filmi tudeerima läks Jõerand alles 25aastaselt, Rein Marani kursusele, et omandada praktilisi oskusi ja kindlat professionaalset eriala. Selleks ajaks oli jõudnud koguneda ka juba teatav elukogemus, mida Jõerand peab filmimehe juures vältimatuks.
Raimo Jõerand on tegutsenud produktsioonifirmas Ruut peaprodutsendina, praegu jagab Eesti Filmi Sihtasutuses dokumentalistika eksperdina miljoneid. “Dokumentalistikas on tegelikult palju rohkem võimalusi olla loov. Ja näidata üles kodanikujulgust. Mängufilmis on struktuur palju kindlamini paigas ja reglementeeritud,” ütleb Jõerand.
“Kuid stsenaarium on alati väga tähtis, see on kõige alus.” Stsenaariumide kallal nokitsemine on Jõerannale meeltmööda – mingis mõttes ka märk kunagisest kirjanikukutsumusest.
Eesti praeguse dokumentalistika kohta ütleb Jõerand kriitiliselt, et tegijad püüavad minna välja kindla peale ja võtavad endale liiga vähe ri ske. “Kunsti ja novaatorlikkust võiks rohkem olla. Nägemise selgust. Ka oskusi ja metoodikat, mis on õpitavad. Maailma kõrgtase, millega on võimalik end kurssi viia, võib siinsetes tegijates tekitada ebakindlust.”
Provokatiivsust, nagu viljelevad Maimik ja Kilmi ja Tolk, hindab Jõerand seetõttu, et tulemus tõmbab probleemile tähelepanu atraktiivsel moel. “Aga teisest küljest selline filmitegemise laad välistab eos ka sügavuse.” Jõeranna arvates on võimalik väga teravat dokumentaalfilmi teha ka täiesti tõsiselt. “On tehnilisi vahendeid, mille õige kasutamise korral tunneb vaataja kohustust film lõpuni vaadata. Probleem ei lähe siis temast mööda.”
Raimo Jõerand töötab üheksast viieni Tallinna vanalinnas, aga elab oma naise ja kahe lapsega Soodla kandis majas keset metsa. Kui filmiasjandusele ei mõtle, meeldib kasuliku hobina perele süüa valmistada. “Ma naudin nuga oma käes ja ühesugust, professionaalset liigutust, mida sellega teen. Ka seda, kui on vaja kiirustada, et vajalikud toiduained õigeks ajaks hakitud saaksid. Ja et kõik asjad peavad olema käeulatuses täpselt õigetes kohtades.”
Loomeinimesele ebatüüpiliselt armastab Jõerand ka numbreid ja raamatupidamist – süsteem peab olema. Meeldib tõmmata piipu. Keskkoolipõlves jooksis kõikidest kiiremini – nii sprinti kui pikka maad. Tundub, et paduboheemlust ei harrasta.
Mees lihtsalt tuleb kuidagi vaikselt ning nopib auhindu ilma suurema kisa ja kärata.
“Sinimägedes” vaatleb Jõerand erapooletul pilgul Eesti meeste erinevaid saatusi teises ilmasõjas – et kes millisele poolele sõdima sattus ja mis edasi sai. “Sinimäed” on film vastutusest, igatsusest, kohustusest ja poliitilisest paratamatusest, mis põimuvad traagilisel kombel. “Inimene mõtleb, jumal naerab,” võttis Jõerand oma filmi motoks Milan Kundera eeskujul. Selles mõttes, et inimene on oma näilises otsustusvabaduses tegelikult tihtipeale piiratud. Tervikut näeme alles tagantjärele. Jõeranna suhtumine religiooni on budistlikku laadi.
“Loodan, et olen “Sinimägede” filmiga täitnud ka oma patriootilise kohustuse Eesti riigi ees – sõjaväes pole ma teeninud,” kommenteerib Jõerand, pidades end tegelikult väga militarismikaugeks inimeseks. Keeldus fotograafile poseerimast Saksa mundris, nagu kõigepealt soovitasin.
Sinimägede lahingu teema sattus Jõerannale ette üpris juhuslikult – nimelt otsis produtsent Kiur Aarma sellisele filmile režissööri. Ja Jõeranna arvates peab professionaalne režissöör tulema toime ükskõik millise teema lahendamisega filmikunstis, välja arvatud muidugi juhul, kui see osutub totaalselt vastuvõtmatuks nii eetilises kui esteetilises plaanis. Sinimägedele ütles ta jah – “Film tuleb mõelda enda omaks”.
Kolleeg ja kaasvõitleja Kiur Aarma: “Raimo on minu pisikese kogemuse põhjal inimene, kes lausa agusihvkaliku innuga läheb asjade sisse. Seda mõlemat pidi: nii empaatia kui analüüsi kaudu. Ta on väga põhjalik – sobiks ju ka füsiognoomialt mõnesse filmi näiteks kellasseppa või viiulimeistrit kehastama. See on vist üks moodsas ilmas kaduv rass, millest oleks väga kahju. Aga võib-olla pole ka – lihtsalt see suur Värviline Moolok ei lase seesuguseid inimesi kõigil tähele panna.”
Tartu ülikoolis eesti keelt ja kirjandust ning Eesti Humanitaarinstituudis semiootilisi aineid õppinud Raimo Jõerand tahtis alul hoopis kirjanikuks hakata, aga siis jõudis kohale, et ega kirjanikuks ju õppida ei saagi. Pedagoogikaülikooli filmi tudeerima läks Jõerand alles 25aastaselt, Rein Marani kursusele, et omandada praktilisi oskusi ja kindlat professionaalset eriala. Selleks ajaks oli jõudnud koguneda ka juba teatav elukogemus, mida Jõerand peab filmimehe juures vältimatuks.
Raimo Jõerand on tegutsenud produktsioonifirmas Ruut peaprodutsendina, praegu jagab Eesti Filmi Sihtasutuses dokumentalistika eksperdina miljoneid. “Dokumentalistikas on tegelikult palju rohkem võimalusi olla loov. Ja näidata üles kodanikujulgust. Mängufilmis on struktuur palju kindlamini paigas ja reglementeeritud,” ütleb Jõerand.
“Kuid stsenaarium on alati väga tähtis, see on kõige alus.” Stsenaariumide kallal nokitsemine on Jõerannale meeltmööda – mingis mõttes ka märk kunagisest kirjanikukutsumusest.
Eesti praeguse dokumentalistika kohta ütleb Jõerand kriitiliselt, et tegijad püüavad minna välja kindla peale ja võtavad endale liiga vähe ri ske. “Kunsti ja novaatorlikkust võiks rohkem olla. Nägemise selgust. Ka oskusi ja metoodikat, mis on õpitavad. Maailma kõrgtase, millega on võimalik end kurssi viia, võib siinsetes tegijates tekitada ebakindlust.”
Provokatiivsust, nagu viljelevad Maimik ja Kilmi ja Tolk, hindab Jõerand seetõttu, et tulemus tõmbab probleemile tähelepanu atraktiivsel moel. “Aga teisest küljest selline filmitegemise laad välistab eos ka sügavuse.” Jõeranna arvates on võimalik väga teravat dokumentaalfilmi teha ka täiesti tõsiselt. “On tehnilisi vahendeid, mille õige kasutamise korral tunneb vaataja kohustust film lõpuni vaadata. Probleem ei lähe siis temast mööda.”
Raimo Jõerand töötab üheksast viieni Tallinna vanalinnas, aga elab oma naise ja kahe lapsega Soodla kandis majas keset metsa. Kui filmiasjandusele ei mõtle, meeldib kasuliku hobina perele süüa valmistada. “Ma naudin nuga oma käes ja ühesugust, professionaalset liigutust, mida sellega teen. Ka seda, kui on vaja kiirustada, et vajalikud toiduained õigeks ajaks hakitud saaksid. Ja et kõik asjad peavad olema käeulatuses täpselt õigetes kohtades.”
Loomeinimesele ebatüüpiliselt armastab Jõerand ka numbreid ja raamatupidamist – süsteem peab olema. Meeldib tõmmata piipu. Keskkoolipõlves jooksis kõikidest kiiremini – nii sprinti kui pikka maad. Tundub, et paduboheemlust ei harrasta.
Raimo Jõerand
Filmograafia:
2001 – Pseudodokumentaalfilm “Välis-Eesti”, režissöör ja stsenarist.
Kultuurkapitali auhind noorele filmitegijale.
2003 – Lühimängufilm “Kaksikelu”, režissöör ja stsenarist.
2006 – Dokumentaalfilm “Sinimäed”, režissöör. Stsenarist koos Kiur Aarmaga.
Kultuurkapitali filmiauhind.
