Filmimees Artur Talvik: Nõukogude armee oli räme kool
Mind ähvardati koguni saata Franz Josephi maale, aga lõpuks saadeti Kaliningradi oblastisse Romanovasse, seal oli kogu aeg "gotovnost nomer odin", kõrgeim valmidus. See tähendab, et jooksed kogu aeg ringi. Rootsi lennukid tegid piiril pidevalt peavalu ja olid kõige suurem oht.
Seal olin lõpuni, kokku kaks aastat. Olin sidemees, mul oli raadiojaam Cikloida. Selles oli raadioreleeside, mis kattis terve ranniku ja tuli Eestisse välja. Paaril korral sain isegi mingi ime läbi Eestiga ühendust, kuigi ei tohtinud seda teha. Olin ka postiljon, mis tähendas, et elasin nagu kuninga kass. Smugeldasin salaja pakke sisse, kui poistele oli seal näiteks keelatud viina saadetud. Mulle anti kümnist ja sahtel oli head-paremat täis, alates Ukraina pekist, lõpetades Kreeka pähklitega. Pidin raporteid kirjutama, aga aeg-ajalt kirjutasin mingit jama kokku, sest ei osanud. Koolis eriti vene keelt õppida ei viitsinud, aga armees jäi see kiiresti külge. Kuna sõber oli leedukas, õppisin ka leedu keele ära, selle olen kahjuks nüüd unustanud.
Armees oli igasuguseid tüüpe, ka Kesk-Aasiast, kuid üldiselt olid rahvused tasakaalus. Mõned eestlased olid ka. Üks oli kuidagi õnnetult peksupoisiks jäänud ja ma proovisin teda kaitsta.
Nalja sai kogu aeg. Ühel päeval tuli kindral vaatama, kuidas meil läheb, ja pahandas, et orkestrit ei ole: "Vähemalt trummimees võiks olla!" Kihutatigi siis Kaliningradi ja osteti trumm. Mulle ütles alampolkovnik: "Tõ u nas, Talvik, v konservatorii utšilsja. Znatšit - barabanštšikom budeš" (ehk tõlkes "Sina, Talvik, oled meil konservatooriumis õppinud. Tähendab, hakkad trummilööjaks"). Lavakat käsitlesid nad muusikakoolina ja oligi korras.
Ükskord marssisin rühma ees ja tagusin trummi. Ühel hetkel vaatan tagasi ja avastan, end üksinda trummiga kusagilt põllult - teised oli hoo maha võtnud ja kaugele maha jäänud.
Olen veendunud, et sõjaväest oli kasu. See oli räme iseseisvumise ja ise hakkama saamise kool. Õpetab elama. Sinnani olid ikka emme-issi hoole all, aga armees pidid korraga enda eest seisma hakkama. Mul oli ka tohutult vaba aega ja sain väga palju lugeda - pole elus nii palju raamatuid lugenud kui sõjaväes.
