Ta oli transiidiettevõtete N-Terminal ja Pakterminal asutaja ning suuromanik. Ka Muugal asuva mitmeid transiidiettevõtteid hallanud firma Transiidikeskus kuulus talle.

Kuid peale äritegevuse paistis ta silma ka Eesti-Vene suhete leevendamisega. Teada oli tema hea läbisaamine Venemaa patriarhi Aleksius IIga. 1997. aastal arutati Vene duumas seaduseelnõud, mis oleks kehtestanud Eesti suhtes kaubandus- ja majandusembargo. Selle päevakorrast mahavõtmisel ei olnud Venemaa kirikumeeste roll väike.

Alates 2001.aastast pidas ta Kasahstani Vabariigi aukonsuli ametit Eestis. Mitu aastat juhtis Aadu Luukas presidendi algatatud Ühiskondliku Leppe Sihtasutust. Luukas jõudis olla ka Eesti Võrkpalli Liidu president.

Luukase isiklikku sõpruskonda kuulusid Vene suure naftatootja Surgutneftegaz juht Vladimir Bogdanov ja Venemaa kunagine teede- ja sideminister Nikolai Akjonenko. Veel 2005. aasta lõpus levis visalt kuuldus, et Vene oligarhid tahavad Luukasest teha Eesti järgmise presidendi.

Alates 2007. aastast jagatakse Eestis igal novembril Aadu Luukase missioonipreemiat.

Aadu Luukasele kuulus luksuslik villa Viimsis Pringi külas. 2007. aasta kevadel müüs Aadu Luukase poeg Indrek enam kui 600 ruutmeetri üldpinnaga maja maha. Hinnaks 26 miljonit krooni.

2002. aastal ostis Luukas võimsa merekaatri Princess. 18,77 meetrit pika, kolme magamistoa, suure salongi, omaette söögitoaniši ning suur majapidamisruumiga luksusaluse hinnaks pakuti 16 miljonit Eesti krooni.

Äripäeva 2005. aasta eriväljaandes "Eesti rikaste TOP 500" oli Aadu Luukas 24. kohal. Tema varanduse väärtuseks hindas ajaleht 583,62 miljonit krooni. Dividende teenis Luukas toona üle 36 miljoni krooni.