Naised Bussijaama Juures (NBJ) on mind detailirikkalt informeerinud, kuidas Cristine oma kujusid teeb (ta topib kilekotid vatti täis). Aga selgub, et isegi nii pädeval agentuuril võivad olla vananenud andmed.
Varem tegi Cristine tõepoolest kilekottidest elukaid. Aga kilekotiskulptuurid ei pannud õues kaua vastu ja kuna Cristine "ei viitsi igal aastal uut öökulli teha", tuli pea tööle panna.
Ühel unetul ja pimedal ööl töötas Cristine välja ainulaadse ilmastikukindla tehnoloogia.
Kujud tuleb teha nii: kõigepealt kraamida välja vanad ajalehed (SL Õhtuleht pidi olema täitsa nitševoo), segada valmis kliister ja liimida ajalehtedest kujud - ühe karu kokkumätsimine võtab laste kantseldamise kõrvalt kaks nädalat. Paberist figuurile tuleb kerida ümber võrku meenutav teip - seda müüakse poes ja on mõeldud kipsivuukide viimistlemiseks. Ja siis tuleb teibitud kujud tsemendiga kokku mätsida.
(Tsemendiga mätsimise idee andis Cristinele tema isiklik mees Janek Kiisler.)
Kui tsement ära kuivab, on aeg kujud ära värvida, nii viis-kuus korda järjest, sest tsement tõmbab värvi kõvasti sisse. Ja ongi kogu kunst.
"Mis mees arvas, kui te aia kujusid täis panite?"
"Kuule, mees ütles, et tee mis tahad, peaasi, et ei virise ega vingu!"
Rauno vemmeldab tänukirjaga järjest aktiivsemalt ja üürgab üht nooti ja üht häälikut kasutades muljetavaldavalt valjult.
Ema valgustab Randot, et need tähtsad kaaned signeeris peaministrionu omaenese käega. Mispeale poiss aukirja kõrvale paneb ja lööb ühele teisele paberile raevukalt hambad sisse. See on kutse aukirja üleandmispeole.

Cristine aias on lisaks karudele puu otsas ka toonekured. Täpselt sama tehnikaga tehtud - Õhtuleht, kliister, teip, tsement, värv. Üks plagistab nokka, pea kuklas, teised mõnulevad, silmad vidukil. Neljas kurg on veel pooleli ja kaevu juures rohu sees. See on emakurg ja valmis kujul vonkleb tal noka vahel uss.
Pooleli on veel kalamees, kes hakkab dekoratiivase purde juures kala püüdma (püsilillepeenras). Kalamehele tuleb selga vanamoodne vest, kusjuures projekt näeb ette, et vesti vahelt jääb paistma naba.
Eriti muljetavaldav on Cristine aias Eesti taluõue makett, paar-kolm meetrit lai. Ansamblis on maja, laut, ait, kemps. Pesu kuivab nööri peal ja pudulojused traavivad koplis. Talu kallal käivad praegu rekonstrueerimistööd, mille käigus saab talukompleks juurde veski, kuhu maketi miniatuurne elanik hakkab pääsema rippsilda pidi.
Majad on ehitatud kooritud ja pikuti pooleks lõigatud pajuokstest. Rookatused on lõikeheinast.
Ja siis on Cristinel aias veel üks magnet - postkast, mis näeb nii imposantne välja, et ükski postiljon pole julgenud seda näpuotsagagi puutuda. Võimalik, et nad lihtsalt ei tea, mis otstarve on sel majakesel tee ääres, millel on jalad all ja mis justkui mööda Pedaja maid ringi patseeriks.
Heegeldatud triibuline vaip on majakesel ukse ees ja luud ukse kõrval. Kastanimuna poolik koor ripub lilleamplina katuseräästas ja sammal koore sees on rippuva suvelille eest.

"Miks te kunstikooli ei läinud, Cristine?"
"Kuule, ma ei oska ise üldse joonistada."
"Kas te tellimise peale ei ole mõnda kuju teinud?"
"Kuule, ei. Kahju oleks ära anda... ja keegi pole tellinud ka."
"Kui te nüüd niikuinii lipuvarda peate üles panema, siis teete ehk Ansipi ka lipu kõrvale seisma, rukkilill näpus?"
"Oi, Ansipit ma ei oska!"
"Või president Ilvese?"
"Ilvest ka ei oska!"
"Siis tehke päris ilves, ja kikilips pange kaela!"
Selle üle Cristine veel mõtleb.
Cristine tahab tööle minna puidutsehhi pakkijaks, et laenu võtta ja maja ka korda teha. Seitse aastat tagasi Cristine selle maja oma mehega koos ostis. Ümbrus oli siis nagu prügimägi. Kaks lobudikku - lauda ja saunakosu - on nad ära lammutatud, sodi minema vedanud, õue ilusaks teinud.
Rando on vahepeal mõnda aega kadunud, ilmub siis välja, pikk lohvakas kampsun seljas (õe oma) ja nügib ratast enda ees ning viskab selle siis prantsti enda ette maha.
"Cristine, kuidas te siin Lillis eluga rahul olete?"
"Ei ole viga."
"Puudu ei ole millestki?"
"Nagu lapsed ütlesid: rahapuu võiks olla kodus. Siis oleks lihtsam elada."
"Tänavu juba moosi ka olete teinud?"
"Kuule, maasikamoosi tegin! Ja mustikamoosi tahaks veel teha."