Gaasid! Gaasid!
Hirm vaenlase keemiarünnaku ees on saatnud paljusid sõdasid ka enne Iraagi oma. Teise maailmasõja eel olid Eesti sõjaväelased venelaste gaasirünnaku tulekus üpris veendunud. Linnu hakati võimalikuks sõjaks ette valmistama. Kuid vähemasti sõjaväelaste arvates ei tehtud seda vajaliku kiirusega.
Arhiivimaterjalidest selgub, et 30. aastate keskel oli Tallinn keemiarünnaku vastu sisuliselt kaitsetu. “Majades puuduvad gaasikindlad ruumid täiesti. Vähe leidub ka ruume, milliseid kerge vaevaga võiks muuta gaasikindlateks,” iseloomustas olukorda leitnant V. Munner aastal 1934 valminud uurimuses gaasikaitse korralduse kohta Eestis ja Tallinnas. Ta soovitas varjenditena kasutusele võtta Toompea kindluse maa-aluseid käike, mille kohandamine oli tehniliselt lihtne. Midagi oli siiski tehtud - 1933 võeti vastu määrus, kus nähti ette ka eramajadesse gaasikindlate varjendite ehitamist.
Ometi oli selge, et keemiarünnaku eest suudetakse tõhusalt kaitsta vaid eliiti ja tähtsamaid asutusi. “Täiesti pommi- ja tulekindlate gaasivarjendite ehitamine Tallinnas on mõeldav vaid üksikute ja eriti tähtsate asutiste jaoks,” kirjutas Munner, “ülejäänute puhul tuleb lihtsalt leppida mõttega, et suuremakaliibriliste pommide otseste pihtamiste vastu on võimatu kõiki kaitsta.” Tema arvates sai pommikindlaid varjendeid ehitada ainult uutesse kivimajadesse, kuna mujal tuleb piirduda lihtsalt ruumide gaasikindlaks tegemisega.
Maja keldrisse ehitatud varjenditel oli ka üks ohtlik puudus. “Kinnisesse hoovi või kitsale tänavale kukkuv tugevajõuline pomm purustaks ümbritsevad majad ja mataks kõik seesolijad rusude alla. Majadesse ja nende keldrikordadesse ehitatud gaasikindlad ruumid võivad muutuda surmalõksudeks,” hoiatas leitnant Munner.
Gaasirünnak polnud siiski Tallinnale kõige kardetavam. “Tallinnale on kõige ohtlikumad just süütepommid. Nende massiline tarvitamine puumajade rohkuse tõttu on kindlasti efektsem ja annab palju suuremaid tulemusi kui sõjagaas. Kesklinna müüriga piiratud kivimajade rägastik on aga tundlik nii fugasspommide kui sõjagaaside suhtes,” analüüsis Munner. Väga haavatavaks keemirünnaku puhul pidas Munner aga linna veevärki. Ülemiste järve mürgitamise puhul jääks kogu Tallinn ilma veeta, sest kaevusid on linnas vaid üksikuid.
Puhkenud Teise maailmasõja ajal Tallinnat sõjagaasidega ei rünnatud, kuigi seda võimalust kardeti. Küll aga põhjustasid linnale suurimad purustused just süütepommid – nagu seda oli ka Munner ennustanud.
President Päts oli gaaside eest kaitstud
President Konstantin Pätsile ehitati pommi- ja gaasikindel varjend 1934. aastal, kui Kadrioru loss kohandati riigivanema töö- ja eluruumideks. Insener Zeereni kavandatud ehitis asub Kadrioru lossi taga maa all, mõni samm treppidest edasi. See kaitseb varjendit lossirusude alla jäämisest. Halvimal juhul sulgevad rusud varjendi peasissekäigu, ja seks puhuks ehitati praeguseks kinnimüüritud varuväljapääs, mis viis lossi aeda.
Varjendisse pääseb banketisaali juurdeehitusest käänulisi treppe mööda. Peasissekäiku sulgev rauduks pole säilinud, küll aga lage katvad raudplaadid. Nende ülesanne oli tabamuse korral presidenti kaitsta laiali lendavate betoonikildude eest. Lagi ise on pooleteise meetri paksune ning valmistatud nii heast betoonist, et 1995. aastal ei saanud suruõhupiik sellest jagu ja varjend jäi lammutamata.
Varjendiga algasid kohe probleemid, sest see ei osutunud veekindlaks. “Põhjavesi pressib läbi varjendi betoonpõranda ja – müüride. Varjendi põrandale koguneb vesi, millest kogu varjend muutub äärmiselt niiskeks. On tõsiselt karta, et niiskus rikub varjendi sisseseade,” seisab kirjas keemiaeksperdi Dietrich Buxhoevedeni ettekandes. Talvel oli varjend kuiv, kuid 1935. aasta suvel muutus põrand täiesti märjaks.
Olukorra lahendamiseks kokku kutsutud komisjon jõudis järeldusele, et varjendi niiskuse põhjusteks on puudulik ventilatsioon ja madal õhutemperatuur. Selle vastu soovitati varjendit rohkem kütta. Vesi aga ei mõelnudki kaduda – aastakümneid sai varjendis liikuda vaid kalamehesäärikud jalas ning mis kõige hullem, niiskus tungis üles saalidesse.
Gaasivarjend ehitati ka 1938. aastal lossiparki valminud presidendikantselei hoonele. See oli raudbetoonist ja pidi vastu pidama kuni 300 kg lõhkepommide purustusjõule ning kaitsma ipriidi, fosgeeni ja difosgeeni eest. Kuni 15 inimesele mõeldud 20 m² varjendil oli kaks hermeetilist soomusterasust, mis suleti seestpoolt erilise sulgemisratta abil.
Varjendis asusid suitsu- ja gaasikurnast koosnev õhupuhastamise seadeldis, kaks õhuregulaatorit ja kolm hapnikuballooni. Viimaseid kasutati juhul, kui välisõhku ei saanud puhastada. Näiteks selle liigse kuumuse (hoone põlemine) või talviste külmade puhul. Välja oli arvestatud, et hapnikust piisas 15 inimesele 40 tunniks, kümnele aga kaheks ja pooleks ööpäevaks.
Ruumi alla ruutmeetri
Moodsad gaasivarjendid polnud Tallinnas siiski ainult Kadriorus või Toompeal. Riigiarhiivis on dokumente teistegi varjendite kohta. Näiteks Tallinna majaomanikkude panga majja Harju tn 45 ehitati varjend 215-330 inimesele. See oli mõeldud nii majarahvale kui ka elanikele, “kes lennukite pealetungi momendil Tallinnale juhuslikult asuvad majaomanikkude pangas”.
Milline varjend pidi välja nägema, oli määrustega täpselt paika pandud. Ette nähti vähemalt kaks ruumi, eeskoda ja üks suurem ruum. Kuna varjendi eesmärk oli kaitsta gaaside, lõhkepommikildude ja kokkuvarisenud maja rusude eest, pidi lagi kannatama raskuse 1500-2500 kg/m², seinad olema 50-75 sentimeetri paksused ja uksed õhukindlad. Igale inimesele oli 0,75 m² põrandapinda. Varjendis pidid olema ka klosetid, üks keskmiselt 30 inimese kohta.
Niguliste tänav 12 asunud Eesti Punase Risti hoone varjendi dokumentides aastast 1939 on detailselt kirja pandud varjendi personal ja varustus. Näiteks 12mehelisel degaseerimismeeskonnal olid gaasimaskid, gaasiülikonnad, pulverisaatorid ja indikaatorid, aga ka kärud, labidad, kangid, kõplad, kirved ja elektrilambid. Lisaks oli varjendis veel viieliikmeline sanitaarmeeskond ja neli korrapidajat.
Praegu võib Tallinna kaitstust keemiarünnaku vastu iseloomustada taas leitnant Munneri sõnadega 1934. aastast. Kogu nõukogudeaegne varjendite süsteem on kokku langenud. Seadmestik pole töökorras, seda ei ole uuendatud ega kontrollitud. Kuigi keemiasõda Eesti vastu on ebareaalne, arvestavad spetsialistid tõsiselt Tokio-sarnase terrorirünnaku võimalusega. Varjendid kaitsevad tänu ülerõhu- ja filtrisüsteemile nii keemiliste kui ka bioloogiliste ründeainete eest.
