10.01.2008, 00:00
Garri Kasparov: “Venemaa on maffiariik”
Ekspressile antud eksklusiivintervjuus kinnitab maailmanimega maletaja ja Venemaa tuntuim teisitimõtleja Garri Kasparov (44), et Berezovski on Kremlile kasulik, et Hodorkovski ei pääse türmist enne Putini režiimi langemist ja et presidendiks pürgiv Medvedjev on lihtsalt Kremli propagandatoode.
Te olete oma esinemistes korduvalt öelnud, et Venemaal ei ole
demokraatiat. Kas usute, et Venemaa poliitiline olukord võib mingil
hetkel hakata muutuma?
Putini niinimetatud
võimuvertikaali ehitamise tagajärjel on Venemaal sattunud
praeguseks ohtu demokraatliku riigikorralduse alused. Kõigepealt
likvideeritakse sõnavabadus, siis kaotatakse normaalne
valimissüsteem – olukord, mille tunnistajaks meil tuli olla viimaste
Riigiduuma valimiste ajal. Putini režiim on muutnud Venemaa hapra demokraatia
efektiivselt toimivaks maffiariigiks. Praegune stabiilsus – see on ju
kõigest müüt, mille taha üritatakse peita tervet lasu
probleeme, millega võim ei suuda võidelda, kuna ei ole riigi ees
seisvaid väljakutseid võimeline isegi mitte õigesti
sõnastama.
Mulle näib, et lähiajal on Venemaal
oodata mitut kriisi. Kindlasti tuleb infrastruktuurikriis, sest
infrastruktuur on kokku varisemas ja sellesse on vaja investeerida, kuid
võimudel ei ole välja pakkuda mitte ühtki arukat programmi.
Siis sotsiaalmajanduslik kriis, mis on seotud maa tohutu sotsiaalse
kihistumisega. Ja minu arvamuse kohaselt on see kriis poliitiline, kui
võimu juures olev eliit on muutunud piiratud korporatsiooniks.
Võim lükkab ju kõikide nende probleemide lahendamise
pärastiseks. See on hämmastav, kuid absoluutselt jäi
ära kasutamata soodne sisepoliitiline, sisemajanduslik,
välismajanduslik, välispoliitiline konjunktuur, mis oli Putini
režiimi käsutuses selleks, et asuda lahendama riigi pikaajalise arengu
probleemi. Ja ma arvan, et olukord halveneb objektiivsetel põhjustel,
režiimil aga puudub harjumus reageerida tõsistele probleemidele –
ning see laguneb varem või hiljem.
Millise hinnangu
annate presidendikandidaat Dmitri Medvedjevile? Kas ta parandab suhteid
läänega?
Tegelikult kuulub troonipärija
Dmitri Medvedjev sama tüüpi inimeste hulka nagu ka Vladimir
Vladimirovitš. Nendevahelised stilistilised erinevused – jäik
Putin, liberaalne Medvedjev – ei ole midagi enamat kui PR-toode. Dmitri
Medvedjevi meeskonna paneb kokku Putin; tema kujul ei ole tegemist iseseisva
tegelasega. Pärast Medvedjevi presidendiks valimist hakkab riiki valitsema
võimurühm, mille mitteformaalseks liidriks saab Vladimir Putin.
Rahvusvahelisel areenil hakkab Medvedjev tegema sedasama, mida tegi oma
kahel ametiajal Putin – esindama Vene oligarhide ja super-
korporatsioonide huve. Sellepärast ei tasu Läänel oodata, et
Medvedjev hakkaks tegema Venemaa rahvusvahelises poliitikas mingeid muudatusi.
Võimalik, et tema väljaütlemised ei ole nii radikaalsed, sest
liberaali imago kohustab olema Läänele vähemasti sõnades
lojaalne.
Kui tugev on Venemaa majandus ja kui kaua suudab
Venemaa oma loodusvarade kaudu mõjutada naaberriike
ning Euroopa Liitu?
Praegusel hetkel on Venemaa
faktiliselt taganenud oma majanduse mitmekülgsest arendamisest ja teinud
panuse “toorainesektorile”. Seejuures püüavad
võimud mitte üksnes võtta maksimumkasumit energiaturu
soodsast konjunktuurist, vaid kasutada naftat ja gaasi ära kui kaalukaid
poliitilisi argumente eesmärgiga laiendada oma tegevust SRÜ riikides
ja Euroopa suunal. Enamgi veel – nad käisid välja
“energiaüliriigi” idee, mis peaks lisama veelgi argumente
“kütusešantaaži” ja nafta-gaasi “ründava
poliitika” kasuks. Ning Euroopa riikide häda on siin selles, et neil
ei õnnestu kuidagi ületada sisemisi vastuolusid ja astuda
ühise rindena sellise diktaadi vastu. Venemaa juhtkond aga kasutab seda
aktiivse
lt ära, arendades eranditult kahepoolset koost
&a
mp;o
uml;öd ja lükates kategooriliselt tagasi Euroopa Energiaharta
põhimõtted.
Ja mida te arvate Eesti majanduse
edusammudest?
Pärast iseseisvuse saavutamist
orienteerus Eesti ümber Läänele ja suutis ehitada oma majanduse
ümber kooskõlas turumajanduse põhimõtetega. On teada,
et Eesti koos Läti ja Leeduga edestas majanduse arengus Venemaad ka
nõukogude ajal umbes 15–20 protsenti. Iseseisva riigina
eksisteerimise aastatel on Eesti majandus näidanud muljet avaldavaid
tulemusi. Tänu arukale majanduspoliitikale ja tugevatele
institutsioonidele õnnestus teil saavutada pretsedenditu
majanduskasv ja sellega samal ajal ka stabiilsus.
Minu hinnangul
soodustab majanduse edukust suhteliselt vähene riiklik reguleerimine.
Kiired reformid on andnud tulemusi. Struktuuriliste ümberkujunduste
sügavuse ja kvaliteedi osas paistab Eesti teiste Euroopa Liidu
uustulnukate seas selgelt silma.
Vene-Eesti suhted on
teravad. Kus peituvad teie hinnangul teineteise mittemõistmise
ja teatava vaenulikkuse juured?
Minu arvates tuleb teha
vahet Venemaa praeguse juhtkonna ja inimeste suhtumises Eestisse. Meie rahvad
on traditsiooniliselt suhtunud üksteisesse lugupidamise ja poolehoiuga.
Peale selle tegutsesid Venemaa ja Eesti demokraatlikud jõud
1980.–1990. aastate paiku üheskoos loosungi all “Meie ja teie
vabaduse eest”. Kahjuks jäi Vladimir Putini ja tema
“jõustruktuuride” võimuletulekuga peale vastanduv
vaim, mis on muutnud meie riikide vahelised suhted oluliselt keerulisemaks. See
on paljuski tingitud Venemaa suurenevast ekspansioonist – tegelikult
küll “võimule ustavate” äristruktuuride omast
– piirnevate riikide majandusse, nende püüdlusest taastada
kontroll “postsovetliku ruumi” üle. Kuigi loomulikult ei ole
jutt Venemaa sõjalisest sekkumisest naabrite asjadesse, vaid tema
monopolide püüdlustest allutada endale Euroopa riigid majanduslikus
mõttes.
Mis puudutab teisi meie suhteid komplitseerivaid
tegureid, siis tuleb nimetada “ajaloolise mälu”
probleemi. Hiljutised pronkssõduri ümber toimunud sündmused
näitasid vastastikuse mõistmise puudumist.
Kas
teie arvates käitus Eesti valitsus õigesti, kui teisaldas
pronkssõduri?
Venekeelsed kodanikud, eriti need,
kes on orienteeritud Nõukogude impeeriumi minevikule, hindasid nimetatud
sündmusi kui kindaheitmist “Suure Isamaasõja
võidule”, Eesti võimud käsitasid monumendi
mahavõtmist “totalitarismi sümbolist” vabanemisena.
Mulle näib, et nii ühele kui ka teisele poolele tuleks kasuks, kui
unustataks vanad solvangud ja vastuolud. Venekeelsetel tuleks aktiivsemalt
integreeruda tänapäeva Eesti ellu ja ühes sellega ka
ühinenud Euroopasse, aga teie juhtkonnal – teha kõik, et
“tiitliteta” elanikkond ei tunneks, nagu oleks nende õigusi
riivatud.
Kui rääkida sellistest persoonidest nagu
Mihhail Hodorkovski ja Boriss Berezovski, siis kas nad on teie arvates
poliitilised ohvrid?
Minu hinnangul ei määra
Hodorkovski karistusaega kohtuotsus, vaid Putini võimuloleku aeg. Putini
režiimi kollaps toob igasuguse kahtluseta kaasa ka JUKOSe asja
ülevaatamise.
Õigussüsteemi omavoli Hodorkovski
ja Lebedevi suhtes on minu arvates kõnekas näide, kuidas
funktsioneerib Venemaal kõikide tasandite võim.
Berezovskiga on olukord hoopis teistsugune. Tema kõneleb praeguse
võimuga üht keelt. Boriss Abramovitš aitas praegusel
presidendil võ
;imule pääseda, nüüd aga, kui ta on Kremlist
pagendatud,&
;
;nbs
p;valmi
stab ette paleepööret ja finantseerib opositsiooni, on temast saanud
Kremli PR-mänguritele erakordselt kasulik inimene. Võimudele on
soodne omada sellist vaenlast, kusjuures pole üldse oluline, kas see, mida
räägitakse, vastab ka tõele.
Kui te ei ole
nüüdisaegsel Venemaal nii paljude asjadega nõus, kas teil ei
ole tulnud tahtmist Venemaalt lahkuda?
Mina ei kavatse
oma vabal tahtel Venemaalt kusagile minna.
Mis te arvate,
kas Venemaast võib kunagi saada Euroopa Liidu ja NATO liige?
Praegu on Venemaa kujul tegemist riigiga, kus on kõige
tihedamal moel põimunud ühte Euroopa ja Aasia traditsioonid, millel
lasub lisaks kõigele muule veel totalitaarne nõukogude minevik.
Kõik see kujutab endast tervet vasturääkivuste ja probleemide
pundart, kui pidada silmas venelaste maailmavaatelisi ja välispoliitilisi
prioriteete. Ainus, mida öelda saab, on see, et Euroopa suuna
propageerimise Venemaal katkestas “Putini meeskond”. Veelgi enam,
praegu süvenevad Venemaal soodsa majanduskonjunktuuri najal
natsionalistlikud ja isolatsionalistlikud meeleolud, on täheldatav
nostalgia imperiaalse mineviku järele. Seejuures on koguni eliit lasknud
ennast pimestada suurriiklikust ideest ja kuulutab üha sagedamini oma
mitte üksnes majanduslikke, vaid ka poliitilisi ambitsioone
väljaspool riigi piire. Sellepärast ei tasu lähiaastail Venemaa
astumist Euroopa Liitu ja NATOsse ilmselt oodata – pooled ei
ole selleks lihtsalt valmis. Lisaks sellele ei saa välistada, et
nendevaheline konfrontatsioon kasvab koos “Putini meeskonna”
edasise energeetilise ekspansiooniga Lääne turgudel. Pealegi
võib komistuskiviks saada ameeriklaste raketikaitsekilp. Kuid sellele
vaatamata ei kiirustaks ma arvama, et Venemaa on Euroopa ühiskodu jaoks
kadunud. Vektori suund võib muutuda ja meie riik pöörduda
tagasi Euroopaga koostööle. Seda eriti juhul, kui eurooplastel
jätkub tarkust mitte samastada Venemaad praegu siin valitseva autoritaarse
režiimiga.
Äsja loobusite Venemaa presidendiks
kandideerimisest. Miks? Ja millised sihid on teil nüüd?
Ma olen teinud kõik, mida ma sain praegusel hetkel
teoreetiliselt teha. Presidendivalimiste kandidaadiks seadmiseks oli vaja
kuni 18. detsembrini korraldada algatusrühma koosolek ning teavitada
sellest keskvalimiskomisjoni viis päeva ette. Meil ei lastud
koosolekut korraldada. 7. detsembril kirjutasime alla kino Mir saali
üürilepingule, et koosolek seal pidada; sealsamas olid toimunud veel
kahe üksikkandidaadi koosolekud. 8. detsembril informeerisime sellest
keskvalimiskomisjoni, aga 10. detsembril öeldi meile saali
üürileping üles. Me üritasime veel paaris kohas, sest
Moskvas ei ole põhimõtteliselt just eriti palju saale, mis
mahutaksid 500 inimest, kuid kõik meie üritamised põrkusid
lihtsale reaktsioonile: ruumid on, aga mitte Kasparovile.
Kandidaat, kelle selja taga ei ole ühtki Riigiduumas esindatud
parteidest, peab 16. jaanuariks koguma kaks miljonit allkirja. Kusjuures
nende kogumise tingimused, mis on reguleeritud uute seadustega, muudavad selle
protseduuri sama hästi kui mõttetuks. Ühest regioonist ei
tohi olla üle 50 000 hääle ning lubatud kehtetute
allkirjasedelite hulka on vähendatud 25 protsendilt 5 protsendile. On
selge, et sellises olukorras – seda enam, et suurem osa ajast langeb
uusaastapidustustele – on võimatu koguda vajalikku hulka
allkirju, või siis tuleks suurem osa nendest võltsida.
Kuid meile andis see võimaluse käia seaduslikel alustel ukse
tagant ukse taha. Me valmistasime ette
suure hulga agitatsioonilist materjali, DVD minu esinemistega,
tr&
;uum
l;kiseid. Minu poolehoidjad teadsid, et olgu või ainult 100 000 –
120 000 inimest, kuid need on reaalsed inimesed, kes võivad meiega
ühineda, osaleda meie aktsioonides. See tähendab, et me tahtsime
tegutseda selle kuu jooksul maksimaalse efektiivsusega, et täiendada
meie pooldajate ridu ja aidata kaasa omamoodi võrgustiku loomisele. See
just hirmutaski võime. Nad ei saanud lubada, et
“teisitimõtlejad”, keda miilits ja OMON ajavad
tänavaürituste ajal laiali ja arreteerivad väljamõeldud
ettekäänetel, said inimestega täiesti legaalselt suhelda ja
selgitada neile oma seisukohti.
Aga ma arvan, et me peamegi oma
ressursse kasutama selleks, et presidendikampaania raames proovida
mobiliseerida oma poolehoidjaid.
Mida te arvate kuulsast
Eesti maletajast Paul Keresest?
Olen temast päris
üksikasjaliselt kirjutanud “Minu suurte eelkäijate”
teises köites.
Garri Kimovitš Kasparov
* Sündinud 13. aprillil 1963 Bakuus.
* Maleajaloo 13. maailmameister.
* 1980 – rahvusvaheline suurmeister.
* 1985 – teeneline meistersportlane.
* Aasta parima maletaja auhinna, nn male Oscari võitja aastatel 1982, 1983, 1985, 1986, 1987, 1988, 1995, 1996, 1999, 2001 ja 2002.
* 1985. aastast on Kasparov olnud järjepidevalt FIDE edetabelite tipus: 1. jaanuariks 2006 tõusis ta ELO-koefitsiendiga 2812 esikohale, arvati aga FIDE reeglite kohaselt edetabelist 1. aprillil 2006 välja, kuna ei olnud eelneva 12 kuu jooksul osalenud ühelgi turniiril.
* Septembris 2007 esitas koalitsioon Teine Venemaa Kasparovi 2008. aasta märtsis toimuvatel valimistel presidendikandidaadiks. Detsembris loobus ta kandideerimast.
* Sündinud 13. aprillil 1963 Bakuus.
* Maleajaloo 13. maailmameister.
* 1980 – rahvusvaheline suurmeister.
* 1985 – teeneline meistersportlane.
* Aasta parima maletaja auhinna, nn male Oscari võitja aastatel 1982, 1983, 1985, 1986, 1987, 1988, 1995, 1996, 1999, 2001 ja 2002.
* 1985. aastast on Kasparov olnud järjepidevalt FIDE edetabelite tipus: 1. jaanuariks 2006 tõusis ta ELO-koefitsiendiga 2812 esikohale, arvati aga FIDE reeglite kohaselt edetabelist 1. aprillil 2006 välja, kuna ei olnud eelneva 12 kuu jooksul osalenud ühelgi turniiril.
* Septembris 2007 esitas koalitsioon Teine Venemaa Kasparovi 2008. aasta märtsis toimuvatel valimistel presidendikandidaadiks. Detsembris loobus ta kandideerimast.