Paar nädalat tagasi käisin Rahvusraamatukogus, et ära anda Tiiu Erelti "Eesti Keelekorraldus". Protseduuriga ühel pool, suundusin alla fuajeesse. Tavaliselt kogunevad sinna aumärgistatud vanahärrad ja keemiliste lokkidega prouad mõne pensionäride ühingu konverentsi ootama. Seekord olid koridori hõivanud skinny-džiinides ja keffiyeh’des poisid ja tüdrukud ning raamatukogus hõljus mässumeelsuse hõng. Kirkalt paistis protestipotentsiaaliga silma üks mustaks värvitud peapealsega noorhärra. Arvatavasti ohjeldamatust hormoonimöllust tingituna kargas ta keset fuajeed oma sõbrale turja ning lasi kuuldavale inimkõnega sarnaneva, ürgmehelikku energiat täis möirge „ÖÖEÖFLJHÖÖÜÄÄHH-siineitohikarjuda-apohhuitegelt!“

Mõnikord saad sündmuste tegelikust tähtsusest aru alles siis, kui need möödas. Tol päeval ei teadnud ma veel, et olin umbes kolme meetri kauguselt näinud „Eesti laulu“ tulevast võitjat. Tegu oli lauljanna Getter Jaani taustatantsijaga, kes „Rockefeller Streeti“ esitamise ajal jäljendas Getteri seljataga jaanalindude paaritumistantsu.

„ÖÖEÖFLJHÖÖÜÄÄHH…“ oli ühe põlvkonna häälitsus.

Laupäeval toimunud „Eesti laulu“ finaali kahes voorus hääletati Getter Jaani poolt kokku 108 515 korral. Võib arvata, et digitaalkeskkonnas üleskasvanud l aste põlvkond valitses hääletust täielikult. On juba tõestatud, et nende pöidlad painduvad rohkem ja liiguvad kiiremini kui nende vanematel. Lisades mobiliseerituse ühise eesmärgi nimel, saame kokku paarisaja tuhande pealise tegudevalmis löögirühma.

Tänapäeva teismelised ja eelteismelised langetavad päevas kordades rohkem valikuid kui mina või mu vanemad samas eas. Mobiiltelefonide ja arvutite kujul on neil seadmed otsustamiseks. Tõsi, valikud toimuvad kergemas kaalukategoorias kui peamurdmine, kuidas töötuna majalaenu tagasi maksta. Aga eurolaulu valimine sobib suurepäraselt. Eurovision on mäng, ja mäng, nagu teada, on väikese inimese töö.

Getter Jaani on eesti uus teinisümbol, nagu kunagi oli Maarja-Liis Ilus. Kui Maarja teiniperioodi iseloomustas suvine eurodisko – käisin minagi tema kontserdil -, siis Jaanit voolib helilooja Sven Lõhmus ameerikalike mallide järgi. Omal kohal on süütu keep-smiling, naiivsed lauluread ja nooruslik välimus. Kolleeg pakkus, et Jaani menu on seotud eelmisel aastal Eurovisioni võitnud sakslanna Lena Meyer-Landruti (19) eduga.

Ma pole nõus. Mõlemad on küll noored naised, kuid Eesti tiinekate jaoks on abitult koknit jäljendav Meyer-Landrut täielik eikeegi. Nende iidolid tulevad USAst. Justin Bieberi (17) ja Miley Cyruse (18) leivaks on lapsemeelne popmuusika, mis kõneleb täiskasvanute asjadest. Ka „Rockefeller Street“ sümboliseerib muretut ja hedonistlikku elustiili Manhattani pilvelõhkujate vahel, kuigi ma ei kujuta ette, kui muretu see elu ka tegelikult on.

Jaani edasine edukus Eesti muusikamaailmas sõltub tema oskusest siirduda lastemaailmast täiskasvanute omasse. Lenna Kuurmaa tegi pärast Vanilla Ninja perioodi kiiduväärse poprockialbumi, kuid Katrin Siska on Lindakivi keskuse direktor…

Ps: Kuigi ma mõistan, et laulusõnadel pole suurt tähtsust, tahaksin ikkagi teada, mida tähendab „Peo tuhkatriinud on siin, nad liiguvad nagu arvutimängu kangelased“. Võib-olla ma mõtlen liiga palju? Kirjad palun saata Ekspressi toimetusse.

*araabiapärane pea- ja kaelarätt


Sven Lõhmus kolmandat korda Eurovisioonile

“Eesti Laulu 2010“ Võitnud „Rockefeller Streeti“ autor on Sven Lõhmus. Tema lood on varemgi kahel korral Eurovisioni lõppvõistlusele jõudnud. 2005. aastal sain ansambel Suntribe lauluga „Let’s Get Loud“ 20. koha. 2009. aastal esines Urban Symphony märksa edukamalt – pala „Rändajad“ hääletati kuuendaks.

Lõhmus on heliloojana ka äriliselt edukas. Väidetavalt kuulub ta nende mõne Eesti muusiku sekka, kelle autoritasud aastas ületavad vanas vääringus miljonit krooni. Väärikalt tasub talle ka ERR, mille mõnedele saadetele Lõhmus tunnusmuusikat valmistab.