Kultuur on väga tähtis?
Kindlasti. Mentaalsus on võtmeküsimus. Näiteks ostsime Leedus laevatehase, kus tegutsesid kolm aastat norralased. Nad said kahjumit seitse miljonit dollarit, mis jäi meie kanda.
Praegu võime uhkusega öelda, et oskame seal äri ajada. Oluline on, et Leedu firmat juhiks leedulane, kes on koha peal üles kasvanud ja teab, kuidas seal äri teha.
Leedus oli meil alguses väga raske inimesi ümber veenda. Seal arvati, et tippjuht peab ainsana ise kõike otsustama ja juhtima. Tänaseks on vastutus delegeeritud ja struktuur üles ehitatud sarnaselt Tallinnaga. Klaipedas töötab üle 20 firma.

Mullu kasvas BLRT tulu 32 protsenti ja puhaskasum 26 protsenti. Milline on seis tänavu?
Jõulude ajal anname firma sees üle auhinnad - parimale raamatupidajale, parimale tehnoloogile ja nii edasi. Tavaliselt olen pidanud sellel üritusel ütlema, et "tänavune aasta oli parem kui eelmine". Arvan, et ka tänavu saan samamoodi öelda. Esimesel poolaastal töötasime paremini kui mullu, kasv oli 20-30 protsenti.
Muidugi avaldavad maailmas ja Baltimaades toimuvad protsessid mõju ka meile. Püüame kogu aeg aru saada, mis toimub, ja vastu võtta objektiivseid otsuseid. Näiteks meil on firma Elme Metall, kes on Baltimaades üks suuremaid tegijaid metalli müümisel. Eestis kukkus armatuuri müük 50 protsenti. On ju arusaadav, et kui ehitus langeb, siis ehitusfirmad ei osta ehitusterast.
Kuid see firma töötab täna ka välisturgudel ja Kaliningradi oblastis praegu turg kasvab. Samuti müüme Soome ja Rootsi, nii et teeme sealse kasvuga kaotatu tasa. Leedus läheb endistviisi, kuid näeme ette, et tuleval aastal kukub ilmselt ka seal.

Kas otsite uusi strateegilisi suundi ja turge?
Teeme seda pidevalt. Näiteks poolteist aastat tagasi lõime firma Arefonte Chemicals, mis tegeleb kautšukite müügiga. Ostab Venemaalt ja müüb Hiinasse, Hispaaniasse ja mujale. See on uus suund, areneb väga dünaamiliselt.
Samas paneme vajadusel ka mõned suunad kinni. Mullu sulgesime firma Umeks, mis tegeles raudteetehnika ja rongide remontimise ning moderniseerimisega. Elu näitas, et tegime õigesti ning õigel ajal, sest me ei saanud mingit kahju. Inimesed ka ei kannatanud, enamik neist viidi üle teistele töödele. 
Mulle tundub, et kohati laieneme isegi liiga kiiresti. Eriti praegu, kui näeme finantskriisi, millel on globaalne iseloom.
Tavaliselt on kriis halb, kuid samas lubab kriis töötada veelgi efektiivsemalt ja paljud plaanid ümber hinnata. Arvan, et me kõik elasime viimastel aastatel liiga mugavalt. Paljudel inimestel tekkis tunne, et ükskõik kuidas ka ei tööta, ikka läheb hästi.

Millest on tänapäeva Eestis kõige rohkem puudus?
Olin veel kümme aastat tagasi uhke, et liigume teistest kiiremini. Nägime Lätis ja Leedus töötades isegi, mitu aastat me neist ees olime. Kuidas meil võeti seadusi kiiremini vastu, kuidas algas maa müük ja nii edasi.
Viimastel aastatel ma ei saa aru, mis Eestis toimub. Missugune on üldse meie eesmärk? Sellest räägitakse küll palju, kulutatakse tohutult raha Eesti imago loomisele, kuid poliitikast ma aru ei saa. Kellele me tahame mida tõestada ja mida saavutada? Pragmatismi ei ole. Inimestele on aga tähtis pragmatism.
Näiteks Norra oli vanasti kõige vaesem maa. Mul on seal palju tuttavaid, kes on rääkinud, et isa oli kapten, vanaisa oli kapten ja nad elasid nii kehvalt, et neil ei olnud peale kala mitte midagi. Aga täna näeme, et Norra on number kaks riik maailmas. Nad ei räägi, et saame jõukaks, nad juba on.
Peame olema pragmaatilisemad.
Tuleb vähem rääkida poliitikast ja rohkem ärist ning majandusest. Kui poliitika on kõige tähtsam ja poliitika pärast tuuakse ohvreid, siis pole ka ettevõtlikkust.
Tasub lugeda rohkem ajalugu. Ajalugu kordub. Meie aga arvame, et tuleb midagi erilist.
Arvan, et me teeme praegu ühe vea teise järel ja siis hakkame rääkima, et küll meil on halb kliima, et meil ei ole ettevõtlikke inimesi ja nii edasi. Ma arvan, et meil on kõike. Võimulolijad peavad vaid normaalseid tingimusi looma.

Üks suuremaid probleeme on suhted Venemaaga.
Soomlastest tasub õppust võtta, kuidas areneda.
Miks me ei taha majanduses olla esimesed, aga mõned kohas tahame? Väikeriigid ei otsusta ju tavaliselt geopoliitilisi protsesse.
Muidugi olen Venemaa suhtes tundlikum, sest meil on 50 protsendi suurune osalus naftater­minalis Dekoil. Poolteist aastat tagasi oli kõik suure­pärane. Praegu on meil kahjum. Ja ­mõtleme, kas ta mitte kinni panna, sest me ei näe perspektiivi.
Samas näeme, mis toimub Soomes. Soomlased on võimelised investeerima ja juhtima seda transiiti, mis läks Eestist Soome. Lätist ma ei räägigi.

Teil on olnud juba aastaid probleeme keevitajate hankimisega.
Praegu küsivad sajad inimesed meie personaliosakonnast, kas saame neid tööle võtta. Aasta tagasi seda veel ei olnud.
Kuid need inimesed, kes tulevad, ei lahenda kahjuks meie probleeme. Nad tulevad siia isuga teenida 18 000 - 20 000 krooni kuus. Aga mida te oskate? Mitte midagi, kuid me tahame õppida. Kuid selleks, et saada hästi kvalifitseeritud keevitajaks, tuleb kaua õppida. Need inimesed ei taha kaua õppida. Nad ütlevad, et töötasid ehitusel ja tahavad nüüd saada keevitajateks.
Oleme kokku põrganud ka uue probleemiga. Meil on praegu töös väga keerukaid tellimusi, kuhu tavalised keevitajad ei sobi. Vaja on spetsialiste, kellel on töökogemused offshore-valdkonnas, see tähendab, merre ehitatud naftapuurimis- ja gaasiplatvormidel. Selliseid keevitajaid on väga vähe.
Tunnetame praegu sellist defitsiiti, et oleme neid valmis ka Norrast palkama ja pole oluline, kui palju neile palka maksta.

Kus sellised keevitajad töötavad?
Nad töötavad nii Eestis kui ka Leedus.
Soomes on meil tavaline laevaremonditehas ja seal töötavad tavalised keevitajad ka Eestist ja Leedust. Mitte küll kogu aeg, aga siis, kui tellimuste täitmiseks inimesi ei jätku.

Aga töötajate toomine mujalt?
Praegu töötavad meil inimesed Ukrainast, Bulgaariast, Rumeeniast. Venemaalt on väga vähe, ainult Kaliningradi omad töötavad Leedus.
Oktoobris saab Leedus aasta täis 50 hiinlasel. Oleme nende tööga väga rahul. Meile tulnud inimesed on väga distsiplineeritud. Nad praktiliselt ei tee praaki. Muidugi pole nad odav tööjõud.
Kaalume ka Eestis Hiina spetsialistide kasutamist. Püüame praegu kas või 50-60 hiinlast siia tuua.
Rumeeniast ja Bulgaariast ei saa me aga selliseid inimesi, kes oskaksid teha keerulisi töid.
Praegu peetakse tööjõu liikumist normaal­seks, aga spetsialiste ikka pole. See on suurim arengut pidurdav faktor.
Räägitakse, et tööpuudus kasvab. Kasvab küll, aga kus on need, keda me vajame? Me planeerime kõige selle juures palkade tõusu. Sest mõnedel aladel ei pea me konkureerima Läti, vaid Norra ja Soomega, kus palgatase on märksa kõrgem.

Aeg-ajalt on räägitud BLRT börsiplaanidest.
Tegime õigesti, et börsile ei läinud. Meil on ressursse seni õnneks jätkunud. Praegu on mõnel suunal tellimusi kolmeks aastaks.
Kuigi kindlust, et kõik läheb nii hästi nagu praegu, ei ole. Mõistame selgelt, et kõik ei sõltu meist endist. Näiteks osaleme projektis, kus meie osa on umbes 200 miljonit eurot, kogu projekt maksab aga 1,4 miljardit eurot. See on Põhja-Saksamaal, kus ehitatakse Põhjamerre tuuleparki.
Meil on kõik korras, lepingud on alla kirjutatud. Aga kui näeme, et täna kukub üks pank, homme teine ja üks pankadest osaleb projektis partnerina - mitte ainult ei rahasta, vaid on ka partner -, siis tunnetame probleeme. 
Tegelikult ei saa end kunagi liiga mugavalt tunda, sest nagu nii tunned, nii lähed pankrotti või satud pankroti äärele.

Milline on suurim võit teie karjääris?
Mulle isiklikult oli väga tähtis õnnestumine Leedus. Sest pärast kaht esimest aastat kaotasin juba lootuse ja arvasin, et me ei saa seal hakkama.

Miks?
Mitte miski ei laabunud. Kahjum hakkas kasvama. Me ei suutnud seal meeskonda moodustada ega selgitada inimestele, millises suunas on vaja liikuda. Näiteks, et ei pea olema üks tehas, vaid võib olla mitu firmat. Ametiühing väitis, et loome uued firmad spetsiaalselt selleks, et seal pole ametiühingut. Praegu seesama ametiühingu juht naeratab, on rahul: ta nägi, et me eesmärgid on teised.
Aga me ei teinud midagi erilist, vaid võtsime selle mudeli, mida olime rakendanud Eestis.
Tänaseks oleme sinna investeerinud üle 100 miljoni euro. Mul on meeldiv kuulda, kui riigipead või mu äripartnerid teistest riikidest tulevad sinna ja ütlevad, et jah, see on ilus tehas.

Olete õnnelik?
Usun, et jah.

BLRT Grupp

  • Asutatud 1912 Tallinnas tsaaririigi sõjalaevade ehitamiseks.
  • Juhtkond ostis firma riigilt välja aastal 1996.
  • Aastal 2001 ostis firma Leedus Klaipedas asuva Vakaru ­Laivu Remontase ning mullu Soomes Turus asuva laevaremonditehase.
  • Kontsern töötab ka Lätis, Ukrainas, Venemaal ja Norras. Kokku 65 firmat ja üle 3400 töötaja.
  • Firma ilmselt kõige uhkem projekt on Wind Lift I - 101,8 meetri pikkune, seega suurim laev, mis eales Baltimaades ehitatud. Tegemist on spetsiaalse alusega, mida hakatakse kasutama elektrituulikute paigaldamisel Põhjamerre.

 

 Jõuline kasv
BLRT majandusnäitajad, mln kr
  2006
2007
2008*
netomüük
3495
4617 5692
ärikasum enne kulumit 585
737 911
investeeringud 279
580 610
* prognoos
Peamised tuluallikad
protsenti netomüügist 2006
 2007 2008*
metallikaubandus 25,5
27,3
31,5
laevaremont 19,0
 20,8 20,8
metallkonstruktsioonide tootmine 10,6
14,1
13,1
vanametalli töötlemine 17,8
 10,8 8,6
laevaehitus 9,1
8,0
12,1
tugiteenused 12,2
 11,5 9,4
muud 5,8
7,5
4,5
* prognoos
Allikas: BLRT
 Kuhu läheb kaup?   
 regioonide osa netomüügis, protsentides
  2006  2007
 Eesti  22,8  20,6
 Leedu 18,2
 19,1
 Norra  11,8  10,8
 Muu Euroopa Liit  35,6  33,1
 ELi välised maad 11,6
16,4