19.09.2008, 00:00
Gruusia - kas ajalugu kordub?
Tänavusuvised sündmused Gruusias meenutavad vägagi 1920. aastatel toimunut.
Oktoobrirevolutsiooniga tekkinud segadust kasutades kuulutas Gruusia end 26.
mail 1918 iseseisvaks. Riiki valitsesid menševikud, kes lõid
mitmeparteilise süsteemi. Pärast bolševistliku
ülestõusu mahasurumist Thbilisis ja Punaarmee edutut sissetungi
kevadel 1920 tunnustas Nõukogude Venemaa 1920. aasta mais Moskva
lepinguga Georgia Demokraatliku Vabariigi iseseisvust.
Seega
sarnanes Georgia Vabariigi sünd toona väga Eesti Vabariigi
sünniga. Ka Eesti kasutas ära Oktoobrirevolutsiooniga tekkinud
segaduse, ka Eestit püüdis Punaarmee tulutult vallutada ning ka meie
riiki tunnustas Nõukogude Venemaa 1920. aastal lepinguga. Ometi oli
Gruusial vähem õnne.
Lääne tunnustus
ärritas Venemaad
27. jaanuaril 1921 tunnustas Georgiat
Entente’i Kõrgem Nõukogu (seega Prantsusmaa, Inglismaa,
Itaalia, Belgia ja Jaapan, kes eelmisel päeval olid tunnustanud ka Eestit
ja Lätit). Lisaks tunnustasid Georgiat teisedki riigid, näiteks
Rumeenia, Saksamaa, Argentina ja Türgi.
Nõukogude
Venemaa ametlik seisukoht naaberriikide tunnustamisele liitlaste poolt oli
äärmiselt negatiivne. Ehk nagu üks Izvestija
juhtkiri kirjutas: “Liitlased, ja iseäranis Prantsuse
imperialismi leppimatud elemendid katsuvad luua olukorda, mis täidaks
nende uusi vaenulikke kavatsusi nõukogude Venemaa vastu.”
Või ühes teises lehes: “Piiririikide iseseisvuse
rahvusvaheline juriidiline tunnistamine, kes endid Venemaa küljest lahti
löönud ja kelle rippumatus põhjeneb ainult lepingu peal
nõukogude valitsusega, on segamine Vene sisemisse elusse. Vene riigi
territooriumil tekkinud riikide iseseisvuse tunnistamine on ainult Venemaa ja
nende riikide asi.” Samas oli ju Nõukogude Venemaa neid riike juba
tunnustanud.
Juba jaanuaris 1921 alustas Nõukogude Venemaa
oma vägede koondamist Gruusia piirile. Samuti püüdis Venemaa
saatkond Thbilisis olukorda omalt poolt veelgi teravdada. Nõukogude
Venemaa rikkus ka Gruusiaga 1920. aasta novembris sõlmitud
kaubanduslepingut: ei andnud lepinguga lubatud naftat, pidas kinni Gruusia
rongid, rongidel olevad raudteelased sunniti Aserbaidžaani teenistusse astuma
jne.
28. jaanuari 1921 Pravda juhtkirjas “Päeval enne
lõppu” ähvardatakse Gruusiat ja lubatakse, et varsti teeb
tööliste ja talupoegade revolutsioon sealsele vähemlaste
valitsusele lõpu ja seab sisse nõukogude korra.
Venemaa alustab sõda
Lõpuks 11. veebruaril
1921 algas otsene sõjaline kallaletung. Gruusiat rünnati Armeenia
kaudu ja seetõttu võis Nõukogude Venemaa kuulutada, et
Vene valitsus asjast midagi ei tea ja toimuv on “Armeenia
ettevõtmine”. Gruusia valitsus nõustus Venemaa ettepanekuga
olla rahusobitaja ainsal tingimusel – Moskva peab oma väed Gruusiast
välja viima. Venemaa aga levitas maailmas valeinfot, et Gruusia pole
Venemaale mingit vastust andnud.
16. veebruaril pöördus
Gruusias loodud revolutsioonikomitee “rahvamasside” nimel
abipalvega Nõukogude Venemaa ja vennaliku Punaarmee poole, kuna
“rahvamasside edukat ülestõusu” kiirustavad maha suruma
“Euroopa reaktsioonilised jõud”.
18. veebruaril
ilmus Vene infokanalite sõnum, et “Gruusia olla nõukogude
Armeeniale kallale tunginud ja erapooletu maariba ning osa Armeeniat ära
võtnud. Aga kohalikud elanikud olla Gruusia vägedele vastu hakanud
ja erapooletu maa ühes osa Armeeniaga oma võimu alla saanud.
Gruusia väed andvat tervete osade kaupa alla.” Venemaa pakkus end
kohe vahendajaks, kuid Gruusia lükkas selle tagas
i. Reutersi teate kohaselt “Armeenia väed tungisid Georgia
väeosadele kallale”. Peagi hakkas levima info, et Armeenia väed
koosnevad enamasti Punaarmeest.
Nõukogude pool seletas
toimuvat järgmiselt: “Tüli tulnud sellest, et Gruusia
omavoliliselt mõned Armeenia maa-alad okupeerinud. Nõukogude
Venemaa tahtvat aga tüli lahendada ja pakkuvat selleks omalt poolt
vahemeest.” Samuti olevat Gruusias eneses “vastuhakkamised
käimas: Gruusia valitsuse vastu hakanud abhaasid ja Põhja-Gruusias
ossetiinid. Abhaasia töötavad hulgad olevat revolutsioonilise komitee
asutanud ja üleskutsega Abhaasia rahva poole pööranud, et
autonoomne nõukogude Abhaasia välja kuulutataks.”
Gruusia valitsus protestis muidugi Punaarmee pealetungi vastu Thbilisi
suunas, kuid pidi siiski pealinnast Batumi kolima.
Georgia
Vabariigi lõpp
25. veebruariks 1921 oli Thbilisi
okupeeritud ja Gruusia kuulutati nõukogude vabariigiks. Lahingud Musta
mere äärsetel aladel siiski veel jätkusid mõnda aega.
Batumi langes 18. märtsil. Georgia Demokraatliku Vabariigi valitsus
tegutses eksiilis aastani 1954.
Neid sündmusi saatev
Nõukogude Venemaa poolne retoorika on aga väga
sarnane tänavu suvel kõlanuga. Nõukogude Venemaa
välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin
püüdis sel päeval anda Venemaa-poolse seletuse ja
õigustuse Punaarmee sissetungile: “Liitlased olevat meelega
Gruusia ja Armeenia vahelistel vaieluse all olevatel maa-aladel vastuhakkamisi
organiseerinud.
Vastuhakkajateks olnud dašnakid, tuntud
Armeenia demokraatline erakond. Dašnakid saanud varustust ja
sõjariistu Tifliisist. Nende ülesandeks olnud
pärisvastuhakkajatele selja taha minna, et mässu vaigistada. 19.
veebruaril tunginud dašnakid Erivani. Prantsuse laevastik pommitanud
Mustamere kallast, et Abhaasias lahtipuhkenud mässu vaigistada.
Kõik see näidanud, kuidas liitlased tahtnud Kaukaasia rahvaste
õigusi maha suruda. Gruusia piiri ääres seisvad
punaväeosad ei olevat võinud rahulikkudeks pealtvaatajateks
jääda ja olevat ühes nõukogude Armeenia vägedega
Gruusia vastu läinud.” Pealetungist võtsid osa kolm Punaarmee
diviisi, Armeenia väed ja Aserbaidžaani tatarlased.
Antud loo
kommentaariks lisati Eesti ajakirjanduses, et “Gruusia ja Venemaa vahel
sõda alganud samal viisil, nagu ta algas Venemaa poolt meie vastu. Ka
siis ei tunginud Vene väed meile kallale, vaid need toetasid ainult oma
Eesti seltsimehi.”
Juba 26. veebruaril 1921 võtsid
Prantsuse sotsialistid oma koosolekul vastu resolutsiooni, millega
“enamlaste kallaletungimine Georgia sotsialistlise vabariigi vastu hukka
mõistetakse. See kallaletung on nõukogude valitsuse ja Georgia
vahel tehtud lepingu vägistamine. Enamlaste väed on, ilma mingi
väljakutseta Georgia poolt, sõda ja mõrtsukatöid
alganud rahva vastu, kes oma iseseisvat elu tahab elada.”
Peagi selgus, et “enamlaste pealetungimine oli ammu ette kavatsetud ja
ette valmistatud. Konflikti Armeeniaga tarvitati ainult
ettekäändeks.” Ülekaalukate vägede vastu
võitlesid grusiinid küll vapralt, kuid lõpuks sai
saatuslikuks sõjamoona ja meeste vähesus.
Veel selsamal
1921. aastal moodustati Gruusia NSV koosseisus Abhaasi ANSV ja
Lõuna-Osseedi autonoomne oblast.
2007. aasta sügisel
võrdles Georgia president Mihhail Saakašvili 1920. ja 2000.
aastate Venemaa-Gruusia suhteid ja leidis palju sarnast. Kahjuks kordus ajalugu
ka sõjalise agressiooni kujul.
Loodetavasti ei kordu a
ga ajalugu lõpuni.