15.03.2007, 00:00
Haakrist kargab Indias silma
Euroopas metsikuse ja vägivalla sümboliks peetavat
svastikat näeb Indias tihti, sest seal tähendab ta õnne.
Haakristi nägin kohe oma reisi esimesel hommikul, kui külastasin Delhis ühte kuulsamat hinduistlikku templit. Pühakoda ümbritsevale pruunile müürile on hoolikalt valge värviga joonistatud svastika. Templi sissekäiku ehivad veel kaks haakristi. Samuti leidub neid hoone seintel.
Svastika on tänapäeva maailmas õrn teema. Euroopa Liidus algas mõne kuu eest arutelu, kas nende kasutamine ära keelata, sest Hakenkreuz oli kunagise natsi-Saksamaa sümbol.
Keeluidee vastu avaldasid kohe protesti hindud, kes teatasid, et neile on svastika hea õnne ja edu märk. Sõna “svastika” tuleb Vana-Indias kasutatud sanskriti keelest ja tähendab “õnnetoov”. Haakristi on aegade jooksul võrreldud näiteks pöörleva ratta ja päikesega ning peetud paigalseisu ja liikumist ühendavaks märgiks.
Hinduistide sõnaga tasub arvestada, sest tegemist on maailma tähtsuselt kolmanda religiooniga kristluse ja moslemiusu järel. “The World Almanac 2007” ütleb, et hinduiste on kokku 851 miljonit. Enamik neist elab Indias ja tema naaberriikides.
Nähes, et uurin haakriste, võttis giid veidi kohmetunud näoga taskust sinise pliiatsi ning joonistas oma peopessa kaks svastikat: ühe, kus liikumine käis vastupäeva ja milliseid leidub templi seintel (“See on meie, hindude õnne märk”) – ja teise, mis liikus päripäeva (“Ma küll täpselt ei tea, ma pole kunagi Saksamaal käinud, aga olen õppinud Jaapanis ja seal räägiti, et see oli natside märk”).
Mulle meenus, et olen giidi tehtud joonist kuskil juba näinud. Koju jõudes vaatasin järele: nõukogude ajal “Mirabilia” sarjas välja antud Rex Stouti kriminulli “Lõhutud vaas” lk 233 on joonistatud samamoodi kaks üksteisele vastu keerlevat haakristi. Ainult raamatus käiv jutt on risti vastupidine giidi omale. Detektiiv Tecumesh Fox seletab nimelt päripäeva liikuva svastika kohta, et see on traditsiooniline haakrist, mida on sajandeid kasutanud hea õnne võrdkujuna, Aga kui Hitler võttis selle oma kaubamärgiks, eksis ta või pööras kujundi teadlikult ümber. Ükski nats ei joonistaks iialgi (päripäeva keerlevat) haakristi.
Nii giid kui Stout eksisid. Tegelikult langevad hindude ja natside märgid kokku. Sellest tulebki vastasseis Euroopa poliitikute ja hinduistide vahel.
Indiat mööda ringi sõites nägin svastikat veel palju kordi. Haakriste ei pidanud otsima, nad kargasid ise silma. Näiteks vaatas svastika vastu sõiduauto armatuurlaualt, kuhu ta oli tõmmatud õrnalt samasuguse värviga, mida India naised kasutavad oma laubale täpi tegemiseks. Täpi värvidest ei tasu muuseas mingit tähendust otsida, kohalikud prouad ja preilid teevad neid vastavalt parajasti selga pandud sari või pandžabi (siidist püksid + sellele tõmmatud kleit) toonidele.
Nägin haakriste ka grafitina majaseinal, muuseumis Vana-India müntidel, kleebituna pähkli- ja vürtsipoe uksele, trükituna kandekotile, maalituna veoauto uksele. India veomasinad võõbatakse kirjuks nagu pühademunad, kusjuures tagaküljele kirjutatakse alati palve autopasunat lasta (blow horn please!), sest tuututamine on sealse hullumeelselt tiheda ja suuresti reegliteta liikluse üks peamisi alustalasid.
Leidsin haakristi isegi India suurima linna Mumbai kohaliku ingliskeelse ajalehe MidDay (Keskpäev) esiküljelt, kus ta oli trükitud ühe o-tähe sisse. See “o” esines rasvaselt trükitud pealkirjas “vote” – vali –, sest käimas oli kohalike valimiste kampaania ning linna tänaval liikus eri parteide rongkäike, kusjuures ühes neist istus poliitik uhkelt autole sätitud poodiumil nagu mõni ammune radža elevandi seljas.
On selge, et haakristi kasutamine toob Euroopas kaasa veel palju tuliseid vaidlusi,
Enamikule eurooplastest jääb ta Saksa fašistide ja julmuse märgiks. Siin ei aita mingi jutt õnnest – samamoodi nagu ei tasu eestlastele rääkida, et sirp ja vasar pole ainult kommunismi sümbol, vaid ka töökuse märk ning teda võib leida isegi kapitalistliku Austria vapilt.
Haakristi nägin kohe oma reisi esimesel hommikul, kui külastasin Delhis ühte kuulsamat hinduistlikku templit. Pühakoda ümbritsevale pruunile müürile on hoolikalt valge värviga joonistatud svastika. Templi sissekäiku ehivad veel kaks haakristi. Samuti leidub neid hoone seintel.
Svastika on tänapäeva maailmas õrn teema. Euroopa Liidus algas mõne kuu eest arutelu, kas nende kasutamine ära keelata, sest Hakenkreuz oli kunagise natsi-Saksamaa sümbol.
Keeluidee vastu avaldasid kohe protesti hindud, kes teatasid, et neile on svastika hea õnne ja edu märk. Sõna “svastika” tuleb Vana-Indias kasutatud sanskriti keelest ja tähendab “õnnetoov”. Haakristi on aegade jooksul võrreldud näiteks pöörleva ratta ja päikesega ning peetud paigalseisu ja liikumist ühendavaks märgiks.
Hinduistide sõnaga tasub arvestada, sest tegemist on maailma tähtsuselt kolmanda religiooniga kristluse ja moslemiusu järel. “The World Almanac 2007” ütleb, et hinduiste on kokku 851 miljonit. Enamik neist elab Indias ja tema naaberriikides.
Nähes, et uurin haakriste, võttis giid veidi kohmetunud näoga taskust sinise pliiatsi ning joonistas oma peopessa kaks svastikat: ühe, kus liikumine käis vastupäeva ja milliseid leidub templi seintel (“See on meie, hindude õnne märk”) – ja teise, mis liikus päripäeva (“Ma küll täpselt ei tea, ma pole kunagi Saksamaal käinud, aga olen õppinud Jaapanis ja seal räägiti, et see oli natside märk”).
Mulle meenus, et olen giidi tehtud joonist kuskil juba näinud. Koju jõudes vaatasin järele: nõukogude ajal “Mirabilia” sarjas välja antud Rex Stouti kriminulli “Lõhutud vaas” lk 233 on joonistatud samamoodi kaks üksteisele vastu keerlevat haakristi. Ainult raamatus käiv jutt on risti vastupidine giidi omale. Detektiiv Tecumesh Fox seletab nimelt päripäeva liikuva svastika kohta, et see on traditsiooniline haakrist, mida on sajandeid kasutanud hea õnne võrdkujuna, Aga kui Hitler võttis selle oma kaubamärgiks, eksis ta või pööras kujundi teadlikult ümber. Ükski nats ei joonistaks iialgi (päripäeva keerlevat) haakristi.
Nii giid kui Stout eksisid. Tegelikult langevad hindude ja natside märgid kokku. Sellest tulebki vastasseis Euroopa poliitikute ja hinduistide vahel.
Indiat mööda ringi sõites nägin svastikat veel palju kordi. Haakriste ei pidanud otsima, nad kargasid ise silma. Näiteks vaatas svastika vastu sõiduauto armatuurlaualt, kuhu ta oli tõmmatud õrnalt samasuguse värviga, mida India naised kasutavad oma laubale täpi tegemiseks. Täpi värvidest ei tasu muuseas mingit tähendust otsida, kohalikud prouad ja preilid teevad neid vastavalt parajasti selga pandud sari või pandžabi (siidist püksid + sellele tõmmatud kleit) toonidele.
Nägin haakriste ka grafitina majaseinal, muuseumis Vana-India müntidel, kleebituna pähkli- ja vürtsipoe uksele, trükituna kandekotile, maalituna veoauto uksele. India veomasinad võõbatakse kirjuks nagu pühademunad, kusjuures tagaküljele kirjutatakse alati palve autopasunat lasta (blow horn please!), sest tuututamine on sealse hullumeelselt tiheda ja suuresti reegliteta liikluse üks peamisi alustalasid.
Leidsin haakristi isegi India suurima linna Mumbai kohaliku ingliskeelse ajalehe MidDay (Keskpäev) esiküljelt, kus ta oli trükitud ühe o-tähe sisse. See “o” esines rasvaselt trükitud pealkirjas “vote” – vali –, sest käimas oli kohalike valimiste kampaania ning linna tänaval liikus eri parteide rongkäike, kusjuures ühes neist istus poliitik uhkelt autole sätitud poodiumil nagu mõni ammune radža elevandi seljas.
On selge, et haakristi kasutamine toob Euroopas kaasa veel palju tuliseid vaidlusi,
Enamikule eurooplastest jääb ta Saksa fašistide ja julmuse märgiks. Siin ei aita mingi jutt õnnest – samamoodi nagu ei tasu eestlastele rääkida, et sirp ja vasar pole ainult kommunismi sümbol, vaid ka töökuse märk ning teda võib leida isegi kapitalistliku Austria vapilt.