Haavatud tuvi lahkumine
On asju, mille olemasoluga ollakse nii harjunud, et neid enam ei
märgatagi. Yves Saint Laurent’i on nimetatud moekuningaks, legendiks,
ainsaks tõeliseks moeloojaks. Tegelikkuses ümbritseb Yves Saint Laurent’i
moemaja juba pikka aega vaikus. Moepress ei räägi Saint Laurent’ist aastaid,
sest press otsib uudist. Saint Laurent’i majast tuli neid viimati 80ndate
lõpus-90ndate alguses.
90ndatel pöördus kõigi tähelepanu hoopis uue
disainerite põlvkonna poole, kes lärmakalt oma arvamuse letti virutas ning
pööras pea peale senised arusaamad elegantsist ja ilust. Noore põlvkonna moed
olid bravuursed, demokraatlikud, tänavakultuuri sugemetega. Yves Saint
Laurent’ist ei olnud selles kategoorias võistlejat ning ta jäigi vaikselt
kõrvale. Moepress ärkas kohkumusega alles siis, kui YSL moemaja teatas, et
suleb oma uksed.
Tõele au andes jäävad YSL viimase aja moed enamikule
tänapäeva naistest lihtsalt arusaamatuks. Need on nagu mingist maailmast, mida
enam ei eksisteeri. Brokaat, taft, siid ja šifoon, tutid, lehvid, loorid,
drapeeringud, turbanid papaahad, keebid, hiiglaslikud puhvvarrukad, krellroosa,
erksinine, mürkroheline, juuksed vastu pead kleebitud, krunn kuklas,
fuksiahuuled, teravad küüned ja tapjad kontsad. Sellistes kostüümides kõlbab
astuda ainult oma palee uksest limusiini ja siis mööda punast vaipa
trummipõrina saatel kuninga vastuvõtule.
Kunagi olid aga ajad, mil Saint
Laurent vapustas, šokeeris ja uuendas. Tema nimi pani tüdrukud kiljuma ning
moeilm vuras vaguralt tema järel nagu ratastega mängukoer. Oma viimasel
moegalal 22. jaanuaril Pariisis Pompidou keskuses tõi Saint Laurent 40 aasta
jooksul valminud kollektsioonide paremad palad taas päevavalgele. See oli
kindlasti huvitavaks elamuseks just nooremale moepublikule, kellel on raske
mõista, miks nimetatakse roosasid taftkleite ja torumütse valmistavat vana
meest moejumalaks.
Etendust jälgis saalist 2000 inimest ning õue
paigaldatud hiigelekraanidelt veel mitmed tuhanded. Ja sealt nad tulid: 70ndate
šikid rätsepaülikonnad, nööritud rinnaesisega safarikostüümid (1968),
popkunsti mõjutustega nägudega kleidid, Mondriani kleidid (1966), heintest ja
põhust Aafrika kleidid (1968), palja seljaga kleit “robe au dos nu” (1971),
Picasso kleidid ja muidugi smoking ja läbipaistvad rindu paljastavad tualetid,
mis omal ajal skandaali põhjustasid. Gucci disainer Tom Ford ütles Saint
Laurent’i kohta, et too leiutas 40 aastat tagasi tänapäeva naise rõivastuse
ning see on kõlbulik tänapäevani.
Kui Saint Laurent 7. jaanuaril teatas
oma otsusest moemaja sulgeda, oli tema etteaste ajakirjanikele ülimalt
emotsionaalne. Saint Laurent võrdles end tuviga, kellele on pistoda rindu
torgatud, ning andis mõista, et lahkumise põhjuseks on YSL uus omanik – Gucci
Grupp, mida kontrollib prantsuse miljardär Francois Pinault. Gucci Grupp ostis
YSL aastal 1999 ning pani YSL valmisriiete kollektsiooni disaineriks Tom Fordi.
Yves Saint Laurent’i ainsaks tööks jäi haute couture’i disainimine. Gucci Grupi
ja Saint Laurent’i vahekorras jäi YSL rahulolematuks osapooleks ning oma
tänunimekirjas ei maininud YSL Gucci nime üldse. YSL kauaaegne elu- ja
äripartner Pierre Berge võrdles aga Gucci Gruppi lausa kiirtoiduketiga.
YSL
avaldas ka oma kibestumist moeilma suhtes. Ta mõistis hukka need noorema põlve
disainerid, kes “kasutavad moodi oma ego rahuldamiseks”. YSL deklareeris
prantsuse ajakirjale Paris Match antud intervjuus, et “mul ei ole midagi ühist
selle uue moemaailmaga, mis on taandunud kõigest kulisside ehtimisele...
elegants ja ilu on pagendatud”.
Mood on lihtsalt muutunud suureks äriks,
kus Yves Saint Laurent’i sugusel hapra närvisüsteemiga mehel raskeks läks.
Saint Laurent on nimelt tuntud oma ülitundlikkuse ja häbelikkuse poolest.
Pierre Berge on YSL kohta öelnud kuulsa fraasi “kaasasündinud
närvivapustusega”. Saint Laurent mainis ka oma viimases kõnes oma läbielatud
depressiooniperioode, rahustite ja narkootikumide liigtarbimist ja
hüpersensitiivsust, kinnitades, et on nüüdseks enesega leppinud.
Noor
pesnionär plaanib moele igaveseks selja keerata ja pühenduda hoopis
reisimisele, kirjutamisele ja joonistamisele.
Yves Saint Laurent,
kodanikunimega Yves Henri Donat Mathieu Saint-Laurent, sündis 1936. aastal
Alžeeria sadamalinnas Oranis jõukas prantsuse koloniaalperekonnas. 1954 jagas
ta koos Karl Lagerfeldiga International Wool Secretariati korraldatud
moevõistluse esipreemiat.
1955 võeti YSL tööle Christian Diori assistendina.
1957, kui Dior suri, määrati Diori peadisaineriks YSL. 1960 tekitas ta moeilmas
furoori “Beat” kollektsiooniga, milleks inspiratsiooni andis Pariisi
tänavastiil. Sama aasta septembris võeti prantsuse armeesse ja ta sai
närvišoki. 1961 asutas koos elukaaslase Pierre Berge’iga YSL moemaja, mida
finantseeris Ameerika miljonär Mack Robinson.
Kogu karjääri vältel disainis
balletikostüüme, teatri- ja filmikostüüme. Kuulsaimad kostüümid Catherine
Deneuve’ile Luis Bunueli filmis “Belle de Jour”. 1965 revolutsiooniline
kollektsioon, mis oli inspireeritud moodsast kunstist. 1993 ostis YSL firma
Sanofi. 1999 aga läks Pinault’ kontrollitava Gucci Groupi omandusse.