Tõele au andes jäävad YSL viimase aja moed enamikule tänapäeva naistest lihtsalt arusaamatuks. Need on nagu mingist maailmast, mida enam ei eksisteeri. Brokaat, taft, siid ja šifoon, tutid, lehvid, loorid, drapeeringud, turbanid papaahad, keebid, hiiglaslikud puhvvarrukad, krellroosa, erksinine, mürkroheline, juuksed vastu pead kleebitud, krunn kuklas, fuksiahuuled, teravad küüned ja tapjad kontsad. Sellistes kostüümides kõlbab astuda ainult oma palee uksest limusiini ja siis mööda punast vaipa trummipõrina saatel kuninga vastuvõtule.
Kunagi olid aga ajad, mil Saint Laurent vapustas, šokeeris ja uuendas. Tema nimi pani tüdrukud kiljuma ning moeilm vuras vaguralt tema järel nagu ratastega mängukoer. Oma viimasel moegalal 22. jaanuaril Pariisis Pompidou keskuses tõi Saint Laurent 40 aasta jooksul valminud kollektsioonide paremad palad taas päevavalgele. See oli kindlasti huvitavaks elamuseks just nooremale moepublikule, kellel on raske mõista, miks nimetatakse roosasid taftkleite ja torumütse valmistavat vana meest moejumalaks. 
Etendust jälgis saalist 2000 inimest ning õue paigaldatud hiigelekraanidelt veel mitmed tuhanded. Ja sealt nad tulid: 70ndate šikid rätsepaülikonnad, nööritud rinnaesisega safarikostüümid (1968),  popkunsti mõjutustega nägudega kleidid, Mondriani kleidid (1966), heintest ja põhust Aafrika kleidid (1968), palja seljaga kleit “robe au dos nu” (1971), Picasso kleidid ja muidugi smoking ja läbipaistvad rindu paljastavad tualetid, mis omal ajal skandaali põhjustasid. Gucci disainer Tom Ford ütles Saint Laurent’i kohta, et too leiutas 40 aastat tagasi tänapäeva naise rõivastuse ning see on kõlbulik tänapäevani.

Kui Saint Laurent 7. jaanuaril teatas oma otsusest moemaja sulgeda, oli tema etteaste ajakirjanikele ülimalt emotsionaalne. Saint Laurent võrdles end tuviga, kellele on pistoda rindu torgatud, ning andis mõista, et lahkumise põhjuseks on YSL uus omanik – Gucci Grupp, mida kontrollib prantsuse miljardär Francois Pinault. Gucci Grupp ostis YSL aastal 1999 ning pani YSL valmisriiete kollektsiooni disaineriks Tom Fordi. Yves Saint Laurent’i ainsaks tööks jäi haute couture’i disainimine. Gucci Grupi ja Saint Laurent’i vahekorras jäi YSL rahulolematuks osapooleks ning oma tänunimekirjas ei maininud YSL Gucci nime üldse. YSL kauaaegne elu- ja äripartner Pierre Berge võrdles aga Gucci Gruppi lausa kiirtoiduketiga.
YSL avaldas ka oma kibestumist moeilma suhtes. Ta mõistis hukka need noorema põlve disainerid,  kes “kasutavad moodi oma ego rahuldamiseks”. YSL deklareeris prantsuse ajakirjale Paris Match antud intervjuus, et “mul ei ole midagi ühist selle uue moemaailmaga, mis on taandunud kõigest kulisside ehtimisele... elegants ja ilu on pagendatud”.

Mood on lihtsalt muutunud suureks äriks, kus Yves Saint Laurent’i sugusel hapra närvisüsteemiga mehel raskeks läks. Saint Laurent on nimelt tuntud oma ülitundlikkuse ja häbelikkuse poolest. Pierre Berge on YSL kohta öelnud kuulsa fraasi “kaasasündinud närvivapustusega”. Saint Laurent mainis ka oma viimases kõnes oma läbielatud depressiooniperioode, rahustite ja narkootikumide liigtarbimist ja hüpersensitiivsust, kinnitades, et on nüüdseks enesega leppinud.
Noor pesnionär plaanib moele igaveseks selja keerata ja  pühenduda hoopis reisimisele, kirjutamisele ja joonistamisele.

Yves Saint Laurent,
kodanikunimega Yves Henri Donat Mathieu Saint-Laurent, sündis 1936. aastal Alžeeria sadamalinnas Oranis jõukas prantsuse koloniaalperekonnas. 1954 jagas ta koos Karl Lagerfeldiga International Wool Secretariati korraldatud moevõistluse esipreemiat.
1955 võeti YSL tööle Christian Diori assistendina. 1957, kui Dior suri, määrati Diori peadisaineriks YSL. 1960 tekitas ta moeilmas furoori “Beat” kollektsiooniga, milleks inspiratsiooni andis Pariisi tänavastiil. Sama aasta septembris võeti prantsuse armeesse ja ta sai närvišoki. 1961 asutas koos elukaaslase Pierre Berge’iga YSL moemaja, mida finantseeris Ameerika miljonär Mack Robinson.
Kogu karjääri vältel disainis balletikostüüme, teatri- ja filmikostüüme. Kuulsaimad kostüümid Catherine Deneuve’ile Luis Bunueli filmis “Belle de Jour”. 1965 revolutsiooniline kollektsioon, mis oli inspireeritud moodsast kunstist. 1993 ostis YSL firma Sanofi. 1999 aga läks Pinault’ kontrollitava Gucci Groupi omandusse.