Häda kõrghariduse pärast
Järgmise aasta riigieelarve prioriteet on Eesti konkurentsivõime tagamine ja sellega seoses suuremate vahendite suunamine haridusse. Nii annabki riik 2011. aastal kõrgharidusele tervelt 2,4 miljardit krooni. Katrin Kiisler sihtasutusest Archimedes selgitab aga, et hariduses ning sellega tihedalt seotud teadus- ja arendustegevuses liigub palju euroraha, mis on määratud peaasjalikult investeeringuteks. Tuleval aastal tuleb 53 protsenti teadus- ja arendusrahast ehk 1,461 miljardit krooni välistoetuste arvelt ning sellega ei saa tõsta palku ega hoida inimesi Eestis.
Palgad on aga üha üks Eesti hariduselu põletavaid probleeme. Seda peamiselt põhjusel, et raha jaguneb kõrghariduses ebaühtlaselt. Suured ja tihti erasektoriga koos töötavad reaal- ja tehnikaerialad tulevad üsna hästi toime ning reaalalade üliõpilaste hulgas on oma õppe- või teadusasutuses täiskohaga töötamine reegel. Seevastu rahakraanidest kaugetel humanitaarvaldkondadel on võimatu hoida teaduskonnas palgal enamat kui ühte-kahte 0,1 või 0,2 kohaga töötavat doktoranti.
See viitaks justkui pikaajalistele juhtimisvigadele. Tartu ülikoolis humanitaarerialal õppiv, kuid väljaspool ülikooli töötav doktorant Mari (nimi muudetud) ongi kriitiline olukorra suhtes, kus kevadest peale kurdavad nii poliitikud kui ülikooli juhtkond meedia vahendusel seda, et seatud eesmärke – rohkem doktoreid, kõrgem koht rahvusvahelises ülikoolide edetabelis – pole saavutatud. “See paneb mõtlema,” arutleb ta, “et kui viimased kümmekond aastat on Tartu ülikooli juhtinud enam-vähem sama seltskond ja nad pole eesmärkidega hakkama saanud, siis miks nad ei vastuta selle eest? Süü pannakse hoopis väidetavalt kehvade kohalike õppejõudude ja üliõpilaste peale.”
Kiisler nendib: “Kõik kõrgharidusega kokkupuutuvad inimesed teavad, et Eesti kõrghariduse kõige kriitilisem koht on noorte ja kesktaseme õppejõudude-teadlaste palgad, kuid selliseid inimesi on nii palju, et vaja oleks sadu miljoneid lisakroone. Omaette suur küsimus on: kuidas tuua raha humanitaarerialadele?”
Veel häirib nii teda kui doktorant Mari see, et inimesed kalduvad automaatselt uskuma, nagu oleks Eesti ülikoolid erakordselt viletsad. “Lapsevanemate ja abiturientide ajud on nii ära pestud, et kõik tahavad kohe välismaale minna, samas kui siinne haridus pole üldse halb!” tõdeb Kiisler ja ootab vastutustundlikumat kajastust ka ajakirjanduselt. Tõepoolest: ülikoolide edetabeli QS 2010 järgi kuulubki näiteks Tartu ülikool 600 maailma parima ülikooli hulka.
Küsimus on ikkagi selles, kuidas edasi. Mari on selle koha pealt üsna nõutu. Ta nendib, et vähemasti Tartus oodatakse ülikooli allüksustelt, et nood rahastaksid ennast ise kas Teadusfondist või välismaalt. Kuid see on ebakindel allikas, mis võtab pealegi palju tööd põhitegevuse, teaduse kõrvalt. 28. mai Eesti Päevalehes süüdistas aga Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Tiina Kirss akadeemilise vabaduse ja teovõime pärssimises teadlaste tulemuslikkuse ja taseme mõõtmiseks loodud andmebaase ja võrgukeskkondi.
Kiisler niisama kirumist ei poolda. Ta leiab hoopis, et meie akadeemilist elu aitavad muuta loovamaks ja rahvusvahelisemaks välisüliõpilased ja -õppejõud. Kiisleri ettekujutuses peaks Eesti kõrgharidusruum olema selline, et ei liiguta mitte ainult Eestist välja, vaid ka Eestisse. Meie hariduse headust näitab see, kui siin tahetakse õppida – kui siinsesse ülikooli pürgivad nii kohalikud kui mujalt tulnud. Alanud õppeaastal õpibki Tartus 373 välistudengit ja 353 lühemaks ajaks tulevat külalisüliõpilast. Nad moodustavad 4 protsenti tudengite koguarvust. Tehnikaülikoolis on samad näitajad 484 ja 148, ehk 4,3 protsenti kogu üliõpilaskonnast. Eestis tervikuna on hinnanguliselt 1500 välistudengit ehk veidi alla nelja protsendi kõigist siin õppivatest üliõpilastest.
Seda ei ole just palju ning nii olulised, kui välistudengid õppemaksumaksjatena ka pole, ei saa loota, nagu vabastaksid nemad üksi Eesti kõrghariduse nii vaimsest kui rahalisest surutisest.
Ka ei saa olla kindel, kas siia jõudvad välistudengid on ikka need kõige õigemad. Nii ütleb Mari nii mõnegi võõrsilt Tartusse saabunud õppuri kohta, et nood on “ludrid, aga virisevad, et neile ei looda piisavalt häid tingimusi”.
Paremaid üliõpilasi peaks justkui suutma meelitada paremad õppejõud. Kes on need head õppejõud? Kas välismaalased? Tartus on tänavu ametis 78 välisõppejõudu, kes moodustavad 4,5 protsenti kõikidest õppejõududest, Tehnikaülikoolis on neid 71 ehk 6,4 protsenti õppejõududest.
Nendega on jällegi probleem palkade tõttu. Tartu ülikooli rektor Alar Karis võib küll kinnitada, et ülikooli palku pole mõtet võrrelda sissetulekutega Eestis, sest “ülikoolid pole Eesti-siseses konkurentsis, vaid palku võrreldakse teiste maailma ülikoolide palkadega” (PM, 27.9.2010). See ei muuda tõsiasja, et ülikooli sees valitsevad palgakäärid välismaiste ja kohalike õppejõudude vahel.
Katrin Kiisler teab samas, et loodusteaduste erialadel pole professorite osas nii suuri palgavahesid. Karis näiteks ütleb, et kohalikud loodusteaduste õppejõud teenivad juba praegu 50 000 krooni ringis. Kuid see ei leevenda nende humanitaarprofessorite kibedust, kelle kuusissetulek on 20 000 krooni kandis ja kelle kõrval tegutsevad ametivennad välismaalt. Nende palk on mõnel juhul kuni viis korda suurem kohaliku õppejõu omast.
Doktorant Mari saab muidugi aru, et eraettevõtlusega koostööd tegevate reaal- ja tehnikaerialade võimalused on hoopis teised, kuid samas osutab ta ülikooli liiga suurele tugistruktuurile. Talle tundub ebaõiglane olukord, kus enamik humanitaaralade doktorante võivad teadlasekarjäärist oma alma mater’is vaid und näha – iseasi muidugi, kas nad seda praegustel nigelatel tingimustel üldse sooviksidki – samas kui ülikoolis on mitmesugustel mitteakadeemilistel töökohtadel ametis 1800 inimest.
Et olukorra tõsidust tunnetab ka Tartu ülikooli juhtkond, seda näitab kevadest alates nii meedias kui ülikooli nõukogus käiv vaidlus nii raha kui juhtimise üle. Ühel pool on seisukoht, mille järgi peaks moodsat haridusasutust juhtima nagu äriettevõtet – selle poole tüürivad Maaülikooli edukalt reforminud Karis ning endisest hansapankurist kantsler Andres Liinat. Teist lähenemist esindab näiteks emeriitprofessor Marju Lauristin, kes hoiatab ülikooli poliitiliste tõmbetuulte kätte jätmise ning akadeemilise vabaduse kadumise eest. Samas on mõlemad seda meelt, et nii nagu siiani enam ei saa.
Aga kuidas siis saab? Seda näitab aeg. Aga seni? Seni näiteks keeldub Mari oma nime all ülikooli kohta sõna võtmast.
Eesti kõrgharidus tõmbetuultes
2006. aasta mais valiti aasta varem asutatud Tallinna ülikooli rektoriks Rein Raud. Sama aasta septembri lõpul esitas Tartu ülikooli rektor Jaak Aaviksoo ülikooli nõukogule tagasiastumisavalduse, põhjendades otsust sooviga aidata tegevpoliitikuna kaasa Eesti demokraatia tugevdamisele.
Vahetult enne ametiaja lõppu tabas Aaviksood ja Tartut raske kaotus: Tallinna tehnikaülikooli riigiteaduste õppetooli asus juhtima senine Tartu ülikooli professor Wolfgang Drechsler. Populaarse ja rahvusvaheliselt tunnustatud õppejõu tuules läks Tallinna hulk noori ja andekaid teadlasi ning Tartu avaliku halduse osakond suleti.
Sellega ei olnud mullistused Emajõe ääres veel lõppenud: 2007. aasta jaanuaris algas uue rektori valimise maraton. Esimene voor ebaõnnestus ning ükski kolmest kandidaadist ei kogunud piisavalt hääli. Ametisse nimetati rektori KT: praktilise usuteaduse professor Tõnu Lehtsaar. Uus rektor leiti alles 31. mail, kui pärast kahte patiseisuga lõppenud valimisvooru sai hääled üllatuslikult kokku Maaülikooli senine rektor Alar Karis, kes on jõuliselt asunud ülikooli reformima, tuues selleks senist finants-, haldus- ja administratsioonidirektori ametit ühendava ülikooli kantsleri kohale endise Olümpia hotelli direktori ja Hansapanga tippjuhi Andres Liinati.
Kolmest suurest on vaid Tehnikaülikoolis asjad arenenud rahulikult: pärast Peep Sürje viieaastast ametiaega valiti rektoriks tagasi tema eelkäija Andres Keevallik.
Kesised tulemused
? Eesti haridusse voolab üha rohkem raha: 2007. aastast alates on kõrgharidusse lisandunud 400 miljonit krooni, kasv on olnud 40 protsenti! Järgmise aasta riigieelarves kasvab kogu haridusse mineva raha hulk tänavusega võrreldes veel 7,9 protsenti.
? Tulemuste suhe pole paraku võrdeline: septembris Haridus- ja Teadusministeeriumis teatavaks tehtud dokumendi “Kõrgharidusstrateegia rakendusplaan 2008–2010” täitmise aruandest selgub, et loodus- ja täppisteaduste ning tehnilistel erialadel on lõpetanud ja doktorikraadi kaitsnud prognoositust vähem inimesi.
