Ma pole üksi. Nagu nähtub mullu korraldatud eurouuringust, ütleb vaid 27 protsenti Eesti elanikest, et neil on alles kõik loomulikud hambad. See paigutab meid samasse kategooriasse Ungari, Poola, Slovakkia ja Lätiga.

Soome skoor on 53 protsenti, Küprosel ja Maltal lausa 57 protsenti, kuid kõik jäävad alla Türgile, kus sünnipäraselt antud hambad väitis alles olevat 65 protsenti küsitletutest (on see märk baklava ja turkish delight’i senidokumenteerimata võimetest kaariese ennetamisel?).

Mis on eestlaste kehva hambatervise põhjus? Kas hambaravi füüsiline kättesaamatus, nagu eurouuring viitab (dentisti vastuvõturuum jääb kodust või töökohast vähem kui 30 sõiduminuti kaugusele vaid 76 ­protsendil Eestis uuritutel, mis paigutab meid tulemuste skaala põhjakihti). Võimalik aga, et küsitletud lihtsalt ei teadnud, kus hambaarstid asuvad. Nagu nähtub samast eurouuringust, pole 55 protsenti eestlastest viimase aasta jooksul hambaarsti juures käinud. Ja ma ei usu, et põhjus oleks selles, et eestlased hambaarste väga pelgaks või endast ei hooli. Ei, põhjuseks on raha.

“Oleme kolleegidega võrrelnud ja Eesti on kõige vähem toetatud hambaraviga riik ELis,” ütles ­hambaarst Mare Saag. “Näopiirkonna ­haigused vajaks täpselt samamoodi ­Haigekassa abi nagu mõne teise kehapiirkonna hädad.” Kuid see pole nii – kui 2002. aastani tasus Eestis täiskasvanute hambaravist Haigekassa kuni 15 protsenti, siis ravikindlustuse seadus tõi asemele 150kroonise kompensatsiooni, mida võis kord aastas taotleda posti teel. Mullu kadus ka see ja vanemad kui 19aastased jäid hambarindel üksi enda eest seisma. Mõjub kurioosumina, et olukorras, kus Haigekassa ei kompenseeri täisealiste ravist ühtki senti, küsib hambaarst teid visiidile võttes siiski isikukoodi, kuna „Haigekassa nõuab seda”. Mis õigus on Haigekassal midagi nõuda, on mulle mõistatus, kuid tähtsust sel pole, sest eestlased on nõus neid andmeid andma. Eestlased on alati kõigega nõus.

Kui olete lapsepõlves oma hambad ära rikkunud (viletsa hügieeni ja vale toiduvalikuga, sisuliselt mõne aastaga, kuid see-eest kogu eluks), võib hambaarsti juures käimine olla emotsionaalselt keeruline. Mäletan siiani üht asbestvalge naeratusega naisarsti, kes andis mõista, et võib-olla – olin sel hetkel 31aastane – tuleks mul varsti mõelda proteesidele (Eurouuringu järgi kannab suustvõetavaid kunsthambaid 33 protsenti eestlastest, kuid ma ei kiirusta seda protsenti suurendama). Mäletan ka üht teist dentisti, kes pärast seda, kui olin suu avanud, enda ette „Küüslauk! Tugev küüslauk!” kähistas. Suurima šoki sain siiski poolteist aastat tagasi ühes Tallinna hambaravi­butiigis, mis asub ühe lukshotelli 26. korrusel. Kannatan nimelt episioodiliselt seisundi all, mis kannab nime “must karvane keel” (lingua villosa). Tekkepõhjuseks peetakse kõike antibiootikumidest kurgupastillideni, kuid üldiselt öeldakse see olevat süütu ja mittenakkav nähtus.

Akna taga ladistas sadada ja kõik möödus valutult hetkeni, mil õde – heasüdamlik, sensuaalne ja meesarsti suhtes selgelt mitteükskõikne tütarlaps – mu suus süljeimuriga ringi sõudes keeleni jõudis ja päris: “Aga mis asi see siin veel on?”

Ja arst vastas möödaminnes: “Ah, see on lihtsalt üks vähieelne seisund – kutsutakse karvane leukoplaakia. Eriti sageli esineb seda HIV-positiivsetel. (Ja siis mulle, kes ma lebasin toolis, suu vatti täis topitud ja külm higi ­uutest kohutavatest mõtetest mööda keret alla voolamas.) Olete mõelnud enda testimisele?”

Kui olin sõitnud trolliga Vabaõhumuuseumi teele, kus võtab kuuldavasti vastu üks Eesti parimaid ­spetsialiste hamba- ja igemekirurgia vallas, polnud Soome patsient veel tooli vabasta­nud. Andsin vastuvõtuõele Haigekassa poolt ihaldatud isikukoodi ja muud raviks hädavajalikud andmed (töökoht, mobiilinumber, kodune aadress jpm) ja ootasin ning oota­sin – tubli veerand tundi. Lõpuks hakkasid uksed paukuma ja fuajeesse veeres umbes 120kilone punetava näoga mees, tuues meelde Gianni ­Rodari loomingust tuttava rüütel Tomati. Tema kannul tõttas käsi murdes kõhetu meesarst, puterdades soome keeles: “Viisitoista tuhata kruunia, toi on üheksi­sata viiskümmenta euroa.“ Siinkohal tõmbas rüütel Tomat välja paksu ­rulli eurosid, misjärel aupaklikult koogutav arst patsiendile takso tellis. ­Kuigi Soomes antakse hambaravi kõigile riiklikult, hindavad põhjanaabrid kõrgelt Tallinna hambaravikabinette, sest siin on hinnad ju täiesti mõistlikud, eriti olukorras, kus sealne haigekassa KELA tšekid kinni maksab. Kuid tagasi Vabaõhumuuseumi teele.

Kui kokkulepitud visiidialgusajast oli üle 25 minutit, viipas arst mind edasi. Ta ei vaevunud sulgema isegi kori­dori viivat ust. Pärast seda, kui suus valitsev olukord kiiruga dokumenteeritud sai, teatas dentist, et peab vajalikuks välja vahetada mõned endisaegsed plommid ja soovi korral võin ma ravitöödeks aja kinni panna.

Mina, kes ma olin täidetud lootustest parandada lõpuks oma hambarivi esimese poole üldväljanägemist, pärisin hoopis valgendamise ja igemepiiri korrigeerimise kohta. “Pole võimalik, see ei annaks teie ­hammaste puhul head tulemust,” teatas arst valgendamise osas. Ja siis igemeoperatsioonist ja juba kella kiigates: „Jah, Ameerikas seda võib-olla tehakse, aga mina küll selliste lollustega tegeleda ei kavatse.”

Kui olin muserdatult linna tagasi jõudnud, jõudis samalt dentistilt kohale ka e-mail. Ta ütles, et tehniliselt oleks mu soovi teostamine ehk isegi “võimalik”, kuid ta ei pea seda “vajalikuks”. “See,” kirjutas ta enesekindlalt, oleks “sama hea kui värvida aknalaudu hoonel, mida närib majavamm.”

Keeldudes mõtlemast majavammile, purjetasin lohutuseks mahedas­se, šveitsipärase sisekujundusega hambapaleesse, mis asub ühes teises Tallinna südalinna luksushotellis. Ah, milline paik – avaras vannitoas ootas tarvitamist rida ühekordseid hamba­harju ja patsiendiks saamine eeldas lehekülgedepikkuse küsitluslehe täitmist (Kas te olete saanud kiiritusravi? Kas te olete rase? On teil südame­klapp?). Ostsin ruttu 1000kroonise toote nimega “hamba­spaa”. Naeratav hügienist võõpas mu suu kokku kirsimaitselise valuvaigistava vaabaga (millest kohemaid lämbuma hakkasin) ja asus ­soodapritsi ja ultraheliaparaadiga asja kallale, sosistades enda ette tunnustusi ­stiilis “Väga tubli!”, “Hästi tubli!”, “Oi-oi kui tubli!” jne. See oli meeldivalt hüpnoti­seeriv ja tekitas tunde, et lõpuks on kõik nüüd hästi. Seansi lõpus käskis proua mul osta sadu kroone maksvat punase pipraga hambapastat ja sinist Listerine suuvett, mis pidi lisatud reklaammaterjali kohaselt vähendama “hambakattu kuni 52 protsenti rohkem kui ainult harjamise ja hambaniidiga”. Mõnenädalase purista­mise järel omandasid mu hambad põneva metalse alatooni (et kloorheksidiiniga suuveed värvivad hambaid, on hiljem kinnitanud kaks hambaarsti, kes käskisid tungivalt lõpetada igasugune suuvete kasutamine nagu ka emaili kahjustavate soodapuhastuste tegemine). Niisiis tagasi majavammi juurde.

Ja ikkagi on suur osa hambaravist illusioon; võlukunst, kus hamba nõiub otsekui uueks õhuke laminaadikiht ja kus pealtnäha valge ja särav kihv võib olla vaid komposiidist tehtud suurejooneline ülesehitustöö. Ja see on sageli üle jõu käiv maailm nii materiaal­selt kui mentaalselt; segadusttekitav virvarr, kus patsiendi rolliks põrnitseda hinnakirju, mis täis uusi ja nutmaajavalt kalleid võimalusi, mis pilkavad teenuste eilset päeva; seda, mille eest sa end just oled oimetuks maksnud. Heita selili ja kuulata uue arsti seisukohti, mis kardinaalses vastuolus nendega, mis võtsid teadmiseks eelmises kohas. Parimad hinnad ja spetsialistid pole igatahes kergesti leitavad – ­mullu trahviti 6000 krooniga Tartus tegutsevat Dental Medicumi, mis oli langetanud oma hindu üle konkureerivate arstide valupiiri ja sellest teavitanud ka patsiente; tervishoiuteenus­te reklaam on aga Eestis keelatud. Kuid idee saata eri teenusepakkujatele meil panoraamröntgeni ja soovitud ­tööde loet­eluga on osutunud töötavaks. Jah, enamik arste ei vasta kunagi, ja suur osa vastab stampvõtmes: võtke aeg, makske visiiditasu ja arst ütleb hinna, kuid sekka satub ka ärksamaid dentiste, kes suudavad teha hinnapakkumise mõne tunni jooksul. Kohtumised oma tööd oskavate arstidega ongi hambapargi ülesehitamise parim osa.

Olen võtnud nõuks jõuda ühel hetkel olukorrani, kus mul on taas suus 32 hammast ja kõik ka enam-vähem valged. Implantaatide paigaldamine pole odav (juba praegu olen oma hambaravi finantseerinud suguseltsilt laenu võttes ja vallasvara müües), kuid see tundub ainus viis parandada vigu, mille ühel hetkel teinud olen. Vigu aastast 1998, kui arst, kelle nimegi ma enam ei mäleta, lausus, et tema meelest oleks praktilisim hammas välja tõmmata. Ja kui mulle tundus lihtne asjade niiminekule alla anda.


Hambaravi hinnad kõiguvad üle kahe korra

Valitud teenuseid Tartu Dental Medicumi ja Tallinna Kliinik32 hinnakirjadest.
 Dental MedicumKliinik32
Juureravi kolmele kanalile13002500
Väike valguskõvastuv plomm (ühele pinnale)350850
Suur valguskõvastuv plomm (kolmele pinnale) 550950
Hamba eemaldamine200700
Valuvaigistav süst80130
Metallokeraamiline kroon33005000
Panoraamröntgen165370
Soodapuhastus510670
Hammaste valgendamine ühel lõualuupoolel*1500
Hamba katmine laminaadiga direktsel meetodil800**
Keraamiline laminaat hamba kohta*5100
Hambaimplantaat koos paigaldamisega17 00022 500
* - Tartu Dental Medicum seda teenust ei paku   ** - Kliinik32 seda teenust ei paku
=1>