01.01.2009, 00:00
Harald Nugiseks: Ma olen Eesti rahvale südamest tänulik!
Erukapten Harald Nugiseks (87) on ainuke elus olev eestlasest Rüütliristi kandja. Eesti Vabariigil on tema teeneid raske ametlikult tunnustada, sest mees võitles Eesti eest Saksa mundris.
“Mis see vanamehe tervis ikka on! Kui ilmad halvaks lähevad, hakkab
häda tegema.” Harald Nugiseks kompab oma paremat reit, kus 1943.
aastast granaadikild sees istub.
“Aga teine jalg on hoopis
hullem – seal on närvipõletik. 30 aastat pole korralikult
magada saanud!”
Nugiseks prantsatab diivanile istuma, aga
mitte kauaks. Juba teeb 87aastane mees muljetavaldava stardi, hüppab
püsti, lippab teisele korrusele kuuldeaparaadi järele, et kohe
naasta.
“Oodake üks hetk – ma käin
köögis, panen kohvi hüüdma!”
Neljapäeval, 20. aprillil 1944 on Türi linn pidulik, nagu oleks
siin teab mis tähtis sündmus aset leidmas. Lehvivad lipud, uhketes
autodes sõidab kõrgeid Saksa sõjaväejuhte ja Eesti
omavalitsustegelasi.
Särevere mees August Nugiseks on saanud
kutse Türi haigla juurde tulla. Alles eelmisel päeval käis ta
siin haiget poega Haraldit vaatamas. Täna rakendab uuesti hobuse vankri
ette ja sõidab kümme kilomeetrit mööda porist teed. Miks
kutse saadeti, seda August ei tea.
Poeg Haraldi olukord on raske.
Kaks nädalat oli ta meelemärkuseta, nüüd kaalub 49 kilo.
Palavik tõuseb aeg-ajalt 41 kraadini. Tuli Narva
põrgukatlast tervelt välja, aga külmetas, sai
kopsupõletiku, keskkõrvapõletiku, tüüfuse.
Arstid ei julge enam midagi loota.
August jõuab kohale, seob
hobuse lasipuu külge ja imestab – haigemaja juures seisab
hõbehall raadiobuss, inimesed on pidulikud, Augustit
õnnitletakse. Miks? Vallasekretär tõuseb aupaklikult
püsti ja vallavanem ise toob istumiseks tooli.
“Issand
Jumal! Kas ei ole see Eesti ala kindralkomissar ise, kes läheneb talle
sealt praegu! Ja temaga kaasas – no hoidku küll! – see ei ole
ju muu kui Eesti Omavalitsuse juht!” imestab August.
Poeg
Haraldi voodi juurde koguneb kõrgeid mundrikandjaid.
Diviisikomandör kindral Franz Augsberger räägib kaua ja
pidulikult ja paneb Harald Nugiseksile kaela Rüütliristi. Sõna
võtavad kindralkomissar Karl-Sigismud Litzmann, omavalitsusjuht
Hjalmar Mäe. Tunnustavad Haraldit kõige kõlavamate
sõnadega. Surisevad filmikaamerad, halloomees käib mööda
palatit, mikrofon suu juures.
Teise eestlasena on 22aastane Harald
Nugiseks saanud kaela Saksa riigi kõrgeima sõjalise autasu
Rüütliristi.
“Siin-seal on püütud
rääkida, et no eks te olite ikka Adolfi poolt. No ei olnud! Me ei
klappinud nende sakslastega, kui aus olla. Ma pole ü h t k i
sõdurit kohanud, kes oleks nii väga tahtnud sakslaste pool
sõdida. No aga m i d a me siis oleksime pidanud
tegema?”
Nugiseks otsib kapist piparkoogitaldrikut.
“Ma olen sellest pidanud nii palju rääkima ja sellest on nii
palju kirjutatud. Aga ma tahaksin, et tänapäeva noored teaksid, mida
meie, selle aja noored siis mõtlesime ja miks me nii tegime.”
Ei saa öelda, et Nugiseks vaikse häälega
räägib.
Kell 6.50 esimesel märtsil 1944
hakkavad Saksa kahurid Narva rindel venelaste tugipunktidele hirmsat valu
andma. Veerand tunni pärast asuvad Saksa väed pealetungile. Eesti 20.
SS-diviisi 46. rügemendi koosseisus läheb rünnakule 22aastane
Harald Nugiseks.
Aasta varem, 1943 kevadel, on Nugiseks astunud
Eesti leegioni, olnud 1943 suvel väljaõppes Poolas ja Saksamaal.
Sõdinud 1943. aasta sügisel Ukrainas.
Nüüd on
Nugiseks Narva all mudas. Maapind keeb ja kobrutab, mullasambad
paiskuvad õhku, mehed suruvad ennast vastu maad. Nugiseks jääb
mullavaringu alla, poisid saavad ta siiski jalgupidi kätte. Siis saab
haavata rünnakut juhtinud SS-obersturmführer Helmut
Rõõmussaar.
Ta viipab Nugiseksi enda juurde.
“Sul on 20 meest, katsu jätkata!”
Lahingu
üldjuht major Ain-Ervin Mere tahab juba mehed tagasi kutsuda, aga kuuleb,
et Nugiseks on juhtimise üle võtnud.
“Kui saate,
proovige veel!” julgustab Mere läbi raadio.
“Proovin!” vastab Nugiseks.
Puhatakse. Varutakse
granaate. Lepitakse kokku, et üks mees hakkab haavatute-kelguga granaate
juurde vedama. Kõigil pole ju mõtet joosta. Kaevikus lähevad
käiku labidad, granaadid. Jälle jääb Nugiseks mullavaringu
alla, jälle tõmbavad poisid ta jalgupidi välja.
6.
märtsi õhtuks on venelaste sillapea Narva all likvideeritud. Vene
vägede sissetung Eestisse on seisma pandud.
“Mul on ju
see häda, et mul ei ole und! Juba 30 aastat ei saa ma õieti magada.
Tõusen üles, käin mööda maja ringi, vahel teen
süüa...”
“Millest see on?”
“Eks ta närvidest on.”
“Arst ikka kohvi
juua lubab?”
“Mul on hea arst. Ta ütleb, et vahel
on nii, et jood tassi kohvi ära ja siis tulebki alles hea uni!”
Päev enne sõja lõppu, 7. mail 1945 astub
Nugiseks koos paarikümne Eesti sõduriga mööda
Tšehhimaa teid.
Vahepeal on toimunud metsikud lahingud
Sinimägedes. Sakslased Eestist tagasi tõmbunud.
Punaarmee on uuesti hõivanud Eesti. (“Ja mina logelesin samal
ajal Itaalias!”) Nugiseks on allohvitseride koolis Saksamaal, kust sa
satub Tšehhimaale. Rindejoon jõuab siia järele, eestlaste
väeosad on lagunenud, relvad on meestel juba ära antud,
võitlemised võideldud.
Ja siis kõlab
käsklus “Käed üles!”. Tšehhid, kellel on
põhjust sakslaste peale vihased olla, tasuvad nüüd kätte
kõigile, kellel Saksa munder seljas. Rebitakse maha auastmetunnused.
Nugiseksi Rüütlirist virutatakse mutta. Eesti vapp tahetakse
ka maha tõmmata varrukalt, aga Nugiseks ütleb, et las
jääb – siis on näha, et me oleme eestlased!
Tšehhid ütlevad, et on kuulnud, et sellised p u t u k a
d on olemas jah!
Algab Tšehhi põrgu. Nugiseksil
tuleb koos teistega istuda siloaugus, mille serval valvab 15–16aastane
nolk, näpp päästikul, ja veab püssiotsaga mööda
mehi. Kelle nägu ei meeldi, see tõmmatakse maha.
Kaks
korda seisab Nugiseks seina ääres. Kuulipilduja pannakse valmis,
sätitakse padrunilinti, ja siis ilmuvad taevasse pagan teab kelle lennukid
(pärast selgub, et venelaste). Mahalaskjad panevad jooksu ja eestlased
samuti.
Jälle kukub Nugiseks koos kahe kaaslasega
tšehhide kätte. Jälle pannakse ta seina äärde,
jälle õnnestub tal põgeneda. Kuulipilduja annab nii
ägedat tuld, et maa podiseb ümberringi!
40 kilomeetrit on
jäänud Ameerika tsoonini, kui Nugiseks tabatakse ja antakse venelaste
kätte vangi.
“Kui te küsite, kas saatus on olemas,
siis ma olen täiesti veendunud – on jah. Saatus on mind hoidnud nagu
pilpa peal!”
Nugiseks kaob kööki ja saabub
uue kohviga
“Ega teil külm ei ole?”
küsib Nugiseks. (Tal endal on kaks kampsunit ülestikku seljas.)
“Mul on kogu
aeg külm! Mul lähevad sõrmeotsad ka valgeks ja kogu aeg on
külmatunne. Arst ütles, et sooja kotti ei tohi rohkem peal hoida kui
10 minutit. Ja napsu ei tohi võtta! Maitse poolest meeldib mulle Vana
Tallinn!
Nüüd arst keelas ära – süda
jätab löökisid vahele.”
“Kus te siis
külmetasite?”
“Siberis! Eks põhiliselt ikka
Siberis!”
1947. aasta 14. veebruaril kirjutatakse alla
paber Harald Nugiseksi arreteerimiseks. Vene NFSV kriminaalkoodeksi
paragrahv 58-1A järgi (kodumaa reetmine relvaga käes)
määratakse talle kümme aastat kolooniat ja viis aastat asumist.
Nugiseks oli eeskujulik vang, täitis oma tööplaani
150 protsenti.
“Mis 150 protsenti! Ükski mees ei
täitnud 150 protsenti!” Nugiseks paneb kohvitassi kolinal käest
ära. “Meil oli selline brigadir, kes lihtsalt kirjutas juurde! Pajuk
vangilaagris olenes sellest, kuidas plaani täidetakse, ja brigadir muudkui
kirjutas. Kogu Tjumenskaja oblast oleks pidanud olema lumest puhtaks
pühitud, kui uskuda, mis teil siin paberites kirjas oli!”
Nugiseks pääseb vangilaagrist kolm aastat varem (1953), saab
Venemaal elama ambulatooriumiga ühte majja. Juhtumisi töötab
siin velskrina Selma Kippel, Türilt pärit noor neiu, kes on saadetud
asumisele metsavendade varjamise eest. Varsti võttis Harald Selma
naiseks.
“Palju teil pulmas külalisi oli?”
“Ah, mis külalisi! – komandant, ambulatooriumi juhataja ja
kaasüüriline.”
Nugiseksi asumisaegne korter Obi
alamjooksul asub saunaga ühel tänaval. Et aga venelastel on komme
pärast sauna “vopskit” võtta ja kasarmus seda teha ei
saa, harjuvad kohalikud sõjaväelased laupäeviti Nugiseksi
juurest läbi astuma. Vahekord kujuneb sõbralikuks.
Nugiseks on kõva poiss, neljanda kategooria pottsepp ja viienda
kategooria puusepp ja temalt tellitakse igasugu töid – uksi, aknaid,
pliite, ahjusid.
“Ega siis venelane aknaraami juures
nurgatappe ei tundnud. Selle asja ajas ära nael. Ja et raam ikka
täisnurkne oleks, seda hoidis klaas! Naera puruks!”
Nugiseksile tekitavad venelaste töövõtted veel praegugi hea
tuju. Kohvitass on targem käest ära panna.
“Või siis lihtne seinte krohvimine. Ma tegin värvimise
rulli – vildist. Lõikasin paberist mustreid ja nii sai seinte
peale ornamente teha. Ma olin sellega päris tehtud mees!”
Ükskord tullakse Nugiseksile külla, pidulikud näod ees,
viinapudel kaasas.
“Nüüd, seltsimees Harald
Augustovitš, võtame su parteisse!” Paberid kõik juba
valmis kirjutatud, tunnistajad ja soovitajad kaasas. Nugiseks puikleb vastu,
aga külalistel on tõsi taga.
“Mis ma
nüüd küll teen!” ahastab Nugiseks. Mõtleb endamisi,
et laagrist sai alles välja, ega sinna tagasi ikka enam ei viida. Ja laob
kõik avameelselt lagedale – olin Saksa sõjaväes,
võitlesin venelaste vastu ja sain Rüütliristi. Mis parteilast
minusugusest saab!
Venelased kuulavad ja raputavad päid –
meie jaoks, seltsimees Harald Augustoviš, oled sa tulbi seltsimees ja
sõber! Jäta oma fašismijutt! Me võtame su
parteisse!
Nugiseks prahvatab: “Kui ma ükskord koju
tagasi lähen ja räägin, et vahepeal parteisse astusin,
lüüakse mind maha!”
See mõjub. Venelased
jätavad järele.
Nugisekside perre sünnib poeg
Tõnu. Siis a
ga tuleb suur õnnetus. Selma jääb haigeks ja sureb.
Harald jääb kaheaastase Tõnuga kahekesi. Jätab lapse
naabritele hoida, sõidab paariks kuuks Eestisse. Kohtab
noorpõlvetuttavat Lainet, kes on jäänud leseks ja elab kahe
lapse – Mare ja Jaaniga. Laine sõidab koos Haraldiga Siberisse, et
tuua sealt ära Haraldi poeg.
1958 jõuavad Harald
ja Laine tagasi Eestisse. Harald töötab mitmes majandis ehitusjuhina
– Rahnoja sovhoosis, Pärnjõe sovhoosis, siis melioraatorina
Sauga sovhoosis.
1969. aastal saavad Nugiseksid Saugale maalapi ja
hakkavad ehitama oma maja. Projekt on otsast lõpuni Haraldi enda
tehtud.
Harald on tubli töömees, poliitikasse nina ei
topi.
“Kus see oligi, kus Lennart Meri mulle selle Murtud
Rukkilille andis? Mul oli aasta tagasi infarkt ja kõik ei tule meelde...
Õigus! Paide vallikäärus!”
Aga selgesti on
Nugiseksil meeles, et kui Lennart oli talle Murtud Rukkilille märgi
revääri külge pannud, surus president Nugiseksil väga
kaua kätt. Väga kaua.
President Arnold Rüütliga
tutvustati Nugiseksi Toris ratsutamisplatsil. “Oi, Arnold
rääkis hästi pikalt! Oi, ta rääkis pikalt!”
Toomas H. Ilvesega Nugiseks kohtunud ei ole. Aga loodab, et
äkki on tal õnnestunud Ilvese perele kingitus teha. “1944.
aasta kevadel panime venelaste Eestisse tungimise Narvas pooleks aastaks
seisma. Läände jõudis selle suve ja sügisega 80 000
inimest, ja ma olen kuulnud, et Ilvese vanemad samuti.”
Kandev
paus.
2008. aasta 19. oktoobril on Tori kirik puupüsti
rahvast täis.
Nugiseks istub esimese reas, lips ees.
“See on see maa, kus minu häll...” laulab koor. Peetakse
kõnesid, antakse lilli. Harald Nugiseksile pannakse rinda Eesti Rahva
Tänumedal. Kõrgeid poliitikuid kohal ei ole. Nugiseks võtab
medali vastu ja sõidab autoga ära.
Tema emotsionaalne
pinge on tohutu.
Pool tundi kirikus veedetud ajast on tema jaoks
must koht. Ta hakkab mäletama sellest ajast, kui kaks meest teda kahelt
poolt toetavad ja ta kirikust välja tuleb.
Tal on kahju,
et ta ei saanud kirikus Eesti rahvast tänada. See vaevab teda
siiamaani.
Nugiseks kargab diivanilt üles ja suundub krapsakalt
demonstreerima Eesti Rahva Tänumedalit, mis särab teiste arvukate
aurahade kõrval.
“Mul on südamest hea meel! Ma
olen selle kõige tähtsama tunnustuse kätte saanud, mida
võib saada. Ma olen rahva käest medali saanud.”
Sõjamehe hääl täidab tema Sauga maja kõik ruumid.
Ja siis päris vaikselt. “...Ja et rahvas mind ära
põlanud ei ole!”
Ja pärast trepist alla tulles on
Nugiseksil jälle valjemad registrid peal.
“Arst
ütleb, et ma ei tohiks kiiresti liigutada. Aga mida sa teed, kui sa oled
selliseks loodud!”
Kuidas Rüütliristist ilma jäänud Nugiseks uue asemele sai
1945. aastal võtsid tšehhid Nugiseksil Rüütliristi kaelast ja viskasid minema. Kord on selline, et kui kellelgi on rist kadunud, võib ta võtta vastu Rüütliristi pärandusena kelleltki teiselt Rüütliristi kandjalt. Saksamaal läks jutt lahti, et Tšehhi põrgus on Nugiseks Rüütliristist ilma jäänud ja üks sakslane, kes vähki põdes, pärandas enda Rüütliristi Nugiseksile. Nii on see nüüd jälle Nugiseksi autasude hulgas.
1945. aastal võtsid tšehhid Nugiseksil Rüütliristi kaelast ja viskasid minema. Kord on selline, et kui kellelgi on rist kadunud, võib ta võtta vastu Rüütliristi pärandusena kelleltki teiselt Rüütliristi kandjalt. Saksamaal läks jutt lahti, et Tšehhi põrgus on Nugiseks Rüütliristist ilma jäänud ja üks sakslane, kes vähki põdes, pärandas enda Rüütliristi Nugiseksile. Nii on see nüüd jälle Nugiseksi autasude hulgas.